Sisaliku isalik peavarjutus

Jürgen Rooste

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Igal mõttel on oma tõus, igal teisel langus. Kuhu sa paned langevad mõtted? Mõni leiab peidukohaks luuletuse. Minu jaoks pole see lahendus, seepärast ei köida ka luuleluuletajate, loe: kriitikute) kastistamine: «see on Baudelaire’i jätkamine eesti keeles», »too on impressionism, too aga sürrealistlik neorealism».

Huvitav küll, et eesti keeli on ikka veel «härjavärss» ja «hobuvarss». Kui, siis võib ju kastistamishuviline pista Jürgen Rooste värskema (värss-kema) luulekogu kasti pealkirjaga «Vabahärjavärsid». Ehkki, ka «Vabahobuvarsid» käiks sama hästi. See pole niisama jora, vaid püüab olla (installatsioon, mis) inspireeritud Rooste keeleloomest. Tema luule puhul võlub mind eelkõige selle keelerütm – isegi kui värss riimub, peitub selles veel oma sisemine keelerütm, mõttekeelerütm täpsemalt. Jah, Rooste keel on pigem mõttekeel, mõtlen äkitselt.

Neis luuletusis on oma sisemine kell, nagu meis endis rütmiliselt käib ööpäevaga koos tsirkadiaankell. Luule puhul on tore, et saad selle sisekella rütmi ise valida, vähemalt on mul vaba tahe arvata, et mul on vaba tahe, millal ma raamatu avan või sulen. Ja samuti, mis järjekorras ma värsse või ridu või sõnu loen: ühest kuni arvuni n või vastupidi (ei jaksa lugeda sõnade arvu n ses kogus, ehkki see on matemaatilises mõttes põhioluline).

Hea luule suunab mind nagu hea vene muinasjutt: «Mine sinna – ei tea, kuhu, too seda – ei tea, mida.» Kuid ettevaatust – «tarkus on ehk oskus suud pidada», kordab Rooste üle, ent ei ütle, milleks suud pidada. Kõige kõrvalt nägijaks, vihjab vaid.

Igas luulekogus peaks olema väga häid luuletusi vähemalt π tükki. Ja teised lihtsalt head. Selleks sõnakogu luulekoguks muuseas nimetataksegi. Kui nii, siis kannatab Rooste Seinasisalik õige mitme luukogu nime välja. Tema luukogu ütleb:

nüüd kord on omamoodi saanud paika

raketis üles kupatet sai padalane just

kui Laika

Tõlge: «padalane» – «kilpkonn».

Kui ostan raamatu, mõtlen enne, kuhu see panna. Rooste puhul oleks kõige õigem pista ta Rooste varasemate vahele. Kuid kus need mul ongi? Prantsuse kirjandusmatemaatikul Georges Perecil oli õigus, kui kirjutas, et raamatuid saab panna ka kahe akna vahele. Kuid mul on need kaks klaasi ühes raamis.

Ernst Enno kõrvale? Vist mitte. Ott Arderi kõrvale? Pigem Andres Ehini (mitte see Euroopa Ehin, kellest Rooste luuletab). Ah, pistan sinna, kus ruumi jagub, kusagile Niels Bohri ja Max Plancki vahele. Kui mitte riiulil, siis peas: on ju Rooste kirjutanud «Higgsi bosoni»! Ja tema tekstid vajavad lähenemist Bohri koplementaarsusprintsiibi ehk täiendavusprintsiibi kohaselt.

See tähendab, et vaagimist ühelt poolt, siis selle jäädvustamist ja vaagimist teiselt poolt (mis hävitab esimese poole). Ühelt poolt oleks nagu osakeste kogum, teiselt poolt voogab lainena. Nagu algosakesed ja aatomid, vahel molekulidki.

Esimesel lugemisel justkui polekski miskit erilist. Söömine, joomine, armastamine, kassid, sisalikud ja vanaeided. Tüütu! Kuid ettevaatust: eitede sekka arvestab Rooste ka Püha Maria. Vaid Santa Maria teab, mis meie luuletajast saanuks, kui Mazzano ristikäijad oleksid sellele mõttele jälile jõudnud. (Muuseas – kas pole Mazzano mitte eesti kirjanike enim kirjeldatud paik kõikvõimalikest maamunal, Nuustaku sealhulgas: vaat mis teeb tasuta peavari! Või peavarjutuse puudumine.)

Tuli kuidagi ise klahve toksivatesse sõrmedesse, peast mööda: Rooste kirjutabki tavaliselt peavarjutusest. Komplementaarselt tõlgendades: seisunditest, mil pea varjutab kõike muud ja neist, millal pea on kõige muu poolt varjutatud. See kehtib isegi juhul, kui aju asuks südames.

Põimumine ja enesesarnasus ja komplementaarsus ehk vastavus ja määramatuse relatsioon ja olemuslik tõenäosus, peenstruktuur, multipletsus – palun väga, iseloomustab füüsiku pea seda luulet. Peen! Kuid kindlasti mitte peenhäälestus, vaid peenelt häälest ära olemine. Nagu süda vajab parasjagu kaootilist rütmi, nõnda ka luule. Absoluutne häälestus on surmav.

Kuid kust see pealkiri, sisaliku isalik peavarjutus? Seepärast, et Rooste, tahad või mitte, on ka omamoodi didaktiline. Onerva ja Leino näitab sulle suuna kätte. Ütleb õpetaja:

ei usu ma et saja aasta pärast

loetaks enam nii luulet

et oleks üldse suurt luulet

et keegi vaevuks kaevuma meisse

ja sellesse mis ja kas

me üksteisele kirjutime

Kui nii, siis olgem õnnelikud (ütleb õpilane):

oleme viimsed kes elavad

sellisel suurepärasel ajastul (nagu ütles tavaliselt brežnev)

mil veel siiski on keegi kes

vaevub kaevu mitte sülgama

kipub selle mõttegi hülgama

keerab selja ja: rohule

on veel kaev ja selle rohigi

On veel tore võimalus õnnitleda Rooste raamatut kui raamatut, kena kujunduse, kaanestiku ja üleüldise toimetamise eest (ehkki oleks soovinud kalinguri). Hing tahaks veel ja veel Roostet tsiteerida, kuid mõistus tuleb appi (nagu Jumal) ja ütleb: aitab.

***

«Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku lAnkuräbi poolkodutu kassi silma»

FOTO: Raamat

Jürgen Rooste

«Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma»

JI 2007

110 lk

Tagasi üles