Koljat vs. Taavet ehk «Sõda 2023»

Leo Kunnas «Sõda 2023» Foto: Raamat

Riigikaitse on kuum teema. Eriti pärast sündmusi Gruusias ja Ukrainas. Üksikvõitleja, vahel ka jao, rühma ning kompanii tasemel suudavad kaasa rääkida paljud. Kuid suuremad sõjalised operatsioonid otsustatakse siiski pataljoni või brigaadi tasandil. See tasand nõuab aga oluliselt laiemat pilti, mida mitteprofessionaalil on raske omandada.

Meediapilti vaadates tundub, et üks vähestest, kel on võimekust sel teemal ka midagi sisuliselt lisada, on reservkolonelleitnant Leo Kunnas. Jääb mulje, et kui kaitseministeerium esitab järjekordse riigikaitse arengukava, on tema ainus, kes seda sisuliselt täiendab või kritiseerib.

Leo Kunnasel on selleks piisavalt teadmisi ja kogemusi, sest hoolimata sellest, et ta on aastast 2007 reservis, oli näiteks tema viimaseks ametikohaks peastaabi operatiivosakonna ülema oma. Lisaks on teda õnnistatud suurepärase kirjutamisandega, mida tõestas juba tema 2001. aastal ilmunud raamat «Sõdurjumala teener», mis sai romaanivõistlusel teise koha.

Põhilised punktid, millele ta oma artiklites tähelepanu pöörab, on kaitseringkondade taastamine ning soomusvõimekuse arendamine. Samadele punktidele keskendub ta ka raamatus «Sõda 2023». See on aasta, mil Venemaa suurõppus Zapad kasvab üle täiemahuliseks agressiooniks lääne pool asuvate naaberriikide vastu, ning autor mängib tekkinud olukorra läbi, arvestades kaht võimalikku riigikaitse arengukava.

See on tänuväärt ettevõtmine, sest heites eemale poliitilise korrektsuse, on Venemaa ainus suund, millelt agressiooni oodata. Lisaks on nad viimas läbi miljardeid maksvat armee reformi, mis ajakohastab üksuste struktuuri ning toob kasutusse uue relvastuse, alates täiustatud raketisüsteemidest Iskander kuni õhutõrjesüsteemideni Pansir, termobaarilise moonaga 380 mm raketiheitjatest Kurganetsite ning tankideni T-14 Armata, mis on hoolimata äpardustest eelmise aasta võidupüha paraadi peaproovis vägagi arvestatav relv.

Ehk siis ettekujutus sellest, kuidas meie idanaabrite sõjavägi areneb, on meil olemas. Kuidas aga Eesti kaitseväge selles valguses arendada, on küsimus, millele autor püüab vastust leida. Kunnas esitab meile kaks stsenaariumi: punase Koljati ning sinise Taaveti. Mõlemas stsenaariumis on keskseks tegelaseks Peeter Tagens. Sama mees, kes oli peategelane ka «Sõdurjumala teenris». Ajarattad on vahepeal keerelnud, Peetrist on saanud kolonel, ning endiselt tunneme temas ära autori alter ego.

Koljat

Punase stsenaariumi järgi tabab sõda meid ootamatult. Ühel päeval tabavad kõiki Eesti Vabariigi olulisi hooneid, nagu näiteks kaitseväe peastaapi, superministeeriumi, sõjaväeosasid ning kaitseministeeriumi uut hoonet, mis valmib aastaks 2020, Iskanderi tule löögid. Seetõttu muutub riik ja kaitsevägi hetkega põhimõtteliselt juhitamatuks.

Lisaks hakkavad mitmes eri piirkonnas tegutsema nii-öelda rohelised mehikesed. «Armee ja kogu riik on sõja maha maganud», nagu konstateerib reservkolonel Peeter Tagens («Koljat», lk 13). Lihtsalt võrdluseks: Leo Kunnas on ise samuti juba kümme aastat reservis.

See sõjaline konflikt ei ole lokaalne, venelased tungivad lisaks kõikidele Balti riikidele peale ka Ukrainas, Poolas, Põhja-Norras, Gotlandil ja Ahvenamaal. Põhjus on selles, et Vladimir Putin, kes on endiselt president, soovib taastada Vene tsaaririigi hiilguse.

