«Meie geopoliitilises ruumis pole patsifismist abi»

Tallinn 13.11.2017 Kirjanik ja endine sõjaväelane Leo Kunnas. FOTO: SANDER ILVEST/POSTIMEES Foto: Sander Ilvest / Postimees

Reservsõjaväelane Leo Kunnas on viljakas, loetud ja hinnatud kirjanik, kelle kõik seniilmunud ilukirjandusteosed on pälvinud õigustatult palju tähelepanu. Neist viimane, läinud aasta viimastel päevadel ilmunud «Sõda 2023», kannab žanrimääratlust «dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest». Meie vestlus tõukus eelkõige just sellest.

Teil on alates 2003. aastast kolonelleitnandi auaste. Te olete ilmselt kõrgeima sõjaväelise auastmega kirjanik Eestis läbi aegade?

Ma ei ole uurinud või kogunud andmeid Eesti kirjanike sõjaväeliste auastmete kohta, sestap ei oska ma sellele küsimusele vastata.

Kas see on rahuaja sõjameeste saatus – pidada tõelised lahingud paberil ning omaenese fantaasia toel?

Olen veendunud, et ilma isiklike sõjakogemusteta poleks mul olnud võimalik «Sõda 2023» kirjutada. Ka olin viis aastat kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülem. See võimaldab mul näha ja ette kujutada vaenlase ning oma vägede tegevust professionaalse operatiivohvitseri pilgu läbi.

Teie seni viimane romaan «Sõda 2023» on tähelepanuväärne juba üksnes selle poolest, et olete seda kirjutades ühendanud kirjaniku, sõjaväelase, publitsisti ja rahvuslikult meelestatud kodaniku rollid. Kas selles romaanis – täpsemalt selle kahes erineva stsenaariumiga osas – esitatud sündmused on šokitaotlusega fantaasia või realistlik prognoos?

Tegu on realistliku prognoosiga. Kui Venemaal on meie piiride läheduses olemas mingid sõjalised võimekused ja üksused, siis tasub arvestada, et neid võidakse meie vastu ka samõm gramotnõm obrazom kasutada.

«Sõda 2023» on oluline ses mõttes, et näitan seal Ukraina, Gruusia ja teiste sõdade kogemustele tuginedes, miks, mis jõudude ja vahenditega ning kuidas võiks Venemaa meie ja meie liitlaste vastu sõdida. Need jõud ei ole müstiliselt suured, kuna meie territooriumi suurus ja maastik seab ka vaenlase tegevusele piiranguid.

Samas ei suudaks me praeguse sõjaaja kaitseväega liitlasvägede peajõudude saabumiseni vastu pidada ehk maakeeles saaksime lüüa. Kuna laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamine on alles lapsekingades, kannaks ka tsiviilelanikkond väga suuri kaotusi.

Võimaliku sõja võib jagada selgesti kaheks etapiks. Kui me ei suuda liitlasvägede saabumiseni vastu pidada, siis pole neil enam, keda abistada. Edasine muutub väga küsitavaks.

Olete nii selle teose ilukirjanduslikus osas kui ka autori järelsõnas kriitiline Eesti Vabariigi «valikulise riigikaitse, tsentraliseeritud juhtimise ja garnisonipõhise formeerimise» suhtes ning leiate ühtlasi, et ligemale kolmandik iseseisvusperioodil riigikaitsele eraldatud rahalisest ressursist on kulutatud ebaotstarbekalt.

Mitte ainult seda. Kogu Eesti praegune nn jõukohase riigikaitse doktriin on vale, sest lati kõrguse, millest meil on vaja riigikaitse ülesehitamisel üle hüpata, paneb paika meie idanaaber. Jõukohasusega pole sel mingit pistmist.

Lühidalt, meie praegune juhtimissüsteem ei ole mõeldud Venemaaga sõdimiseks. Sõjaaja kaitsevägi on liiga väike ja olulisi võimelünki pole likvideeritud. Valmisolek on madal ning laskemoonavarud pole piisavad. Ajateenistus ja teenistus reservis on valikulised, mistap üle poole meessoost elanikkonnast jääb sõjalisest riigikaitsest kõrvale. Iseseisva kaitsevõimega seostamatuid tegevusi pole ära lõpetatud ja riigikaitseliste ressursside kasutamise efektiivsus tervikuna jätab väga palju soovida.

Kaitse-eelarve maht küünib juba ühe kuuendikuni Soome kaitse-eelarvest, seega peaksime suutma üles ehitada sõjaaja kaitsejõud, mis on umbes kuuendik Soome omadest, aga me isegi ei ürita. Seda kõike saadab ametiisikute väsimatu retoorika, kui hästi kaitstud me oleme.  

Probleemi lahendamiseks on vaja kõigepealt tunnistada, et probleem on olemas. Ilma selleta ei ole võimalik edasi minna ega vigu parandada.

Kas selle romaani näol on ühtlasi tegu Pätsi ja Laidoneri kriitikaga?

Kindlasti. Nii «Sõda 2023» kui ka mängufilm «1944», mille stsenaariumi autor olen, väljendavad minu kui inimese, sõjaväelase ja kirjaniku kriitilist suhtumist Pätsi-Laidoneri autoritaarse režiimi poolt enne Teist maailmasõda ja vahetult selle puhkemise järel tehtud otsustesse.

