Vikerkaar loeb. Sotsiaalmeedia kasutusväärtus

Katrin Tiidenbergi selfie. Foto: Erakogu

Tunnistan üles: kui ma hommikul ärkan, vaatan ma reeglina ühe esimese asjana Facebooki. Mitte et mul oleks kohutav paine teada saada, mis on öö jooksul sõprade seintel toimunud; sellest on lihtsalt kujunenud harjumus. Samasugune nagu hommikune hammaste pesemine või kohvi joomine. 

See harjumus teeb minust üsna tüüpilise internetikasutaja. Deloitte’i korraldatud uuringu põhjal vaatab 61 protsenti inimestest hommikul oma telefoni viie minuti jooksul pärast ülesärkamist. Kassipildid on olulisemad kui hügieenitegevused, tundub.

Huvi pärast lugesin kokku, mitu korda ma päeva jooksul oma uudistevoogu vaatan. Palun väga: kaheksa. See arv on muide isegi üksjagu alla keskmise – väidetavalt avab keskmine inimene ühes päevas oma telefonis Facebooki 13,8 korda ning veedab saidil 50 minutit (umbes sama palju aega kulutame igas päevas söömisele).

Sõltumata sellest, kas need arvud ehmatavad või rahustavad, näitavad need ühemõtteliselt, et sotsiaalmeedia on meie igapäevast käitumist ümber kujundanud. Ajakasutuse muutumine on vaid üks näide. Teadlased on uurinud, kuidas sotsiaalmeedia on muutnud viisakusreegleid, kuidas Facebooki kaudu esitatavatele kutsetele «jah/ei/võib-olla» vastama harjunud inimesed peavad täiesti normaalseks, et sünnipäevapeo kutsele pole vaja selget vastust anda (analoogajal üles kasvanud inimesed viitsivad veel RSVPsid saata).

Üksjagu palju on kirjutatud «ghostimisest», mis kujutab endast kohtingute ja teinekord isegi suhete lõpetamist mitte klassikalise «me peame rääkima»-vestlusega, vaid lihtsalt äkitselt ära kadudes ning telefonikõnedele-sõnumitele vastamata jättes, praktika, mida on seostatud netisuhtluse hägusemate viisakusnormide kandumisega reaalellu.

Sotsiaalmeedia mõju inimestele on tehnoloogiauuringutes üldiselt raamistatud kaheti. Üks väga populaarne tõlgendus pärineb psühhoanalüütiku taustaga MIT meediauurijalt Sherry Turkle’ilt. Turkle väidab, et kui küberruumi algusaegadel olid foorumid ja elektroonilised rollimänguportaalid paikadeks, kus oli võimalik astuda igapäevastest suhetest välja ja eksperimenteerida uutmoodi identiteetidega (meenutagem kuulsat New Yorkeri koomiksit, kus arvuti taga istuv peni ütleb oma sõbrale «Internetis ei tea keegi, et sa oled koer»), siis tänapäeval on teadlikult tähelepanu monopoliseerivast sotsiaalmeediast saanud koht, kuhu põgenetakse keeruliste tunnete ja tööd nõudvate inimsuhete vältimiseks.

Kolleegid ei suhtle enam omavahel, teismelised ei lahenda suhtedraamasid ega suhtle söögilauas vanematega, vaid põgenevad nende eest virtuaalsete sõprade juurde Messengeri, isegi matustel eelistatakse leinale silma vaatamise asemel sõnumineerida. Turkle väidab, et sotsiaalmeedia mugavusele ja meeldivusele orienteeritud arhitektuur röövib meilt eneserefleksioonitahte ja segaste inimsuhetega toime tulemise oskuse. Sotsiaalmeedia ajastul elame me «üheskoos, aga üksinda».

Teist, vastandlikku tõlgendust esindab ehk kõige paremini LSE sotsioloog Judy Wajcman (iroonilisel kombel Turkle’i hea sõber). Tema rõhutab, et inimesed on iseseisvalt võimelised kasutama sotsiaalmeediat viisidel, mis süvendavad, mitte ei õõnesta nende inimsuhteid. Sõnumite ja FB postituste abil hoitakse ühendust kaugel maal asuvate lähedastega, ollakse kursis laiemate sõpraderingi elusündmustega ning leitakse ühiseid üritusi, kus kokku saada, et siis juba sügavamate vestlustega edasi minna.