Juba «Sõdurjumala teenris» sehkendas Peeter relvadega. Aastal 2023 on aga aeg need 1990. aastatel peidetud relvad peidust välja võtta ning koos oma sellestsamast ajast pärinevate vanade kamraadidega tegutsema hakata. Nii saabki temast eneselegi ootamatult ja isegi veidi tahtmatult Põhja kaitseringkonna ülem, staabiga Viru keskuse bussiterminalis.

Kuid asjalood on pahasti. Rootsi ja Soome ei luba NATO lennukitel oma lennuvälju kasutada, meie enda lennuväli on aga suletud. Näha on, et autor ei suhtu just väga soosivalt poliitikutesse, kes on sellise olukorra tekitanud. Selle illustratsiooniks sobib hästi maaelu ministri kuju, kes püüab lennujaama kaudu Eestist põgeneda justkui rott uppuvalt laevalt («Koljat», lk 18).

Etteheitena poliitikutele kõlavad ka järgmised read: «Võibolla ei olnud see isegi rahapuudus, vaid rumalus ja mugavus. Täna hommikuni tundus kõik tore ja hea. Sõda ei olnud võimalik, seepärast polnud selleks vaja ka valmistuda. Sõjast rääkijaid süüdistati sõjahüsteeria õhutamises. Ma ei teadnud ühtegi sõda, mis oleks alanud sõja eest hoiatamise tõttu. Neid, mis said alguse riigijuhtide otsustest ja käskudest, võis üles lugema jäädagi.» («Koljat», lk 41–43)

Kuid see on minevik. Olevikus kujunevad asjad omasoodu – Eesti Vabariigi peaministrile tehakse atentaat, presidendi aga röövivad Spetsnazi võitlejad, kes sunnivad teda kirjutama alla alistumiskäsule ning deklaratsioonile sellest, et Eesti astub NATOst välja. Lisaks tegelevad Lasnamäel ja mujal kohalikest vabatahtlikest moodustatud Vene impeeriumi Loodearmee üksused («Koljat», lk 46).

Kolonel Tagens ei istu aga käed rüpes. Kiirelt valmib tal Tallinna kaitsmise plaan. Kuna midagi ei ole, kasutab ta seda, mida on. Tänu vanadele võitluskaaslastele organiseerib ta kiirelt lõhkeaine ja miinide tootmise. Kusjuures lapsed on need, kes miine toodavad. Lihtsa joonise, kuidas lihtsate vahenditega miine valmistada, leiab samuti sellest raamatust («Koljat», lk 163).

Lisaks organiseerib ta kiirelt kolmest kaitseliinist koosneva varupositsioonidega Tallinna kaitsmise plaani (kaart «Koljat», lk 208–209). Põnev on ka näiteks arutelu Reidi tee üle ning selle sobitumises üldisesse kaitseplaani. Kui plaan tehtud, siis mehitatakse see peamiselt mujalt Eestist saabunud Kaitseliidu üksustega.

Rakenduse leiavad ka Eestis ehitatud UGVd ja droonid. Nagu ka noored, kes on kasvanud üles «joystick käes». Nii õnnestub hävitada kaks T14 Armatat, mille roomikud on puruks lastud. Tehakse seda pakidroonide abil, mis võimaldavad suunata süütesegu mootori õhuvahetussüsteemi, niimoodi tapamasinad süüdates («Koljat», lk 112). Kuid see on ka laias laastus ainus suurem võit selles sõjas. Karl Gustavid ei ole lihtsalt piisavalt võimekad nende hävitamiseks.

Peeter Tagensist saab põhimõtteliselt ainus võim linnas. Temaga otsitakse ka võimalusi poliitiliseks lahenduseks. Nimelt pakub Peetri kunagine ülemus Nõukogude armeest talle kindralkuberneri tiitlit uues Tsaari-Venemaaga küllaltki lõdvalt liidetud suveräänses Eestimaa hertsogiriigis. Loomulikult Tagens selle ettepanekuga ei nõustu ning pärast seda ka kaua ei ela.

«Ma polnud kunagi tahtnud kindraliks saada. Auaste oli kõigest sõjaväelise juhtimise ja võimuga kaasnev nähtus, asjana iseenesest ei olnud sel mingit väärtust. Ma ei tundnud kedagi, kellest oleks kõrgem auaste teinud parema juhi, kui ta juba loomuomaselt oli. Küll aga teadsin paljusid, kes ei suutnud neile antud auastme kõrgusele kasvada. Tahtsin vaid üles ehitada tugeva ja võitlusvõimelise armee, kes suudaks Eestit kaitsta. Andsin iseendale vande, et teen seda, aga see ei õnnestunud.» («Koljat», lk 191).

