Filmikriitik ja -blogija Ralf Sauter reastas PÖFFi toetaja Elisa palvel valiku festivali linateoseid, mille hulgas on tõelisi pärle nii huumorisõpradele, õudusfilmide austajatele, põnevusefännidele kui ka liigutavate emotsioonide otsijatele.
Ekspert soovitab: filmid, mida PÖFFihundid peaksid nägema
15. november 2017, 13:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui soovid naerda…
«Parem vaata ette» (Better Watch Out»)
Publiku viib jõulumeeleollu energiline süsimust komöödia «Parem vaata ette», mis teeb muuhulgas nalja kõigile eestlastele tuttava menuki «Üksinda kodus» aadressil. Lugu tundub iseenesest tuttavlik: nutikas 12-aastane jõmpsikas Luke jäetakse pühade ajal üheks õhtuks koos lapsehoidjaga ning ühel hetkel mõistavad noored, et neid ohustab sissetungija. «Parem vaata ette» teeb meeldejäävaks aga üks üllatav pööre, mida naljalt ette ei näe. Kuna tegemist on õuduskomöödiaga, lendab selles ka verd, kuid ootamatusi täis film ei ole niivõrd hirmus, kuivõrd absurdne. Väga meelelahutuslik ja isevärki jant Ühendriikidest, mis demonstreerib, et lapsehoidja amet võib olla lausa eluohtlik.
«Ebaõnnestujad» (The Misfortunates / De helaasheid der dingen)
2009. aasta film «Ebaõnnestujad» stsenaristiks ja režissööriks on belglane Felix van Groeningen, kelle muusikaline draama «Katkenud ahela lõpp» (The Broken Circle Breakdown) osutus 2013. aasta PÖFFil publiku lemmikfilmiks. Palju lõbusamalt kulgev «Ebaõnnestujad» räägib noorte heidikute kamba keerukast igapäevaelust, ühendades pöörase situatsioonikoomika ning kurbuse. Van Groeningen on üks talendikamaid Belgia lavastajaid ning paljude auhindadega pärjatud «Ebaõnnestujad» osutus 2009. aastal tema läbilöögifilmiks.
«Pekingi kuningas» (King of Peking / Jing cheng zhi wang)
Tänavusel PÖFFil ei näe usutavasti südamlikumat filmi kui «Pekingi kuningas», austraallasest filmitegija Sam Voutase vändatud rõõmsameelne komöödia isast ja pojast, kes näitavad koos väikestes Pekingi külades kohalikele Hollywoodi filme. Rahaprobleemide tõttu peab isa aga piraat-DVDsid tootma, mis omakorda viib pööraste sekeldusteni. Lisaks lõbusale huumorile leiab filmist ohtralt viiteid kinokunsti pärlitele, mis teeb «Pekingi kuninga» eriti sobivaks just kirglikule filmisõbrale… Ja mõjuvatest isa-poja lugudest ei saa kunagi küllalt.
Kui soovid judiseda…
«Allakäigu lapsed» (Children of the Fall / Yaldey Ha'Stav)
Loodetavasti õnnestub tänavusel Pimedate Ööde Filmifestivalil parandada õudusfilmide mainet, sest toimub põhivõistlusprogrammi valitud slasher-filmi «Allakäigu lapsed» maailma esilinastus. Slasher'ite kuldaeg jääb õigupoolest 1980ndatesse, mil menukaks osutunud «Halloweeni» (1978) ja «Reede 13» (1980) tuules vändati USAs massiliselt keskpäraseid õudukaid, kus erisugused maskis maniakid pahaaimamatuid noorukeid veriselt mõrvavad. Ehkki hoopis Iisraelis valminud «Allakäigu lapsed» kasutab tüüpilist slasher-filmi struktuuri, käsitleb see tõsiseid sotsiaalseid probleeme ning tõestab kindlasti, et üks slasher võib mitte kõigest judisema, vaid ka mõtlema panna.
