Ingomar Vihmar: lavastus on nagu taim

Lavastaja Ingomar Vihmar.

FOTO: Marko Saarm / Sakala

Laupäeval esietendub Ugala teatris Tennessee Williamsi «Orpheus allilmas». Selle toob publiku ette Endla teatri loominguline juht Ingomar Vihmar, kes lavastab Viljandis pärast 15-aastast pausi.

-Ingomar Vihmar, võrdleme Ugalat nüüd ja 15 aastat tagasi. Kas maja vaim on natuke muutunud?

Suures osas on inimesed vahetunud ja eks just inimesed tee teatri. Pool on ehk uued? Kui võtame meie trupi, siis minu ajal töötas siin täpselt pool. Tehnilise poole pealt on rohkem muutunud. Lavapoistest Gennadi ongi alles, ülejäänud on kõik uued. Helis on samuti kõik uued. Kuna inimesed on muutunud, on ka vaib teine. Midagi on siiski samaks jäänud, aga rohkem vist ikka on muutunud. Ma ise olen ka muutunud.

-Oled ise naabermaakonnast, Pärnu Endlast, nüüd lavastad Ugalas. Kas teatrite vahel on väike konkurents ka?

Mingil kujul kindlasti. Eks vähemalt alateadlikult mõelda ikka, kuidas läheb meil ja kuidas läheb teistel. Minu meelest ei peaks üldse olema võrdlemist, kes on suurem või kes väiksem ning kuhu rohkem raha läheb. Aare Toikka ütles kuskil, et see on täiesti ebavajalik, ikka koos peaks ühte asja ajama. Mingit konkurentsi poleks vaja. Mida see annab või keda liigutama sunnib? Kiiremini liigutama paneb ikkagi soov luua. Eneseväljendus on see, mis teatris käivitab. Konkurentsi pärast midagi teha võiks olla küll üsna igav. Nii et unustame konkurentsi, tühja sellest.

-Järgmisest aastast lubatakse üle-eestilist tasuta ühistransporti. Huvitav, mis juhtuks siis, kui teatripiletid oleksid riigi poolt tasuta?

Hea mõte! Mis raha see siis ikka nii väga on, mida riik juurde annab. Endla teater peab niikuinii 55 protsenti ise teenima. Eestlane käib niikuinii palju teatris – ma vahel mõtlen, et ühel hetkel ei olegi enam rohkem võimalik käia! (Naerab.) Me oleme harjunud sellega, et saalid on kogu aeg täis ja kõik tahavad õudselt teatris käia. Paar-kolm tühja rida oleks normaalne…

Aga ega neid tasuta teatripileteid muidugi tule.

-Kuu aega võiks eksperimendi korras ju proovida.

Võiks küll. Siis oleks näha, kui palju rahvast praegusega võrreldes rohkem teatrisse tuleks. Kui praegu on miljon teatrikülastust, siis äkki tuleks kaks miljonit täis. Me püstitaks maailmarekordi pikkadeks aegadeks. Ehk saaks selle rekordiga üht-teist ära teha.

-Mis inimesi teatrisse ajab?

Ma ei tea ju – ma olen ise kogu aeg teatris! Aga saan sellest aru küll. Mina ise hakkasin teatris väga noorelt koos emaga käima. See oli nõukogude aeg, käisime teatris peaaegu iga nädal. Mulle meeldis seal isegi siis, kui etendus väga ei meeldinud. Mäletan seda tunnet hästi.

Praegu käin teatris hoopis teistmoodi – see on mu töö. Aga kui mõtlen tagasi, siis saan väga hästi aru. See tunne on lihtsalt kirjeldamatu. Inimesed ei käi ju teatris sellepärast, et saada kasu. Sa oled kohal ja midagi juhtub selle kahe tunni jooksul. On võimalus kogeda mingisugust imet või kuidas seda ka ei nimeta. Midagi, mida mujal ei koge. Keegi ju ei ole nii loll, et tuleb teatrisse ennast piinama. Kui oleks selline ruum, kus nõeltega torgitakse või munadega loobitakse, siis ma ei usu, et sinna oleks väga palju huvilisi.

-Kus sa ise esietenduse ajal tavaliselt oled?

