Markus, sinu eelmine romaan «Valgelinnu maailm» ilmus kakskümmend aastat tagasi? Miks vahepeal ei kirjutanud?
Ei tundnud, et oleks millestki kirjutada. Jälgisin Hemingway sõnu, et kui vähegi saate, siis jätke kirjutamata. Olen elukutselt ju merebioloog ja tööga tegelesingi.
Sedasi on deklareerinud teisedki, Lev Tolstoi näiteks… Ja siis nüüd tekkis midagi?
Jah. Mitu asja lausa. Ühest küljest sain tuttavaks kanepiga – siinkohal tuleb öelda, et muidugi väljaspool meie riigi piire ja nii edasi. Hakkasin sellest otse ja ausalt kirjutama, aga välja tuli midagi päris teistsugust, kui plaanisin. Mingi veider lugu hakkas hargnema.
Luba kulmu kergitada, aga kirjanduse teed on kummalised. Veidi ootamatu, et praegu sellest otsast alustasid! Aga tõesti, kaanepildi peal on sul ju ka lausa kanepi aurustamise masin, peene nimega vaporisaator? Kas probleeme ei karda?
(Muigab) Psühhedeelse toimega ained on meil senini väga pahad asjad jah. Kanepivisioonidest on mul päris palju juttu – miks siis mitte kaanele panna? Seda enam, et kui krimka kaanel on tossav püstol või verine nuga, siis ei kergitata kulmugi.
Hästi, aitab sellest teemast. Uus raamat ilmus kahjuks pärast sinu isa, minu parima sõbra Enn Vetemaa surma. Kas ta teadis, et kirjutad?
Eelmise romaani puhul sisuliselt ei teadnud, seekord küll. Rääkisime kirjutamisest viimastel aastatel palju, arutasime koos asju ja teemasid. Väga kurb, et pole enam, kellega arutada, aga selline on elu normaalne kulg. Tema viimane romaan «Sõidavad Eelija tulisel vankril» on tegelikult variatsioon samal teemal, mis mul tegelikult ka palju kesksem kui kanep – et kuidas areneks kokkupuude maavälise teadvusega, mis kujul nad ilmuks ja mida nad võiks meist tahta. Mõnes mõttes kirjutasime koos, aga mõlemad oma asja.