Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Viimane võimalus väärikalt ...

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ansambel Shower 2017. aasta novembris klubis Tapper. | FOTO: Alvar Loog

«Thrash metal ei sure kunagi!» hüüdis Showeri solist Tamur Marjasoo läinud reede õhtul Tallinnas Tapperi klubis toimunud kontserdi alguses. See on ilus mõte, arutlesin isekeskis, ja loodetavasti ka õige. Stiil ei sure, miks ta peakski. Bändid aga kahjuks küll. Nende jõud raugeb, ideed saavad otsa, «parim enne» jõuab kätte. Showeri jaoks juhtus see esimest korda tegelikult juba millalgi 1992. aasta paiku. Seega üsna täpselt veerand sajandit tagasi.

Shower – kui keegi veel ei tea – on Eesti esimene «korralik» (ehk oma albumi salvestamise ja avaldamiseni jõudnud) thrash metal ansambel, mis loodi heavy metal'it mänginud Varaani varemetele 1989. aastal.

Showeri näol jõudis seni pikas evolutsioonilises mahajäämuses vaevelnud Eesti metal-skeene maailmas toimuvale peaaegu järele. Sest 1990. aastal, kui ilmus Showeri debüütalbum «Brain Piracy», oli thrash metal'i absoluutne kõrghetk enne sellele paratamatult järgnenud kiiret langust, mis saabus paari-kolme järgneva aasta jooksul, kui eri suunast tungisid peale death metal, black metal ja grunge.

Shower oli ja on täiesti tõsiseltvõetav bänd hoolimata nimest, mille puhul andis bändiliikmete kehv või keskpärane inglise keele oskus tahtmatult koomilist efekti eviva tulemuse. Kuigi thrash-bändide hulgas on alati lisaks vihastele macho'dele, müstikutele ja maailmalõpu kuulutajatele leidunud ka naljamehi, esindab Shower žanri sees nii oma muusika, lüürika kui ka imago poolest pigem ebatraditsioonilist lähenemist, mida võiks tinglikult nimetada intellektuaalseks. Ning seega on Shower teeninud minu silmis ära komplimendina mõeldud võrdluse Coroneri, Xentrixi ning 1980. aastate lõpu Metallicaga.

1992. aastal avaldas Shower järjekorras teise ja seni viimase albumi «Humiliator» ning lagunes pärast seda, langedes aastateks varjusurma. Neist tühjaks jäänud Eesti metalikuningate trooni hõivas death metal'it viljelev Aggressor. Hiljem on sellele aule õigustatult pretendeerinud eelkõige kaks kollektiivi: No-Big-Silence ja Metsatöll, otsapidi ehk ka Rattler, Tharaphita, Loits ja Taak. Kuid julgen väita, et kõigist nimetatuist on kõige mõjukaim, ajalooliselt olulisim ning loominguliselt parim olnud justnimelt Shower.

Ansambli Shower kitarrist ja solist Tamur Marjasoo 2017. aasta novembris klubis Tapper. | FOTO: Alvar Loog

Nende mõne napi aasta jooksul, mis Shower aktiivselt tegutses, töötas bändi rifimasin täistuuridel, biidid olid oma kohatisest väljapeetud flegmaatilisusest hoolimata (või just seetõttu?) tulised, salvestuste sound (vana linnahalli stuudio!) oli oma demolikus alaprodutseerituses vajalikult koredate välispindadega ning solist Marjasoo nägi välja nagu noor James Hetfield.

1997. aastal, mil Shower uute liikmete toel esimest korda tagasitulekut üritas, oli thrash ja speed metal'ist saanud esteetiline anakronism. Täpselt kümme aastat hiljem, kui Showeri varem üksnes kassettidel ilmunud albumid anti tagantjärele välja ka CD-formaadis, käis nostalgia juba anakronistlikkusest üle. Pealegi hakkas thrash kogu maailmas uuesti moodi minema. Sel puhul jõudis Shower pärast pikka pausi paaril põgusal korral uuesti lavale: 2007. aasta detsembris Rockstarsis (kõigest neli lugu plaadiesitlusel) ning 2008. aasta märtsis Rock Cafes (Overkilli soojendajana).

Tänavu suvel – ehk täpselt veerand sajandit pärast oma loomulikku bioloogilist surma – tuli Shower uuesti kokku, et anda Hard Rock Laagris retromaiguline kontsert (sellised projektid on saamas seal põnevaks traditsiooniks; varem on sama teinud Forgotten Sunrise'i algkoosseis, Rattler ja Aggressor).