Kunagi olin lolli peaga isegi saalis, aga tavaliselt olen siiski kuskil mujal. Mingite tükkide puhul ma ei vaata isegi viimastes proovides enam eriti – ega peagi ju kontrollima.

-Kui karmi käega lavastaja sa oled?

Arvan, et ei ole karm, ja näitlejaid usaldan sada protsenti. Lavastaja ülesanne on näitlejat aidata, et ta suudaks lõdvestuda ja kõik, mis temas peidus, realiseerida. Lavastajal on väga suur jõud ka kõik ära rikkuda. Nii et sellega peab olema väga ettevaatlik.

Ma ei ole karm, aga saan kohe aru, kui näitleja ei ole laval kohal. Kui kõik on kohal ja kõik toimib, ei pea lavastaja midagi tegema. Selle, kui midagi on valesti, tajun kohe ära. Siin aitab ainult tunnustamine ja lõdvestamine. Viiesaja inimese ees tuleb piirid kaotada ning tulla nähtavale kogu armastusega, mis sinu sees on. See toimib. Pingutuse või kõva tööta imet ei sünni. See on aga potentsiaalselt kõigis olemas. Alati.

Lavastust teha ei saa, see kasvab ise ja puhkeb õide, vahel on ka veidi rääbakam. Nii nagu taimgi kasvab. Saame tema eest hoolitseda, anda talle neid asju, mida ta vajab, ning olla tema jaoks olemas. Kuid temasse kruvi sisse keerata ei saa. Siis ta ei hakka õitsema ja närtsib. Saad toetada, aga ise midagi teha ei saa. Ei saa sundida, et õitse nüüd.

-Eks teatris töötagi suuresti idealistid, kes tahavad midagi paremaks muuta. Mitte et meelelahutuses midagi halba oleks, vastupidi. Aga mulle meeldib, kui pärast saalist tõusmist vaatad mingitele asjadele veidi teistmoodi.

Mina vaatan erinevaid tükke erinevalt. Kuna ise olen asjas sees, siis võlub see, kui mind üllatatakse ja kui ma näen seda, mille peale ise ei oleks tulnud.

Siis unustan end teatris ja mul tekib omalaadne eufooria. Kui kaua see kestab, ma ei tea, aga saalis on igal juhul olemas. Kui üllatatakse ebameeldivalt, siis on see teine asi. Kui aga meeldivalt, siis tahaks kohe püsti tõusta ja karjuda kõva häälega: «Jee!»

Kas aga teater midagi paremaks muudab? Võib küll muuta, aga ei pruugi seda alati teha.

-Tennessee Williamsi võtad juba kolmandat korda ette.

Viimase viie aasta jooksul on kolm tükki olnud – seda on päris palju. Mingid asjad lihtsalt jõuavad su juurde. Ma ei ole seda ju planeerinud, et kui olen üle neljakümne, siis hakkan Williamsit tegema. Kunagi isegi mõtlesin, et teda ma küll ei tee. Praegu aga ma ei näe muud võimalust, ta on praegusel hetkel väga vajalik.

Williams on väga empaatiline, tema tükkides väga palju nalja ei saa. Mulle iseenesest meeldib huumor, aga mitte igasugune. Williamsil on selline huumor, et seda nagu pole peaaegu üldse. Kui aga süveneda ... Eriti vaimukad on tal naistegelased. Tavaliselt teevad mehed nalja ja naised vaatavad kõrvalt. Tema naistegelased on väge peene huumorimeelega. Alguses ei saagi aru, et nad nalja teevad. Või nad ei teegi nalja, aga see mõjub kuidagi vabastavalt. Nad räägivad väga tõsistest asjadest ja see ongi naljakas. Nendes on midagi võimast ja võluvat.

Nende pärast olengi Williamsi tükid ette võtnud. Et naistele austust avaldada. Oleme nii mehed oma kammitsates ja oma egode küüsis ega riski naisi tõsta sellele kohale, mida nad väärivad.

Williams oli homo, tema naisenägemine on erakordselt austav, täpne, kaastundlik ja vägev.

**

Tennessee Williamsi «Orpheus allilmas»
Lavastaja Ingomar Vihmar
Esietendus 18. novembril Ugalas
Osades: Triinu Meriste, Rait Õunapuu, Adeele Sepp, Andres Noormets jt 

 

Tagasi üles