Soul – linnaplaneerijate avatud õpik

Lõuna-Korea pealinn Soul Foto: Katrin Koov

Eestist 7000 kilomeetri kaugusel idas asub Lõuna-Korea pealinn Soul, mida tänu oma kiirele kasvule ja majanduse õitsengule on nimetatud ka Hani jõe imeks. Soulile mõeldes tulevad eestlastele ilmselt esimese asjana pähe 1988. aasta olümpiamängud või suhted põhjanaabriga, kuid kultuurihuvilisele on sellel linnal pakkuda ka palju muud.

Soul on maailmas suuruselt 16. linn ja kehastab lääneliku majandusmudeli ja linnaplaneerimise võimendatud versiooni. Samas üllatab Soul oma ruumiliste ja kultuuriliste kontrastidega, kus suurlinliku kõrghoonestusega tänavate kõrval leiab hubaseid inimmõõtmelisi sisekvartaleid, elujõulisi budistlikke templeid ja parke.

Septembris kohtusid Soulis Maailma Arhitektide Liidu (UIA) esindajad, nende seas ka Eesti arhitektid, et arutada massilise linnastumisega kaasnevaid probleeme, sealhulgas arhitektide vastutust looduse ees, mida jääb linnade arvelt üha vähemaks. Ühtlasi vastutavad arhitektid ka linnakodanike ees, kuna arhitektuur mõjutab otseselt igapäevast elukeskkonda. Vaevalt leiaks sellel teemal arutlemiseks sobivamat paika kui Soul, mis on alates 1960ndatest aastatest tempokalt kasvanud. Koos äärelinnadega elab Soulis praegu juba ligi pool Lõuna-Korea rahvastikust ehk ca 25 miljonit inimest ja seetõttu on seal väga teravalt üleval küsimus, kuidas neis tingimustes luua linnaruumi, mis oleks ühtaegu efektiivne, aga ka elamisväärne.

Linnastumine ei ole loomulikult üksnes Souli probleem – samasugust tendentsi näeme kõikjal maailmas. Ka meie oma «väikeses» Tallinnas peame toime tulema kasvava elanike hulgaga ning tegelema modernistlike planeerimisvigade parandamisega – leidma lahendusi autostumise vastu ja siluma kohmakat linnaruumi. Paljud probleemid siinses linnaplaneerimises on põhjustatud selge ruumilise visiooni puudumisest. Planeerimine on taandunud suuresti mehaaniliseks normide täitmiseks. Kõige nukram pilt tekib teede ja tänavate planeerimisel, mis meil Eestis käib jätkuvalt (üksikud erandid välja arvatud) 20. sajandi vaimus edasi. Siinkohal oleks paslik tuua mõned näited Souli vähem õnnestunud planeeringutest, mille tagajärgedega siiani tegeletakse. Ehk oskame neist midagi õppida.

Linn peab olema veele avatud

Lõuna-Korea autotööstus koos modernistlikus vaimus linnaehitusega tähendab äärmiselt autokeskset hierarhilist planeeringut: linnaruumi, kus 8–12-rajalised automagistraalid jagavad linna korrapärasteks kvartaliteks. Mõõtkava vahetus toimub siin väga järsult – kui kvartali serva moodustab kõrghoonetest müür, siis keskel võivad olla 1–2-korruselised majad ja kitsad-kõverad tänavad. Magistraalideäärsed bulvarid on seejuures meeldivalt laiad ja lopsakalt haljastatud. Soul on otsekui hiiglaslik suurlinna ja küla sümbioos.

Muidu vilkas ja elujõulises linnas hakkab aga valusalt silma, kuidas Hani jõe kaldad on linnast ära lõigatud ja kümnete kilomeetrite ulatuses postidele tõstetud mitmekihilisi teid täis ehitatud. Nagu paljudes teistes maailmalinnades on siingi jõgi kõige suurem transpordikanal – 1960–70ndatel väärtustati heast elukeskkonnast enam kiirust ning selle nimel ohverdati jõekaldad, võttes need ära elanikelt.

