«Mulle meeldib ulme just sellepärast, et see kõik võib mingil hetkel võimalikuks osutuda»
Teet Kallase vestlus Markus Vetemaaga

Kirjanik Markus Vetemaa on elukutselt merebioloog.

FOTO: Erakogu

Ongi nii. Mitte päris juhtumisi on mu voodi kõrval kapil käepäraseks õhtulappamiseks kaks tüsedat Vetemaa romaani. Enn Vetemaa «Sõidavad Eelija tulisel vankril» (2017), mis jäi märtsis lahkunud klassiku viimaseks raamatuks. Ning Markus Vetemaa «Tarkade kivi ja kannabinoidid». See on Markuse kolmas raamat. Olgu öeldud, et Johannes Anken Larseni «Tarkade kivi» oli Ennu ja minu kirjanduslikus nooruses enam kui tähenduslik raamat. See selleks, aga peakiri ei valeta. Vetemaa-juuniorilt on ilmunud uus romaan. Tegime sellest nelja silma all ka juttu.

Markus, sinu eelmine romaan «Valgelinnu maailm» ilmus kakskümmend aastat tagasi? Miks vahepeal ei kirjutanud?

Ei tundnud, et oleks millestki kirjutada. Jälgisin Hemingway sõnu, et kui vähegi saate, siis jätke kirjutamata. Olen elukutselt ju merebioloog ja tööga tegelesingi.

Sedasi on deklareerinud teisedki, Lev Tolstoi näiteks… Ja siis nüüd tekkis midagi?

Jah. Mitu asja lausa. Ühest küljest sain tuttavaks kanepiga – siinkohal tuleb öelda, et muidugi väljaspool meie riigi piire ja nii edasi. Hakkasin sellest otse ja ausalt kirjutama, aga välja tuli midagi päris teistsugust, kui plaanisin. Mingi veider lugu hakkas hargnema.

Luba kulmu kergitada, aga kirjanduse teed on kummalised. Veidi ootamatu, et praegu sellest otsast alustasid! Aga tõesti, kaanepildi peal on sul ju ka lausa kanepi aurustamise masin, peene nimega vaporisaator? Kas probleeme ei karda?

(Muigab) Psühhedeelse toimega ained on meil senini väga pahad asjad jah. Kanepivisioonidest on mul päris palju juttu – miks siis mitte kaanele panna? Seda enam, et kui krimka kaanel on tossav püstol või verine nuga, siis ei kergitata kulmugi.

Hästi, aitab sellest teemast. Uus raamat ilmus kahjuks pärast sinu isa, minu parima sõbra Enn Vetemaa surma. Kas ta teadis, et kirjutad?

Eelmise romaani puhul sisuliselt ei teadnud, seekord küll. Rääkisime kirjutamisest viimastel aastatel palju, arutasime koos asju ja teemasid. Väga kurb, et pole enam, kellega arutada, aga selline on elu normaalne kulg. Tema viimane romaan «Sõidavad Eelija tulisel vankril» on tegelikult variatsioon samal teemal, mis mul tegelikult ka palju kesksem kui kanep – et kuidas areneks kokkupuude maavälise teadvusega, mis kujul nad ilmuks ja mida nad võiks meist tahta. Mõnes mõttes kirjutasime koos, aga mõlemad oma asja.

Kummalised teemad teil mõlemal…

Ebatavalised teemad ning inimesed olid tema nõrkus ja vist nakatusin ka sellesse. Mäletan, ta ütles kord, et ei suudaks kirjutada, kuidas kenas maakülas elavad õnnelikult Jüri ja Mari ning siis tuleb linnast vuntsidega Ferdinand ja võrgutab Mari ära. Aga varsti saab Mari aru, et Jüri armastab teda ikka tõeliselt ning ta jätab südametu aferisti Ferdinandi maha. Tavaline elu ei paku ka mulle kirjutamise mõttes erilist huvi.

Arvestades ka su eelmist romaani, võibki vist öelda, et oled ulmekirjanik?

See kõlab ohtlikult, sest ulmekirjandust peetakse väga nišitooteks? Mis sest, et näiteks paljud tänapäevased Hollywoodi superhitid on ju lihtsalt puhtad ulmefilmid. «Matrix», «Avatar» ja nii edasi. Aga üldiselt pean sinuga nõustuma. Kuigi mul on asjad, mida vist tegelikult juhtuda ei saa – nii me arvame, eks? –, siiski pigem taustaks, mis laseb panna inimesed väga raskete valikute ette. Sama hästi võiks seda nimetada ka armastusromaaniks. Kuigi jah, paraku vist mitte selliseks naistekaks, mis õrnema sugupoole padjaraamatuks sobiks.