Selles, kui me tunneme, et meie tähelepanu on aina rohkem hajutatud, ning et enese tutvusringkonnas toimuvaga kursis olemine nõuab aina rohkem aega, ei tasu süüdistada mitte tehnoloogiat kui sellist, vaid muutunud majandussuhteid.

Firmad võistlevad aina rohkem iga kliendi tähelepanu eest ning Facebooki majanduslikes huvides on hoida meid uudisvoo külge kleebituna nii kaua kui võimalik. Samas on ka tööandjate jaoks kasulik, kui kõik töötajad on alati kättesaadavad, sundides meid aina sagedamini, ka väljaspool tööaega, oma meili kontrollima. Tehnoloogiat võib kasutada loominguliselt ja võib ka ära kasutada, meie peaksime küsima, kes dikteerib kasutustingimusi, väidab Wajcman.

Tallinna Ülikooli Kirjastuselt äsja ilmunud Katrin Tiidenbergi uurimus «Ihu ja hingega Internetis» asub oma positsioonilt Turkle’i ja Wajcmani vahepeal, kuskil kuldsel keskteel. Tiidenberg kirjeldab üldiselt hästi loetavas, kuigi teoreetiliselt ülekoormatud ning kohati halvas mõttes dissertatsioonlikus tekstis, kuidas erinevad sotsiaalmeediakanalid mõjutavad kasutajate minapilti ja nende eneseloomet.

Tiidenberg keskendub tänuväärselt Facebooki ja Twitteri kõrval tähelepanuta jäänud visuaalsetele sotsiaalmeediakanalitele: Tumblrile ja Instagramile. Arvestades, kuivõrd oluline probleem on tänapäeval tervemõistusliku kehakuvandi säilitamine, on uute visuaalmeediakanalite uurimine hädavajalik ülesanne.

Võiks arvata, et Instagram – koht, kuhu riputatakse põhiliselt kümnetest filtritest läbi käinud pilte hommikusöökidest, kassidest, nunnudest beebidest ja jõusaaliskäikudest – kinnistab põhiliselt ebarealistlikke ilunorme, ning tõepoolest, Tiidenberg näitab, kuidas näiteks isegi rasedate naiste Instagramides domineerib nn sättimisdiskursus, kus rasedust näidatakse põhiliselt kui võimalust demonstreerida oma ilusat keha ja väheldast kaalulisa.

Samas võib platvorme nagu Tumblr kasutada ka vastukultuurilisena – siin toob Tiidenberg näiteks mõned «seksikatele selfidele» pühendatud blogid, kus inimesed, kelle kehad ei vasta «tavapärastele ilunormidele», saavad väljendada ennast kui seksuaalseid olendeid ning leida positiivse tagasiside najal uut enesekindlust ja avastada oma keha uute tahkude alt.

Mis siis kujundab seda, kas sotsiaalmeedia suunab meid pigem konformismile või võimaldab loominguliselt minapilti vormida? Tiidenberg kasutab siin antropoloogidele tuttavat «lubavuse» (affordance) mõistet, mis aitab tal nüansseeritult avada suhet inimese ja tehnoloogia vahel. «Lubavust» tuleks mõista kui omadust, mis teeb mingi konkreetse käitumise tehnoloogiavidinaga lihtsamaks kui mõne teise.

Näiteks tooli lubavus on istumine. Hea tool on disainitud moel, mis lausa kutsub sinna oma tagumikku räntsatama. Aga tooli lubavus on ka näiteks lillepottide või raamatute hoidmine, karmimate kasutajate puhul ka näiteks relvana kasutamine. Mõte on selles, et ühe või teise eseme kasutusvõimalused ei ole üheselt määratud, kasutajatel on palju ruumi loomingulisuseks – ent samas mingid piirangud siiski on. Näiteks on tooli keeruline kasutada jalgpallina isegi siis, kui seda väga tahta.