Tagantjärele näevad Souli linnavalitsus ja kodanikest aktivistid nüüd kurja vaeva, et neid piirkondi elanikele taas avada. Üht-teist on juba saavutatud ka – üks markantsemaid näiteid on Cheonggyecheoni jõeharu peale ehitatud 11 kilomeetri pikkune tänav, mis praeguseks on täielikult lammutatud ja sealsed jõekaldad roheliseks linnapargiks muudetud.

Lõuna-Korea pealinn Soul Foto: Katrin Koov

Samasuguse küsimuse ees seisame ka Tallinnas – kuidas avada mereäär taas elanikele ja millised funktsioonid sinna juurde tuua? Kuidas arendada uusi elu- ja ärikvartaleid nii, et need ligipääsu merele ei takistaks, vaid soodustaks? Selleks on vaja tahet, tarkust ja arvestamist ka avalikkuse huvidega.

Oktoobris toimunud linnafoorumil ettekandega esinenud rahvusvaheliselt tuntud Taani linnaplaneerija Jan Gehl tõi välja, et mereni jõudmiseks tuleb alustada korraliku tänavavõrgustiku rajamisest, mis seoks uusi arenduspiirkondi olemasoleva linnaruumiga. Ühtlasi juhtis ta tähelepanu asjaolule, et väikese eelarve ja inimeste hulga puhul tuleks vältida aktiivsete funktsioonide hajutamist ja keskenduda inimsõbralikule tänavaruumile. Eesti Kunstiakadeemia teaduri Renee Puusepa juhitud töörühma hinnangul aitaks suletud piirkondade teket vältida näiteks see, kui on kindlalt defineeritud piirkonna omanik, näiteks sadam või linn, kellel on kohustus tagada, et avalik ruum oleks igal ajal kõigile ligipääsetav.

Anname looduse linnale tagasi

Soul on maailmas üks tihedamalt asustatud linnu, see tähendab väga suurt kõrghoonete hulka. Sellises kontekstis ei mõjunud Maailma Arhitektide Liidu kohtumisel ühe võtmeesineja, prantsuse arhitekti Dominique Perrault' dramaatiline hüüatus – aitab vertikaalsetest linnadest! – sugugi üllatavalt. Perrault ise on projekteerinud Souli just sellise EWHA ülikooli hoone, mis polegi õieti hoone – kus ruumid asuvad maa sees ning maapinnale on rajatud hoopis park.

Loodusest rääkis ka arhitektuurimaailma täht Toyo Ito Jaapanist, kes küsis, miks me oleme ennast vabatahtlikult puuridesse elama pannud? Tema sõnul tuleks meil palju rohkem õppida loodusest, selle vormidest ja protsessidest eri tasanditel ning võtta kasutusele uued tehnoloogiad arhitektuuri rikastamiseks. Nii toimides võime jõuda ühel päeval sinnamaani, kus ehitamine ei ole enam üks kõige enam keskkonda koormavaid tegevusi, vaid annab hoopis keskkonnale midagi olulist juurde.

Samas teame siin Eestiski väga hästi Ameerika valglinna mudelit, mille hilisem lõiv loodusele ja sotsiaalsele keskkonnale on väga kõrge. Kui võtta eeskujuks Soul, siis võib-olla ei olegi nii halb mõte paigutada inimesed pigem tihedamalt elama, et säästa ruumi loodusele ja hoida seeläbi ökoloogilist tasakaalu? Kompaktne linn koos elamisväärse tänavaruumiga on Soulis ennast hästi õigustanud, kuna Korea mägine maastik on ehitamiseks keeruline ja metsarohke loodus äärmiselt väärtuslik.