Pole kahtlust, et «hääletu alistumine» oli Eesti ajaloo kõige traagilisem, lühinägelikum ja saatuslikumate tagajärgedega sündmus. Ühtlasi oli see kahe Eesti ajaloo suurkuju languse lugu.

Kas teate maailma kirjanduse ajaloost nimetada mõnda teist teost, mis esitaks läbi ilukirjandusliku vormi riigikaitse läbimõtestatud ja läbitunnetatud strateegilise progammi, nagu seda teeb «Sõda 2023»?

Pole vaja kaugelt otsida. Eelmisel aastal avaldas Briti kindral Sir Richard Shirreff raamatu «Sõda Venemaaga», mis räägib samadest probleemidest, ainult Suurbritannia ja NATO kontekstis. Raamat on ilmunud ka eesti keeles, soovitan lugeda. 

Küll aga leidub kirjanduse ajaloos otsimatagi palju patsifistlikku sentimentalismi. Selline hoiak pole riigi ja rahvuse püsimajäämise seisukohast pikemas perspektiivis vist väga jätkusuutlik?

Meie geopoliitilises ruumis pole patsifismist tõesti abi. Patsifism toob tavaliselt kaasa ühepoolse desarmeerimise. NATO Euroopa liikmesriikides valitses patsifistlik suundumus pikka aega – külma sõja lõpust kuni Ukraina sõjani välja. Tagajärg – sõjalise tasakaalu puudumine Ida-Euroopas NATO ja Venemaa vahel – on käes. Gruusia ja Ukraina sõjad põhjustas Venemaa agressioon, aga tõsiasi on ka see, et ühtne ja sõjaliselt tugev NATO oleks suutnud need sõjad tõenäoliselt ära hoida (hoolimata sellest, et Gruusia ja Ukraina ei ole NATO liikmesriigid).

Teie kirjutatud ulmetriloogias «Gort Ashryn» väljendatakse tõenäosust matemaatiliselt. Mitu protsenti peate tõenäoliseks Eesti Vabariigi sattumist sõjalisse konflikti oma eluajal?

Lähematel aastakümnetel on võimalik viis stsenaariumi. Sõda ei tule kahel juhul – kui meie idanaaber saavutab oma imperialistlikud eesmärgid ilma sõjata või siis suudab NATO luua Ida-Euroopas sõja ärahoidmiseks hädavajaliku sõjalise tasakaalu Venemaaga. Kui sõda siiski puhkeb, on kaks võimalust – see võidetakse või kaotatakse. Kõige hullem, viies võimalus, on sõja eskaleerumine tuumasõjani.

Kuni Venemaa ei ole Saksamaa kombel oma totalitaarset minevikku hukka mõistnud ega käitu sellele vastavalt, oleks rumalus Venemaad mitte karta. Minu põlvkonna eluajal seda ei juhtu. Lootus, et seda aega võiksid näha meie lapsed või lapselapsed, ei ole samuti kuigi suur.

Ma ei oska sõja puhkemise matemaatilist tõenäosust välja pakkuda. Erinevalt «Gort Ashryni» tegelastest ei ole mul lahinguarvutit, kes suudaks seda usaldusväärselt teha.

Romaani «Sõda 2023» ühel peategelasel on oma raha eest ostetud moodne sõdurikiiver ja soomusvest kodus garderoobis ootamas oma aega, mis loodetavasti kunagi kätte ei jõua. Kas selle tegelase prototüübiks on Leo Kunnas, kas ka teil on kiiver ja soomusvest kodus kapis?

Mul oli sõdimiseks vajalik olemas enne Eesti iseseisvuse taastamist ja saab olema kuni mu ajaliku elu lõpuni. Ma pole harjunud selles küsimuses kellestki sõltuma.

Või nõukogude aja lõpus tagastamata ja uuesti ametlikult arvele võtmata relvi?

Reservkolonelleitnant Leo Kunnasel on piisavalt seaduslikke relvi, et sõjaolukorras hakkama saada. Ma ei ole Peeter Tergens, Anton Irv VIII, Ants Saareste, veel keegi mu raamatu- või filmitegelastest.

Olete olnud pikalt pedagoog, kas tajute teatud kohustust või vajadust mõjuda lugejale harivalt ka kirjanikuna?

Kirjanik kirjutab, kuid pärast teose ilmumist on tema sõnad nagu käest heidetud kivid, elades oma, autorist täiesti sõltumatut elu. Kui mõni lugeja leiab mu teostes enda jaoks midagi harivat, mida saaks mul olla selle vastu?

Teie kirjutatud ulmetriloogia «Gort Ashryn» iga osa võitis ilmudes Eesti kõrgeima ulmeauhinna, Stalkeri. Kas teil pole tekkinud kiusatust selle looga edasi (või tagasi) minna?

Hetkel mitte. See eeldaks uut, kontseptuaalselt täiesti teistsugust lugu, mitte «Gort Ashryni» maailma pelka edasiarendust. Mul on mõned ideed, aga sellest ei piisa.

Mis on teil kirjanikuna praegu teoksil või plaanides?

Olen pikemat aega teinud tööd Põhjasõda käsitleva ajaloolise romaani kallal, aga selle valmimist pole paraku veel lähiajal oodata.

***

Leo Kunnas

Sündinud 14.11.1967

Romaanid:

«Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala teener» (2001)

«Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda» (2008)

«Gort Ashryn: II osa. Sõda» (2009)

«Gort Ashryn: III osa. Rahu» (2010)

«Sõda 2023. Koljat. Taavet» (2016)