Mina nimetaksin seda ka põnevusromaaniks, kus asjad hargnevad ootamatult, mitmes aja ja ruumi dimensioonis, ja jõuavad nii ohtliku lõpu lävele, kui üldse annab. Muide, sul liigub seal ratastoolis professor Stepking, kellest kumab natuke Hawkingit?

Tema raamatud andsid inspiratsiooni küll. Mulle meeldib ulme just sellepärast, et see kõik võib mingil hetkel võimalikuks osutuda. Ja ärme unusta, et näiteks tänapäevaste aju-uuringute võime näha inimeste mõttepilte või biovooludega seadmete juhtimise tehnikad olid sada aastat tagasi muinasjutt, midagi absurdselt võimatut.

Su romaani peategelaseks on küll eesti juurtega mees, aga Eestist suurt juttu pole. Palju rohkem on näiteks Norrast?

Tõsi ta on. Isa armastas öelda, et mingil hetkel hakkab romaan end ise kirjutama. Kummaline küll, aga mul hakkasid ka asjad äkki väga ise arenema, jäi vaid kirja panna. Olen päris kaua elanud põhjamaades, räägin rootsi ja hädapärast ka norra keelt ja seega on need maad mulle omased. Aga samas on mu registrijärgseks elukohaks Vilsandi, mis on talvel üsna samasugune lumme ja jäässe tardunud, vaid mõne viimase elanikuga saareke nagu mu raamatu Vilsö. Noh, Vilsandit tead sa hästi, su enda «Corridagi» ju vist sealt alguse saanud?

Nii ta on. Aga suurem osa tegevusest on ju hoopis mujal – no Aafrikas näiteks – ja peategelaseks üsna teistmoodi mees kui sa ise. Anna andeks, aga sihuke natuke lihtsakoeline kiimakott, ilma igasuguse hariduseta vist?

(Naerab) Kust sa tead, et nii erinev – doktoriks saades jääme meheks ju ikka edasi! Ja noh, pealegi olen ma nii-öelda väga targa inimese ka sisse kirjutanud, ühe naispeategelase ju! Aga jah, ega mul head selgitust ole, lihtsalt läks sedapuhku niimoodi...

Olgu. Väikese rahva keeles kirjutaja amet pole tasuv. Andsid raamatu ise välja, heal paberil ja lausa piltidega. Sellise omahind on kõrge, äkki jääd miinusesse?

Selles mõttes olen õnnelikus olukorras, et raha pärast kirjutama ei pea – tegelikult lausa vastupidi, sest keskmine teadlane teenib Eestis märksa rohkem kui keskmine kirjanik. Pealegi…

Oota nüüd, luba, et katkestan! Pead sa seda normaalseks?

Kulla Teet, ära nüüd eluaeg kirjutamisest elatunud inimesena solvu, aga miks mitte? Mulle meeldis kirjutada. Ja miks peaks keegi – näiteks riik – selle lõbu eest peale maksma? Ühesõnaga, olin õnneks üsna vaba, egas proovinud ka nii-öelda keskmisele maitsele väga vastu tulla. (Muigab) Eks sellepärast sai sinna mõnda veidrat tegelast võib-olla natuke liiga paljugi – no nad said mulle ajapikku lähedasteks…

Minu meelest on asi tasakaalus ja lõpp kohe ikka väga hea. Aga huvitav, et ütlesid välja selle, mida ma kahtlustasin: et kirjutasid selle kõigepealt kuidagi iseendale – tunnen sind ju lapsepõlvest saadik… Hästi, lõpetuseks küsitakse tavaliselt nõnda, et mida siis järgmiseks, kas plaane on?

Vist mitte… (Puhkeb naerma) Praegu tundub küll, et käitun edaspidi taas nii, et kui vähegi saan, siis ei kirjuta!

Võib-olla tuleks sind moepärast veenda, aga ütlen pigem nii, et olgu siis pealegi, kirjutajate puudust meil Eestis praegu pole… Nii et edu sulle ja ole siis pealegi nüüd bioloog edasi!

PS. Lugesin Markus Vetemaa romaani aasta-kahe eest käsikirjas. Ühe hooga, mitme ööga. Vanem Vetemaa oli seda siis vaid lapata jõudnud, «Kuidas on ka, aga ausalt?» päris ta ühes telefonikõnes ehk isegi natuke murelikult. Võtan siinkohal kokku sõbrale vastatu: Markus on läbi tulnud keskea kriisist, ta on tunda saanud elu ilu ja valu ning ta edastab seda nii ausalt ja jõuliselt, mida meie sinuga pole vist söandanudki – gaasipedaali lõpuni vajutada. Peale selle on tegemist ühe kõige kriipivama armastuslooga eesti kirjanduses. Vaat nii. Head lugemist teilegi!

***

Markus Vetemaa

Sündinud 1965

Romaanid:

«Ahelikud» (1991)

«Valgelinnu maailm» (1998)

«Tarkade kivi ja kannabinoidid» (2017)

Tagasi üles