:format(webp)/nginx/o/2017/11/14/7311235t1haa00.jpg)
Huvitav oleks teada, kas Eili Neuhausi seekordse repertuaarivaliku põhjustas kahe staari – Ülle Lichtfeldti ja Üllar Saaremäe – suurepärane sobivus lavastuse «Lendas üle käopesa» peaosadesse (lisaks Üllari ammu kuulutatud unistus McMurphyt mängida) või soov selle 60ndate aastate Ameerikast pärineva kultusteose abil meile midagi tänapäeval olulist öelda. Kui ajend oli esimene, siis võib tõdeda, et võetud ülesanne on edukalt täidetud.
6. novembril Tallinnas toimunud etendusel tänas saalitäis rahvast oma lemmikuid püsti seistes. Tundub, et ka eesti teatrivaataja nihkub samm-sammult vene (ja küllap ka teiste suurriikide) laiale publikule omase staarikultuse poole, kus võimalus viibida armastatud seriaali- ja filmidiivadega ühises aegruumis ning neid enese ees lausa lihalikult näha vallandab ohjeldamatu tänutunde, millel ei pruugi olla erilist seost esituse kvaliteediga.
Õnneks ei käi see kõnealuse etenduse kohta, sest nii Saaremäe kui ka Lichtfeldt tulid lavastuskontseptsiooni raames oma osaga hästi toime. Tore oli näha vahvat ja vaba Saaremäed kangelasena, kelle modus vivendi on olla igal hetkel liider ning tähelepanu keskpunktis. Selliseid rolle on ta muidugi ka varem mänginud, kuid seekordses uljuses tunnetasin Saaremäe vabanemist alateadlikust kohustusest olla teatrijuhina igas etenduses ka parim näitleja, mis teda nii mõneski varsemas rollis ehk liialt kammitses.
Saaremäe McMurphys on mõndagi, mis meenutab Tõnu Kargi legendaarset osatäitmist 1984. aastast, kuid selgelt erinev on kangelase motivatsioon. Seevastu Ülle Lichtfeldt on üsna kaugel Katrin Saukase (1984) võimuiharast ja ka Külliki Saldre (2004 Vanemuises) lausa sadistlikust Ratchedist. Tema ülemõde on pigem sarmikas meditsiinitöötaja, kes on 24/7 pühendunud patsientide aitamisele ning seetõttu loobunud koguni oma isiklikust elust. Ja kui haiglasse satub matšolik ning ihuliselt terve olekuga McMurphy, on Ratchedi naiselik huvi tema vastu igati mõistetav.
Saaremäe kangelase elus on olnud aga selline hulk naisi, et oma tahtevabadust mingi järjekordse seeliku eest ta ära andma ei hakka. Vastupidi, tema motivatsioon ja nauding on painutada enesekindel ülemõde enda tahte alla ning sellist kihlvedu ta saatusekaaslastele pakubki.
Lavastus kujunebki vägikaikaveoks kahe sarmika peategelase vahel ehk n-ö topelt «tõrksa taltsutuseks». Vjatšeslav Gvozdkov nägi aga eesti teatrilukku läinud lavastuses noorsooteatris samas tekstis hoopis võimalust võitluseks kahe erineva poliitilise süsteemi – totalitarismi ja demokraatia vahel.
Kui Saaremäe McMurphy on selgelt nartsissistlik egoist, siis Kargi oma oli pigem empaatiavõimeline anarhist, keda ei motiveerinud mitte niivõrd soov ise võitjaks jääda, kuivõrd eesmärk oma kaaslased mässule viia, et nad mängudemokraatia asemele tõelise vabaduse maigu suhu saaksid.
Rakvere Teatris pakutav peaosaliste n-ö individuaal-psühholoogiline tõlgendus on loomulikult võimalik ning näitlejatel ka kaasakiskuvalt välja mängitud. Oluline on aga, kuidas kogu lugu võiks sellise lahenduse puhul ikkagi midagi enamat tähenda, ja siin on lavastaja materjalile seekord siiski alla jäänud.