«Vampiirisavi» (Vampire Clay / Kyuketsu Nendo)
Eriti ajuvabasid ja hullumeelseid, aga ka koomilisi õudusfilme otsivale inimesele on paslik soovitada just Jaapanis valminud teoseid, olgu selleks Shin'ya Tsukamoto 1980ndatel valminud mustvalge kultusfilm «Tetsuo» või Yoshihiro Nishimura «Tokyo Gore Police», kus pilkupüüdvate eriefektide abiga kehasid radikaalselt moonutatakse ja osadeks võetakse. Sedasama teeb režissöör Soichi Umezawa friigifilmis «Vampiirisavi», kus Tokyo kunstikoolis külvab hirmu eriskummaliste omadustega savi. Julgetele, kes sõgedat laadi kinokunsti ei pelga, annab humoorikate vanamoeliste efektidega täidetud «Vampiirisavi» mõnusa laengu.
«Poolkuu» (The Crescent)
Ka sel aastal pakub spetsiaalselt närvikõdi Öiste värinate programm, milles esindatud žanrifilmide paremik. Nende seast leiab Kanadas valminud hirmsa müsteeriumi «Poolkuu», mille keskmes leinast murtud ema ja poeg. Läbi aastakümnete on Kanadast tulnud suur hulk silmapaistvaid õudus- ja ulmefilme. Näiteks on Kanadast pärit selles žanris kõrgelt hinnatud David Cronenberg, kes vändanud ekstreemsed, aga ka traagilised 1980ndate kultusfilmid «Videodroom» ja «Kärbes». «Poolkuu» on aga tunduvalt kummastavam, nõidudes vaatajat paeluvalt salapärase pildikeele ja kriipiva atmosfääriga.
«Lõputu» (The Endless)
«Lõputu» on uus film Justin Bensonilt ja Aaron Moorheadilt, kelle eelmine ühistöö «Õitsemine» osutus väga sümpaatseks romantiliseks õuduslooks. Kui «Õitsemise» tegevus toimus võluvas Itaalia linnakeses, siis «Lõputu» viib vaataja Californiasse, rääkides loo kahest vennast, kes põgenesid lapsena hirmsa kultuse eest ning otsustavad täiskasvanuna selle juurde naasta. Teades, kui osavalt suudab see filmitegijate tandem (kes muuseas tänavu külalisteks on) publikut tandemina šokeerida ja üllatada, võib uskuda, et «Lõputu» kuulub iseäralikumate žanrifilmide hulka tänavusel festivalil.
Kui soovid näha midagi liigutavat...
«Vee puudutus» (The Shape of Water)
Guillermo del Toro on palavalt armastatud kineast, keda on saatnud edu Hollywoodis tänu suurejoonelistele filmidele «Vaikse ookeani võitlus», «Hellboy» jpt, kuid del Torot teatakse ka visuaalselt lummavate muinasjutufilmide poolest. Kes ei mäletaks 2006. aastal valminud «Paani labürinti», kolm Oscarit võitnud ajalooliste nüanssidega fantaasiafilmi, mida täitsid erisugused hämmastavad olendid? Üht täiesti uut erakordset olendit tutvustab trullakas habemik del Toro oma uues filmis «Vee puudutus», mis jutustab imetabase loo tavalisest naisest ja unikaalsest inimesetaolisest amfiibist, kelle vahel tekib eriline side. Niisuguse loo oskaks puudutavalt maagiliseks teha just del Toro, keda filmimaailmas tuntakse omaette võlurina.
«Hooldusõigus» (Custody / Jusqu'à La Garde)
Kaudselt viis Oscarit võitnud 1979. aasta draamast «Kramer vs. Kramer» inspireeritud «Hooldusõigus», režissöör Xavier Legrandi mängufilmidebüüt, jutustab pitsitavalt toore loo lapse hooldusõiguse pärast võitlevatest vanematest ning koduvägivallast. Teemad, mida Prantsusmaal valminud «Hooldusõigus» kompromissitult käsitleb, on praegu olulised ning Legrand, kes on juba pälvinud ühe Oscari nominatsiooni lühifilmi eest, ei pelga vaatajaid emotsionaalselt läbi raputada, paisates nad tormilise perekonnakriisi keskmesse.
