Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Siilikesed kössitavad lumes

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Stseen lavastusest «Kaks vaest rumeenlast». | FOTO: Siim Vahur

Käsi paneb kärmelt kirja vastukaja avalause: Linnateatri mängukavva lõikub poola kirjaniku Dorota Masłowska esiknäidend «Kaks vaest rumeenlast» (2008) provotseerivalt, ootuspärane oleks selline materjal NO99 või Von Krahli laval.

Kohemaid suskab mõistus vastuväite: kategoorilised lahterdamised pole enam pädevad, rutiinsete ootustega ei jõua enam kusagil kuhugi. Kui küsiks salakavalalt: kumb lavastus Eesti Draamateatri repertuaaris on praegu avastuslikum ja haruldasem, Hendrik Toompere jr «Väljaheitmine» või Uku Uusbergi «Ivanov»?

Lavastaja Toompere jr on ühistöös dramaturg Triin Sinissaarega, aimatavalt ka koos vaimuerksa kuueliikmelise näitetrupiga, algteksti ikka korralikult ümber töötanud. Mu arvates tulemus sellest üksnes võidab. Kuna permorfatiivsus ja fragmentaarsus on Masłowska lavateksti kodeeritud, tundub kõigiti kohane seda omakorda edasi arendada. Tulemuseks niisugune teatrijuhtum, kus pärast näidendi läbilugemist muundus nähtu mälupiltides huvitavamaks kui reaalajas saalis viibides. Mis siiski ei tähenda, et tahaksin seda lavastust veel kord ilmsi näha.

Kõige põhimõttelisem muudatus puudutab finaali. Autoril lõpetab üks peategelasi enesetapuga, too puänt kisub diabolus ex machina kanti. Muuseas, ma olen kolm hingedekuu õhtut järjest näinud lavastusi, kus peategelase hingele halastatakse. Need on «Ivanov», «Kaks vaest rumeenlast» ja «Laineid murdes» (Tiit Palu lavastus Vanemuises). See ei saa olla juhus, see on programmilisus.

«Kaks vaest rumeenlast» tõestab, et linnateatri näitlejad sulanduvad paindlikult mistahes mängulaadi. Toompere jr lavastuse stiilis saab määravaks distantseerumise kergus, mis ei lase võimust võtta räigusel ega ängil, ehkki mõlemaks pakub näidend eeldusi süle ja seljaga. Kristjan Suitsu kujunduses oleks kõik nagu ehe, auto ja lumi ja kuuseklumbid; ometi võimutseb tinglikkus, nii autokatusel kui kuuselatvades.

Stseen lavastusest «Kaks vaest rumeenlast». | FOTO: Siim Vahur

Lauri Kaldoja muusikaline kujundus tõhustab imelikku võluriiki veelgi. Laulunumbrid, mis näitlejatele osaks langevad, on serveeritud kentsaka unenäoloogikaga. Epp Eespäeva – Baaridaami aegluubistatud tõsi-tõsine karaoke, Anne Reemanni – võimatutel tikk-kontsadel nõnda sujuvalt ukerdava Naise avariijärgne etteaste, Margus Tabori – Vanamehe ilmselt poolakeelne «Perfect Day» õhtu lõpuks... Miski laulude stilistikas meenutab Mati Undi lavastuste muusikalisi intermeediume, aga Toompere jr jääb vaoshoitumaks, malbemaks.

Kalju Orro – Autojuht suhtleb vahetult publikuga, püüdes agaralt värvata oma protsessi(mise)le tunnistajaid. Ega ta sümpaatne inimene ole, seda pole vast ükski persoon lavalumes, ehk vaid Tabori Vanamees? Aga lühikese pooleteisttunnise lavateekonna vältel lastakse sildistamisest lahti. Igaühele antud oma ebakindluse, külmasaamise, alistumise aeg.

Rumeenlasi, kes siiski ei ole need, kes näivad, mängivad Argo Aadli – Isa Joosep (originaalis tegelase nimeks Saast!) ja Hele Kõrve – Džiina. Kes nad päriselt on, jääb üsna segaseks. Kavalehelgi toonitatud ksenofoobia teema lükatakse peagi maha nagu lumi autoklaasilt. Mu meelest ongi küsitavaim võte näidendis meespeategelase seriaalinäitleja amet, mäng mängus mõjub siin konstrueerituna. Ega kohalike paroolide lisamine ka väga järje peale ei aita.

Jälle ilmneb näitleja Argo Aadli virtuoossus lõtvunud jalgadel hõljuda, olgu ta tegelane alkoholi või mõne muu aine mõjuväljas. Kiusakas kriitikuküsimus muidugi tekib, et kas pole Aadli liiga turvaline valik. Aga mis sa teed ära, ega teda vaatamast ei tüdi ka! Eelnimetatud näitlejateemat võimendatakse laval tsitaatidega klassikast: Aadli parafraseerib Shylocki monoloogi Shakespeare'i «Veneetsia kaupmehest», koos viitega Dostojevski «Vendadele Karamazovitele» saadab lavastaja tervisi isa Toomperele. Byroni luuletus «Pimedus» haakub Stoppardi «Arkaadiaga». Isa Joosep polegi vist pelgalt seriaalinäitleja, vähemasti kannab hinges unistuste rolle.

Hele Kõrve mängib Džiinat temale ainuomase peene maitsega, üliväikeste vahenditega, balansseerib karikeerimise ja kaastunde õhedal noateral, sekundikski libastumata.

Üks liigutavamaid lavakaadreid sünnib, kui helehallis kampsunis Kõrve ja pruunikaruudulises särgis Aadli kössitavad lumekuhilas nagu kaks abitut, ärakülmuvat siilikest. Selle viivu kaitsetuse mõõde kujunebki lavastuse sõnumiks: juhita eikuhugi kihutav auto, inimesed tema teel kui siilid lumes.

ARVUSTUS

  • Dorota Masłowska «Kaks vaest rumeenlast»
  • Tõlkinud Margus Alver
  • Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Kristjan Suits
  • Esietendus 11. novembril Tallinna Linnateatri Taevalaval
Tagasi üles