Ansambli Shower basskitarrist Sven Valdmann 2017. aasta novembris klubis Tapper. | FOTO: Alvar Loog

Showeri Laagri-live oli totaalne nostalgialaks, aga ei midagi enamat. Rohkem rituaal kui tegelik kontsert. Sest bändil polnud õigupoolest vaja kellelegi enam midagi tõestada – sel hetkel ja sellel laval seisid nad oma üksnes vanadest lugudest koosneva kavaga väljaspool kriitikat. Sajad inimesed olid tulnud festivalile kuulama ja vaatama peamiselt just neid.

See pidi olema justkui sõbralik ja mõõdukalt lühike kohvikukohtumine (mitte kohtamine!) koolieast pärineva esimese armastusega. Ja ega minul seda kohapeal kuulates ja vaadates rohkemaks huvi tekkinudki. Ilusad minevikumälestused poleks suutnud seda emotsionaalselt meeldivat, ent sisulises mõttes suhteliselt kehvakest olevikukogemust tassida kauem kui need kolmveerand tundi, mis kontsert kestis.

Metal-muusikas kehtib peaaegu sama, mis võitlusspordis: sa oled täpselt nii hea, kui oli sinu eelmine ülesastumine. Ja Shower oli Laagris kõike muud kui veenev: tagasihoidlik, kammitsetud, otsapidi vist ka ennasthäbenev. Ehk kõike seda, mida üks thrash metal ansambel puhtalt definitsiooni kohaselt kunagi olla ei tohiks. See oli nagu uue punkti panek lausele, millel oli juba ammu punkt olemas.

Ansambli Shower trummar Ardo Põder 2017. aasta novembris klubis Tapper. | FOTO: Alvar Loog

Seda suurem – ja otsapidi ka ebameeldivam – oli minu üllatus, kui bänd kuulutas seejärel välja klubikontserdi, mis pidanuks toimuma 6. oktoobril Tapperis. Mõtlesin tahtmatult, kas bändimeestel ei leidu tõesti ühtegi sõpra, kes ütleks ausalt, et sellel värgil pole mõtet; et Shower kõlab lavalt kui elav surnu ning publiku nostalgia krediit ja pisuke avanss sai Laagris mõne kuu eest lõpuni ära kulutatud.

Siis lükati see kontsert edasi, 10. novembrile. Avastasin rõõmuga, et küllap üks aus sõber siiski leidus. Ent järjekordset teadet edasilükkamisest või ärajäämisest ei tulnud. Polnud parata – lojaalsus kohustas, tuli kohale minna.

Shower on minu kõigi aegade lemmik kohalik metal-bänd ja selleks ta ilmselt ka jääb. Parafraseerides ühe ansambli loo pealkirja tõdesin, et see on Showerile viimane võimalus väärikalt surra. Viimane võimalus neile jätta minu mälestustele alles nende süütuse ilu; viimane võimalus mulle mitte hakata reaalsust ilusamaks jooma või valetama. Olin valmis halvimaks, olin valmis kaotama kõik, mis mulle rohkem kui viimase veerandsajandi jooksul kallis ja peaaegu püha on olnud.

Kuid Showeri ja minu risk õigustas end – sel südaöisel kontserdil muutusid kõrvitsad tõldadeks nagu ühes tuntud muinasjutus. Ansambel oli vahepeal ilmselt kõvasti proovi teinud, taastanud nii enesekindluse, instrumentaalse ühishingamise kui ka tervikliku kõla. Laagris gaasita Coca-Colat meenutanud Shower oli Tapperi laval täis vurtsu, mida jagus ühtlaselt kogu etteastele. Lugude arvukad rütmivaheldused kiskusid mind kaasa igasse kurvi, majesteetlikult väljapeetud riffide armutu rahe tegi bändi ajatuks ja mind nooremaks.

Vastupidiselt minu kartustele oli Shower hoopis tõestanud oma eluõigust, saanud zombist tagasi täielikult funktsioneerivaks organismiks, omaenese haledast tribute-bändist elavaks klassikuks. Punkt, mille Shower oma reedese Tapperi-kontserdiga minu jaoks pani, ei markeeri mitte selle mõttelise lause – mida ühe bändi eksistents enesest kujutab – lõppu, vaid jätkumist. Nagu ühes importkeeles öeldakse: to be continued...

Olin planeerinud minna veel samal öösel edasi Kulo ja laupäeva õhtul Velikije Luki kontserdile. Aga mõtlesin ringi. Sest ei tahtnud seda kogemust oma kõrvades ja hinges kuluda lasta. Ja üleüldse: thrash'i-mehel ei kõlba punkkontsertidel ringi kolistada. Shower taastas mu vahepeal kaduma kippunud identiteedi ja eneseväärikuse. Thrash metal ei sure kunagi!

Ansambel Shower läinud reedel Tapperis: Tamur Marjasoo, Ardo Põder ja Sven Valdmann. | FOTO: Alvar Loog

***

Shower

Kontsert Tallinna klubis Tapper 10. novembril

Tagasi üles