Lõppkokkuvõttes on Venemaa sõjaline agressioon edukas. Ainsaks vastupanukoldeks jääb vallutatud aladel Tallinn. Kuid selles ei ole midagi rõõmustavat, see on purustatud linn, mis on toonud kümneid tuhandeid ohvreid ning mida ähvardab nälg. On võimalus, et lääs annab Venemaale tuumalöögi ning olukord stabiliseerub, kuid nagu konstateeritakse, ei olnud Ukraina, Gruusia, Moldova ja Balti riigid need, mis ületaksid tuumasõja künnise («Koljat», lk 228), ehk on oht, et kõik jääb nii, nagu on.

Taavet

Vale oleks öelda, et sinine stsenaarium on põhiolemuselt positiivne, sest sõda on kaos ning häving. Kuid vähemalt selle stsenaariumi järgi ollakse sõjaks valmis ja see ei taba Eesti Vabariiki nagu välk selgest taevast. Sõda alustab seegi kord Venemaa president Putin, kes soovib riigisiseste pingete maandamiseks taastada Nõukogude Liitu.

Õnneks on selle stsenaariumi järgi Leo Kunnast kuulda võetud. Nii leiamegi kolonel Tagensi 2019. aastal taastatud Kirde kaitseringkonna ülemana. Ka Eesti riik tervikuna on läbi õppekogunemiste pidevalt oma kaitsevõimet parandanud, on olemas relvastatud piirivalve ning meil on ka oma tankid Leopard 2A6EST.

Ainsaks probleemiks on poliitikud, kellega läheb sõneluseks juba raamatu alguses («Taavet», lk 12), kuid põhimõtteliselt on kõik valmis. Nii lastakse õhku nii Sõpruse kui ka Narva raudtee sild, nii et sillal sõitvatest soomukitest saavad kirstud nende meeskondadele. Lisaks kasutavad eestlased ka edukalt UGVsid, millele on peale pandud täispuhutavad tankimaketid, mis eksitavad vaenlast ning aitavad meie soomustehnikat säilitada.

Tänu rasketehnikale suudetakse peatada Sillamäe dessant («Taavet», lk 118). Igal juhul Kirde kaitseringkond saab hakkama. Nagu mõtiskleb kolonel Tagens: «Nende asemel ei oleks ma üritanud iga hinna eest Narva jõge ületada. Palju targem oleks koondada jõud sinna, kus on juba edu saavutatud. Edu sünnitab edu. Lüüasaamised toovad aga kaasa uusi lüüasaamisi. Läbimurre Lätis ja Riia vallutamine tähendaks Baltikumi lõhestamist kaheks ja liitlastest ära lõikamist.» («Taavet», lk 71). Nii paisataksegi meie tankiüksused Lätimaale, kus nad saavad päris korralikult vatti.

Kuigi Kirde kaitseringkond püsib kindlalt positsioonidel, jääb Narvast järele umbes sama palju kui 1944. aastal. 35 päeval. Kui meie liitlaste pingutuse tõttu on Venemaa sunnitud oma väed tagasi tõmbama, vahetab peategelane Narva varemetel mõtteid abilinnapeaga, kes kahtleb, kas inimesed tulevad tagasi.

«Kuhu neil ikka minna. Kui otsida maailmas paremat paika, võib otsima jäädagi. Narva võib uuesti üles ehitada. Piltide ja jooniste järgi võin taastada keskaegse vanalinna. Võib rajada ka midagi uut, midagi sellist, mida ei leidu üheski teises linnas. Aga see on juba teie valik. Kui inimesed on elus, võib teha mida iganes.» («Taavet», lk 136).

Selle raamatu üheks tugevuseks on mitte ainult sõjastsenaariumitega mängimine, vaid ka tsiviilisikute elu kujutamine sõjas. Selleks on Leo Kunnas kasutanud huvitavat võtet, kujutades Peeter Tagensi perekonna liikmeid. Need on tema abikaasa Tiina, kes on ajakirjanik ning tänu sellele sattub erinevatesse situatsioonidesse, andes niimoodi sõjale teise mõõtme. Koljatis ta hukkub üht lugu tehes.