Üks ilmekamaid näiteid sellest, kuidas Soulis inimestele ja loodusele ruumi tagasi on antud, on sealse raudteejaama juures asuva autosilla muutmine lopsakaks linnapargiks. Sild jõudis paar aastat tagasi avariiohtlikku seisundisse ja selle renoveerimine autosillana välistati. Sillale uue kasutusotstarbe leidmiseks korraldati rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mille võitnud Hollandi arhitektuuribüroo MVRDV pakkus välja, et teha sellest hoopis jalakäijate park – omamoodi botaanikaaed, kus on esindatud kõik peamised Korea taimeliigid. Lisaks loodusliku mitmekesisuse taastamisele täiendati silda kohvikute, paviljonide ja installatsioonidega ning sellest on nüüdseks kujunenud Souli üks stiilsemaid puhkealasid, mida on võrreldud ka New Yorgi High Line'i pargiga.

Rohkem autoteid tähendab rohkem autosid

1968. aastal, umbes siis, kui modernistlik linnaehitus kõikjal hoo sisse oli saanud, tegi saksa matemaatik Diedrich Braess paradoksaalse avastuse. Ta uuris liiklusvooge matemaatilises mudelis ning avastas, et lisades uusi teid toimivasse teedevõrgustikku, tekitavad need ummikuid pigem juurde, vastupidiselt ootusele muuta liiklus sujuvamaks. Samasugusele järeldusele jõudis hiljuti ka Soome liikluskorralduse doktorant Seppo Lampinen, kes tõestas oma väitekirjas, et kui autode arvukuse ja ummikute kasvule on aastakümneid vastatud uute ja suuremate tänavate ning sildade rajamisega, on see kaasa toonud vaid autode hulga veelgi suurema kasvu, mis omakorda muudab linnaruumi killustatuse probleemi järjest suuremaks.

Lõuna-Korea pealinn Soul Foto: Katrin Koov

Soul on oma vigadest aga õppinud ning viimase 15 aasta jooksul autoteid järjekindlalt sulgenud ja lammutanud. Kokku on lammutatud 18 silda ja liiklus on muutunud sujuvamaks.

Tallinnas seevastu on mindud täiesti vastupidist rada. Kas on põhjust eeldada, et me kavaldame eespool mainitud matemaatilise mudeli üle? Ülemiste liiklussõlm on juba näidanud, et ummikud linnas on suurenenud. Ootame «põnevusega» Haabersti liiklussõlme tulemusi.

Hoopis huvitavam on mõelda, kas sarnaselt eespool kirjeldatud mudeliga, mille kohaselt rohkem teid toob linnapilti rohkem liiklejaid, võiks sama eeldada ka ratturite ja jalakäijate kohta? Jalgrattateed Kalamajas, Haaberstis ja Pirital on seda juba ilmekalt tõestanud. Viimaste aastate ühe positiivsema arenguna on Tallinna Peatänava projekt reaalsuseks saamas. Liikumisviiside mitmekesistamine koos meeldiva linnaruumi loomisega on osutunud töötavaks lahenduseks kõikjal maailmas. Tõsi, teistmoodi liikumisharjumuste tekkimine on võtnud alguses küll aega, kuid kardetud liikluskaost pole kusagil tekkinud. Selle asemel viibivad inimesed hoopis rohkem aega väljas ja tajuvad oma linnu palju elamisväärsemana.

Nagu Souli kongressi sõnamängule ehitatud pealkiri «Soul of the City» viitas, otsime me kõik «linna hinge». See on abstraktne kategooria, lisaks igaühe jaoks pisut erinev, ent ometi äärmiselt oluline meile kõigile. Linn ei ole ainult kogum maju, vaid palju sügavam ja keerukam nähtus. Arhitektide missioon on aidata kaasa elamisväärsete ja mitmekesiste linnade loomisele, mis on kaasavad, tähendusrikkad ja inspireerivad. Parafraseeriksin Perrault'd, öeldes «aitab pealiskaudsetest linnadest!». Võtame eeskuju Souli pingutustest ja loome ka Tallinnasse linnaruumi, mis ei paista ilus ainult kauges tuledesäras, vaid kus on ka tegelikult hea elada.