Samamoodi on omad lubavused ka Instagramil ja Tumblril. Instagrami-kasutajaid suunatakse etteantud filtreid kasutama, seksuaalselt paljastavad pildid võetakse maha, kasutajaid julgustatakse oma sotsiaalmeedia kontosid omavahel ühendama (mistõttu väheneb anonüümsus) – mistap pole ka ime, et Instagramist on saanud «kodanlikum», viisakam ja konformistlikum meediaplatvorm kui Tumblr, kus kasutajad on anonüümsed, teiste pilte võib ühe klõpsuga oma saidil uuesti postitada ja tsensuuri ei ole.

Tiidenbergi uuritud vastukultuurilised kogukonnad – oma «tavalistest» kehadest seksikaid selfisid postitavad blogijad – tegutsevad pigem just Tumblri-laadsetel platvormidel.

Tiidenbergi uurimuse suurim väärtus on see, kuidas ta raamistab tavaliselt eneseimetluse ja pealiskaudsuse märgiks peetud selfide tegemise ümber kui minaloome. Ta näitab, kuidas selfikultuur võimaldab inimestel õppida nägema oma kehasid kui iseeneses väärtuslikku ja mitte vaid kui ebaõnnestunud tõmmist mõne alatoitunud modelli kehast.

Samas on selge, et selline vastukultuuriline tegevus on vaid väike osa visuaalses sotsiaalmeedias toimuvast ja põhiline aur läheb siiski Instagrami oma «ideaalsest elust» retušeeritud klõpsude laadimisele. Kasutajate kogemustele keskendumine võimaldab Tiidenbergil näidata, kui leidlikud ja mitmekülgsed sotsiaalmeediasõltlased tegelikult on – kuidas tooli on võimalik kasutada veel mitmeks asjaks peale istumise – aga kui mõelda korraks, mis laadi pildid keskmise Instagrami kasutaja uudisvoogu satuvad, siis tekib kahtlus, et Tiidenberg keskendub ülemäära marginaalsetele, normi eiravatele näidetele, samas kui suurem osa visuaalsest sotsiaalmeediast just nimelt võimendab ja kinnistab arusaama, et meie kõigi elud, kehad ja kohad peavad olema ideaalsed.

Sestap sobiks Tiidenbergi uurimust lugeda üheskoos Columbia ülikooli professori Tim Wu suurepärase raamatuga «Tähelepanuga kaubitsejad» («The Attention Merchants»), mis asetab sotsiaalmeedia arengu ühte ritta reklaamitööstuse, raadio- ja televisiooni ajalooga. Kõigi nende tööstusharude eesmärk on võidelda meie tähelepanu eest, et seda seejärel teenuste ja kaupade vastu vahetada.

See on Facebooki, Instagrami ja Tumblri põhiline «lubavus»: nad on loodud meie tähelepanu rahaks konverteerimiseks. Ning erinevalt füüsilistest objektidest nagu toolid, mis säilitavad igavesti selle kuju, mis neile tehases antud on, kui Facebooki insenerid avastavad, et me kasutame nende platvormi viisil, mis ei võimalda meile igal hetkel veel rohkem reklaami näidata, siis võivad nad platvormi jooksvalt ümber kirjutada, et meid vaikselt «õigele teele» tagasi müksata.

Nii kirjeldab Tiidenberg näiteks, kuidas Tumblr on eemaldanud seksuaalselt eksplitsiitsed pildid automaatsest uudisvoost, tehes tema uuritud seksikate selfide kogukonna kasvamise muidugi oluliselt keerulisemaks. Tiidenbergi uurimus näitab, kui palju ruumi loomingulisuseks ja alternatiivseks eneseloomeks on ka kõige konservatiivsemates sotsiaalvõrgustikes, aga kui vaadata, kui äravahetamiseni sarnased on enamik Instagrami postitatud fotodest, tundub ikkagi, et põhiliseks loovaks jõuks on Instagramis ikkagi Instagram ise.

***

«Ihu ja hingega Internetis – Minaloome sotsiaalmeedias» Foto: Raamat

Katrin Tiidenberg

«Ihu ja hingega Internetis – Minaloome sotsiaalmeedias»

TLÜ Kirjastus 2017

363 lk