Demokraatlikus riigis muidugi sellised riiklikult ette antud vormid kunstniku loominguvabadust piirata ei tohiks. Klassikaline näide meie lähikunstiajaloost rahvusliku poliitika suhtes kriitilisest projektist riigi raha eest tehtud Veneetsia biennaali paviljonis on muidugi Eesti 2009. aasta paviljon Kristina Normani näitus «Järelsõda».
Usun, et paljud mäletavad veel skandaali, mis puhkes kuldsõduriga, mille Norman 2009. aasta 9. mail Tõnismäele tõi. Kui aga seesama projekt tegelikult välismaalastele meeldis ja ajalehed kirjutasid, et «Eesti paviljon on popp ja saab kiita», kadus pahameel kiiresti. Väike Eesti oli ju ikkagi jõudnud maailmakaardile!
Teised eestlased on ikka kohal
Nii juhtubki, et rahvusliku ideoloogia kõnepruugist laenatud keelt kasutatakse moodsa kunsti turundamiseks. Nagu näitab Kristina Normani näide, ei ole kunstiprojekti sisu seejuures üldse oluline. Brändiloogikast lähtudes jääb kõlama vaid üks sõnum ja selleks on «Eesti maailmakaardil».
Võib-olla ei huvitakski laiemat avalikkust eriti see, mis etendusi NO-teatris mängitakse, ja võib-olla ei jõuaks isegi Arvo Pärdi muusika väljapoole muusikute ringi, kui seda ei bränditaks rahvusvaheliselt üliedukana, muidugi seejuures au ja kuulsust ka Eestile tuues.
Selleks, et laiemat avalikkust huvitaks, millistest küsimustest kunstnik tegelikult huvitub (tavaliselt ei ole see Eesti maailmakaardile viimine) ja mida ta täpsemalt üldse teeb, peab ajendiks olem ikka mõni rahvusvaheline auhind või suursaavutus. Rahvuslik eneseteadvus ja ühine nälg saavutuste järele ühendab inimesi. See muudab isegi kultuuri üsna huvitavaks.