Võtmeküsimus pusle kokkupanemisel on, millistena kujutatakse ülejäänud seltskonda, see tähendab raviasutuse patsiente. Neuhausi lavastuses ei näe mitte ainult vaimunõrku, vaid ka füüsiliste puuetega inimesi. Ainus n-ö simulant nende hulgas on kurttumma vaid teesklev indiaanipealik Bromden. Näitlejad on oma tegelaskujude individualiseerimisega vaeva näinud ning ka enam-vähem hästi toime tulnud, eriti tahaks esile tõsta Eduard Salmistu kapigeist Hardingut ning Märten Matsu Martinit.
Sellise lahenduse korral, kus tüübid on tõesti haiged, mitte aga eluraskuste eest teeseldud abitusse põgenenud ning endale õnnetunnet sisendada laskvad manipulatsiooniohvrid, on aga Ratchedi kaastundlik ja siiralt aidata sooviv suhtumine oma hoolealustesse igati mõistetav.
Arusaamatuks jääb vaid kumminuiadega varustatud karistuskomando olemasolu tolles majas, kus kõik peale McMurphy viibivad ju «täiesti vabatahtlikult». Igasugune püüe selliseid inimesi vastuhakule või koguni põgenemisele sundida tähendaks õnnetust, sest ilma kõrvalise abita ei tuleks nad kuidagi endaga toime. Ning katse, mida Saaremäe McMurphy peab autori tahtel ette võtma Billy (Madis Mäeorg) süütuse kaotamiseks, mõjub seetõttu pigem abitut noormeest enesetapule viiva sadismina kui talle vabastava õnnetunde kinkimisena, millega tegeles Kargi McMurphy Andrus Vaariku poolt vapustavalt mängitud Billy suhtes.
Näidendis pakub õde Ratched enne McMurphyt paratamatult ees ootavat karistust talle võimaluse põgeneda. Gvozdkovi lavastuses tähendas see tunnistust süsteemi allajäämisest McMurphyle ehk ettepanekut emigreeruda, mida Kark ei saanud vastu võtta solidaarsusest oma saatusekaaslaste suhtes.
Neuhausi käsitluses soovib Lichtfeldt pigem oma potentsiaalset armukest päästa ja Saaremäe ei saa seda vastu võtta, sest just see tähendaks lõppkokkuvõttes Ratchedi tahtele alistumist. Niivõrd vastupidised tõlgendused aga puudutavad juba näidendi tuuma.
Mulle tundub, et kui lavastada ja mängida Dale Wassermani näidendit kui värvikaid stseene hullumajast (seda tegi ka Mart Koldits Vanemuises), võib see heade näitlejate puhul anda tulemuseks menuka kassatüki, ja nii ongi Rakvere Teatris juhtunud. Ken Kesey romaanis, 1968. aastal Tšehhist lahkunud Miloš Formani viis Oscarit pälvinud filmis ning noorsooteatri omaaegses lavastuses on hullumaja aga hoopis vägivallale allutatud, kuid illusoorses õnnetundes endaga rahul oleva haige ühiskonna võrdkuju.
Lavastuse (või filmi) käigus toimuv oli aga autorite (kelle häält kannab McMurphy) karje seesuguse ühiskonna äratamiseks. Mässu tulemusena jõudis eneseväärikuse tekkeni ehk «sai suureks» ja põgenes süsteemi purustades pealik Bromden – selle loo vaikiv peategelane, kel Neuhausi kontseptsioonis vaatamata Toomas Suumanni siirale pingutusele polnudki võimalust selleks tõusta.
Tekib küsimus, kas tänapäeva Eesti ühiskonnas on põhjust ja ainest sellise loo tähenduslikumaks taaslavastamiseks. Esietenduseelses intervjuus on lavastaja rääkinud, kuidas oma võimuambitsioonide nimel propageeritakse Eesti ühiskonnas kurjust, vihkamist ja kastidesse lahterdamist. Järelikult oli vaim valmis, kuid liha jäi nõdraks. Tänu sellegi eest.
ARVUSTUS
/nginx/o/2017/01/27/6287093t1h503f.jpg)