/nginx/o/2020/03/06/12993357t1h0cd9.jpg)
/nginx/o/2017/11/15/7313797t1hd10a.jpg)
«Eesti Europas – see ei ole ammugi enam haruldane päälkiri meie ajalehtedes. See võib vahel ainult teist kuju võtta: Eestlased välismaal, Eesti Berliinis või Eesti Pariisis. Ja mis sääl kõik korda ei saadeta: koosolekud, kontserdid, näitused!» Nii kirjutas 1912. aastal ilmunud Noor-Eesti IV albumi följetonis Rein Muhem – pseudonüüm, mille taga oli tõenäoliselt peidus kirjanik Friedebert Tuglas.
Tegelikult võiks see Muhem-Tuglase tabav tsitaat vabalt iseloomustada ka praegust aega. Küll jõuab Konrad Mägi tagasi Rooma, küll korjab meie oma väike NO99 teater rahvusvahelise teatrimaailma Oscareid – ja alles see oli, kui Eesti näitlejatega film «Mandariinid» oli nomineeritud päris Oscarile. Oh seda rõõmu!
Moodsas kunstis armastatakse rääkida Eestist maailmakaardil kunsti olümpiamängude ehk Veneetsia biennaaliga seoses. Kuid «enneolematut edu» ja «ajaloolisi võimalusi» Eesti kunsti jaoks tuleb ette tegelikult palju tihedamini. Näiteks käib praegu New Yorgis etenduskunstide biennaal «Performa», kus peale põhiprogrammi on fookus Lõuna-Aafrika ja Eesti kunstil. Pressitekstis lubatakse osalevatele Eesti kunstnikele karjäärimuutvat momenti ja maamärki Eesti kunsti jaoks.
Rahvuslik moodne kunst
Moodsa kunsti rakendamine riigi turundusvankri ette on kahe otsaga asi, sest tegelikult oodatakse kunstilt just rahvuslusesuguste ideoloogiate suhtes kriitikameelt. Veel enam, oma olemuselt on moodne kunst kosmopoliitne ega tunne riigipiire.
Soome päritolu kunstnik ja teoreetik Minna Henriksson kirjutab oma raamatu «Kaasaegne kunst ja rahvuslus» sissejuhatuses, et moodsat kunsti ja rahvuslust kokku liites tekib oksüümoron – vastandväljendus, nagu valge pimedus või elav laip. Ometi ei ole see tegelikult nii. Henriksson jätkab, et moodne kunst on tihedalt riikide ja rahvustega seotud. Kas või selle kaudu, et enamasti toetavad seda rahvuslikud fondid ja institutsioonid (Eestis näiteks kultuuriministeerium, Eesti kultuurkapital, EV 100 jms).
Biennaalidel on rahvuspaviljonid, kunstiauhinnad ja stipendiumid nimetatakse piirkondade ja riikide järgi. Enamik suuremaid kunstiüritusi on loodud rahvusriikide brändimiseks ja piirkondade kunstielu elavdamiseks – documenta loodi sõjajärgse Saksamaa taastoomiseks kunstikaardile, Veneetsia biennaali eesmärk oli omal ajal turistide ja kunstnike jaoks linna atraktiivseks muuta, meie proovime järgmisel aasta sama teha Balti triennaaliga jne.
Demokraatlikus riigis muidugi sellised riiklikult ette antud vormid kunstniku loominguvabadust piirata ei tohiks. Klassikaline näide meie lähikunstiajaloost rahvusliku poliitika suhtes kriitilisest projektist riigi raha eest tehtud Veneetsia biennaali paviljonis on muidugi Eesti 2009. aasta paviljon Kristina Normani näitus «Järelsõda».
Usun, et paljud mäletavad veel skandaali, mis puhkes kuldsõduriga, mille Norman 2009. aasta 9. mail Tõnismäele tõi. Kui aga seesama projekt tegelikult välismaalastele meeldis ja ajalehed kirjutasid, et «Eesti paviljon on popp ja saab kiita», kadus pahameel kiiresti. Väike Eesti oli ju ikkagi jõudnud maailmakaardile!