Tema 2002. aastal sündinud poeg Mattias, kes on just lõpetanud ajateenistuse ning jäänud üleajateenijaks – Koljatis õpetab ta noori Javeline kasutama ning hukkub, lastes alla ühe vaenlase kopteri, ning Taavetis on ta ühe Leopardi komandör, sooritades edukalt Sillamäe operatsiooni ning saades vigastada lahingus Lätis.

Ning tütar Triin, kes jääb silma eriti Koljatis, organiseerides miinide tootmist ja hoolitsedes laste eest, kelle vanemad on kadunud. Lisaks paistab ta olevat igati tore tüdruk, kes oskab hästi majandada. Taavetis hukkub tema armsam Argo, kuid Koljatis on ta peaaegu ainus perekonna liige, kes elama jääb. Omaette küsimus on muidugi, kui kauaks.

Veidi imelik tundub Peeter Tagensi enda saatus. Eriti kui arvestada, et tegemist on Leo Kunnase alter ego'ga. Mulle tundub see kuidagi liiga märterlik. Koljatis laseb ta endale kuuli pähe pärast seda, kui tankitõrje granaadiheitjast lastud (termobaariline?) granaat plahvatab ta lähedal ning ta saab eluohtlikke põletusi («Koljat», lk 214). Ning ega erilist vahet ka ei ole, sest Tiina ja Mattias on niikuinii surnud ning vaenlasel ei ole plaani talle halastada.

Taavetis kulgevad asjalood aga teisiti. Nimelt ilmuvad tema juurde pärast relvarahu väljakuulutamist kaks kapo ametnikku ning arreteerivad ta koos ühe lähima võitluskaaslasega süüdistatuna võimu kuritarvitamises, riigi raha raiskamises eriti suures ulatuses, kuritegelike käskude andmises ning osalemises võimalikes sõjakuritegudes.

Ise suhtub ta sellesse filosoofiliselt: «Kurb? Löödud? Milleks? Mõtle ise, kui me poleks siin, peaksime elu lõpuni enda üle kohut mõistma, nüüd aga tehakse see meie eest ära. Ja tehakse ära kiiresti. Vahet pole, kas õiglaselt või valesti, õiglaselt või ebaõiglaselt, asja eest või asjata, see ei ole enam meie käes.» («Taavet», lk 176–177) Ning miks ta ei peakski, sõda on ju peetud, kambergi palju mõnusam kui nõukaajal, ning ka naisega on räägitud.

Teatud väsimus ning mõtisklemine hea ja kurja üle läbib seda raamatut punase joonena. Selles teoses ei ole kangelasi. Sõda on häving ning seetõttu ei saa ka sõjamees olla kangelane. Ning isegi kui mõni ülesanne saab edukalt lahendatud, tasakaalustab rõõmu selle ülesande sooritamisel hukkunud inimeste arv. Need numbrid on hirmuäratavad, eriti kui arvestada sellega, et meil kõigil on vaid üks elu.

Lisaks kumab sellest teosest läbi kriitika asjade kultuse vastu, mis meid sageli pimestab. Näiteks: «Jumal tegi meie rahvale suure kingituse ja andis meile ilma ühegi lasuta vabaduse tagasi. Vahetasime selle raha ja asjade vastu.» («Koljat», lk 163)

Selle raamatu tugevuseks on kindlasti hästi vormistatud kaardid. Neid täiendavad olustikukirjeldused konkreetsetest sündmustest, mis lisaks Peeter Tagensi ja tema perekonna loole annavad helikopterivaate. Koos põhjaliku järelsõnaga nii «Taavetile» kui ka «Koljatile», mis selgitab, miks selline situatsioon tekib aastaks 2023, loob see tugeva tervikliku teose, mis on kindlasti põnev allikas nii tänases päevas kui ka tulevikus.

Kuid lõpetuseks küsime otse: mida siis ikkagi teha, et sõda ei tuleks? Ning vastame autori enda sõnadega: «Võib tunduda, et sõja ärahoidmiseks on palju teid, kuid ainult üks neist on kindel – jõutasakaalu hoidmine konventsionaalsete relvajõudude osas. Ainult tasakaal aitab hoida ära kiusatuse jõu kasutamiseks. Kui sõda ei õnnestugi ära hoida, suudetakse see vähemalt võita.» («Taavet», lk 184)

***

Leo Kunnas «Sõda 2023» Foto: Raamat

Leo Kunnas

«Sõda 2023. Koljat. Taavet»

Küppar & Ko 2016

512 lk