«Pöörane armastus» (Crazy Love)
Tänavusel PÖFFil näidatakse hoolikalt valitud vanu Belgia filme, nende seas režissöör Dominique Deruddere'i käe all valminud provokatiivne draama «Pöörane armastus» (1987), mille aluseks vastuolulise joodik-kirjaniku Charles Bukowski looming. Filmisõbrad mäletavad, et hiljuti korraldati Sõpruse kinos Bukowski teostel põhinevate draamade retrospektiiv, ent «Pöörane armastus» selle raames ei linastunud, olgugi et Bukowskile sümpatiseeris kõige rohkem just Deruddere'i film. «Pöörane armastus», mis kujutab kolme intiimset päeva Harry Vossi nimelise mehe elus, jääb ennekõike meelde ühe väga traagilise tantsustseeni pärast, mis peegeldab teravalt noormehe põlastust iseenda vastu. Deruddere'i äärmuslik, ent tundeline draama on maiuspala ennekõike Bukowski loomingu fännidele. Vanadest filmidest, mis tänavusel PÖFFil linastuvad, väärib see kindlasti väljatoomist.
/nginx/o/2017/11/15/7313529t1h15b1.jpg)
«Vaba elu» (La Vida Lliure)
«Vaba elu» on värske luuleline linateos tunnustatud Hispaania režissöörilt Marc Rechalt, kelle varasemad filmid festivalidel hulgaliselt tähelepanu pälvinud. «Vaba elu» jutustab maagilise loo metsikus looduses sirguvatest lastest, kelle idüllilise elu löövad kõikuma raputavad sündmused. Sümboolset filmi ilmestavad silmapaistvad kaadrid pitoresksetest maastikest, mistõttu on «Vaba elu» eriti soovituslik loodusearmastajatele. Film, mille võlu pole niivõrd keeleline, kuivõrd pildiline. Kaasa lööb selles eespool mainitud «Paani labürindist» tuttav Sergi Lopez.
Kui otsid põnevust…
«Sweet Virginia»
Tumedates toonides USA põnevik «Sweet Virginia» viib vaataja unisesse Alaska väikelinna, kus röövmõrv vallandab keerulise sündmusteahela. Mainekatel festivalidel linastunud filmis astuvad üles paljud tuntud näitlejad, nende seas Jon Bernthal (kes mängib nimitegelast uues «Punisheri» teleseriaalis), Imogen Poots, Rosemarie DeWitt jt. Üks närvesööv neo-noir, kus astub üles nii tugev näitlejate plejaad, tõotab pakkuda närvikõdi isegi karastunud vaatajale. Pealekauba on rahulik mägedest ümbritsetud väikelinn niisuguse loo jaoks ideaalne tegevuspaik.
«Halastamatu» (The Villainess / Ak-Nyeo)
Mis oleks üks PÖFF ilma kvaliteetse Lõuna-Koreast pärit põnevikuta? Nimelt on just Lõuna-Koreast tulnud paljud selle sajandi meeldejäävaimad kättemaksufilmid. Vaevalt on keegi jõudnud unustada pikaldase ja toore stseeni filmist «Oldboy» (2003), kus peategelane Oh Dae-su koridoris hulga kaake vaeseomaks peksab. Samasugust hullumeelsust leiab Byung-gil Jungi tempokast märulifilmist «Halastamatu», mille peategelaseks hoopis külmavereline naine nimega Sook-hee. Lõuna-Korea filmitööstus on jätkuvalt jõuline ning seal valminud põnevike stiilsus ja brutaalsus on midagi, mida oma silmaga nägema peab. PÖFFi Öiste värinate programmis pole põhjust kahelda – sinna on valitud just kõige teravamad värsked žanrifilmid.
«Kättemaks» (Revenge)
Prantsusmaal valminud «Kättemaks», režissöör Coralie Fargeat’ mängufilmidebüüt, tõotab sama karmi elamust kui paljud teised mälestusväärsed prantsuse õõvafilmid («Inside», «Martyrs» jne), rääkides alandatud ja vägistatud naise verisest kättemaksust. Samasuguse loo on rääkinud hulk põnevikke kaugemast minevikust (nagu kurikuulus 1978. aasta exploitation-film «Ma sülitan su hauale»), ent «Kättemaks» teeb seda kaasaegsest perspektiivist ning lubab ehmatavas koguses verd. Midagi sedavõrd õudustäratavat ei ole sobiv igaühele, ent kes tahab õhtut sisustada tõeliselt äärmusliku žanrifilmiga, saab «Kättemaksust» korraliku doosi valusat närvikõdi.
PÖFF toimub Tallinnas ja Tartus 17. novembrist kuni 3. detsembrini. Kogu info filmide, programmide ja ajakava kohta: https://poff.ee