Teised eestlased on ikka kohal
Nii juhtubki, et rahvusliku ideoloogia kõnepruugist laenatud keelt kasutatakse moodsa kunsti turundamiseks. Nagu näitab Kristina Normani näide, ei ole kunstiprojekti sisu seejuures üldse oluline. Brändiloogikast lähtudes jääb kõlama vaid üks sõnum ja selleks on «Eesti maailmakaardil».
Võib-olla ei huvitakski laiemat avalikkust eriti see, mis etendusi NO-teatris mängitakse, ja võib-olla ei jõuaks isegi Arvo Pärdi muusika väljapoole muusikute ringi, kui seda ei bränditaks rahvusvaheliselt üliedukana, muidugi seejuures au ja kuulsust ka Eestile tuues.
Selleks, et laiemat avalikkust huvitaks, millistest küsimustest kunstnik tegelikult huvitub (tavaliselt ei ole see Eesti maailmakaardile viimine) ja mida ta täpsemalt üldse teeb, peab ajendiks olem ikka mõni rahvusvaheline auhind või suursaavutus. Rahvuslik eneseteadvus ja ühine nälg saavutuste järele ühendab inimesi. See muudab isegi kultuuri üsna huvitavaks.
Nii meedia kui ka riiklikud asutused on sillas, kui neile rõhutatakse, kui palju kasu üks või teine kultuuriüritus Eestile toob. Samas – kas selle turundustriki taga peitub tõesti Eesti vabariigi surematuks kuulutamine? Eesti riik on loodud meie kultuuri kaitsmiseks ja seetõttu ongi riigi kohus kultuuri toetada ning tehke, mis tahate, elujõuline kultuur on tänapäeval rahvusvaheline.
Suurele näitusele valituks osutumine on oluline kunstnikule endale ja kohalikule kultuuriväljale, aga raske öelda, kui paljud välismaalased tänu auhindadele ja näitustele Eesti nime mäletavad. Eks vahel on ka lihtsalt kohalolu suurte riikide kõrval oluline, kuid kas siis on mõtet rääkida suurest edust või pigem võiks see olla ühe kultuuririigi normaalne tegevus? Väikeriike on palju ja kellele ikka mõnel suurel kunstimessil meelde jääb, et just selles messiboksis oli teos, mille all oli väikeselt kirjas «Estonia, Tallinn»? Ja kas kunstiloomingu seisukohast on see üldse oluline?
Noh, kindlasti jääb see meelde ja on oluline teistele eestlastele, kes ka seal kohapeal teiste eestlaste edu tunnistamas on. Rein Muhem kirjeldab humoorikalt hilisema laulupedagoogi Aino Tamme esinemist Pariisis, mida muuseas toona Eesti ajalehed samuti suureks rahvusvaheliseks läbilöögiks pidasid. Baltimaade, Venemaa ja Põhjamaade muusikat tutvustavale õhtule Pariisis olid põhiliselt kogunenud nendesamade rahvuste esindajad – Tuglas märgib sügava irooniaga, et oli «publikumi mitmest rahvusest, nägin vähemalt lätlasi ja leedulasi».
Muusikaõhtu korraldaja kiitis kõigepealt taevani eestlasi ja Eesti kultuuri, siis samade sõnadega teisi kultuuriõhtul osalevaid rahvaid. Kohale tulnud eestlased olid ka ainsad, kes jaksasid Aino Tamme kontserdile lõpuni jääda. Võib-olla oli kriitilise meelega ja Noor-Eesti vaateid esindav Tuglas Tamme suhtes ülekohtune, kuid tabav kirjeldus kontrastist, mis valitseb ajakirjanduses eestlaste saavutuste kajastamise ja tegelikult toimunu vahel, kehtib ilmselt praegugi.