/nginx/o/2017/11/21/7331133t1h8bda.jpg)
«See on mu viimane võimalus midagi teha,» kuulutas noorim Gallagheride vend ühes oma soolodebüüdiga seotud intervjuus ja mõneti võib temast aru saada. Pärast Oasise tülikat laialiminekut oli just Liam see, kes kraaklevatest vendadest esimesena – ja loomulikult suure suuga – järgmise asjaga lagedale tuli.
Liam Gallagher
«As You Were»
Warner
7/10
Teised Oasise liikmed peale Noeli kaasati Beady Eyesse, kelle kaks albumit said üldiselt korraliku kriitika osaliseks, pigem isegi kuulajate kui kriitikute endi käest, mis kindlasti ei läinud hästi kokku «inimeste mehe» Liamiga. Eriti veel kui Noel, kellega loomulikult võistelda vaja, tõsteti kõrgemale moraalsele pjedestaalile kui «see mõistlikum ja see, kes laule kirjutada oskas». Siis lagunes Beady Eye, kui kitarrist Andy Bell naasis oma esimese bändi Ride’i juurde ning Liamil järgnes lahutus pikaaegsest partnerist Nicole Appletonist. Kuid nagu vana kooli rock’n’roll’i staaridele kohane, ei lähe ta ilma võitlemata alla.
Kuidas siis see enesekuulutatud viimane võimalus end maksma paneb? Esiteks on siin tunda, nagu oleks Liamil eelmiste bändide koorem õlgadelt langenud. Oma peremehena on tema laulmine mitmekülgsem ja vabam, sõnad siiramad ning uus laulukirjutamis- ja produktsioonitiim aitab areneda. Viimaste osas on põhiabiline Greg Kurstin, kelle produktsioonikäe alla on langenud teiste hulgas Adele, Sia ja Lily Allen, samuti Foo Fighters või näiteks Shins.
Oma abi laenanud ka Andrew Wyatt Miike Snow’st, kes kribanud palasid näiteks Florence + The Machine’ile. On tark otsus tuua tänapäeva popmaastiku eri tahke tundvad produtsendid oma kõla ja laulukirjutamist värskendama, aidates alustada puhtalt lehelt. Kuni Liam sinna midagi tuttavat jälle sodida tahab. Siin-seal kuuleme taas vanu biitlite klišeesid, mainitakse ära «Helter Skelterid» ja «Happyness Is A Warm Gunid», singel Chinatown on järjekordne, kuigi meeldiv kõnnak Lennoni soolo radadel ja kohtame mõnda juba Beady Eye või hilise Oasisega läbi trambitud rock’n’roll’i matsutajat nagu «Greedy Soul» või «You Better Run».
Liam oleks kui dilemma ees, soovides kohati edasi areneda tänapäeval austatavaks artistiks, samas lahti laskmata oma ülbehoiakulisest rusikaid õhku viskavast kuttiderokist, millega hoiatas ka esisingel «Wall Of Glass». Palad nagu «Paper Crown», «When I’m In Need» ja tema seni ülestunnistavam (ja isegi vabandav!) «For What It’s Worth» on julgustavad küpsemise märgid, samas kui «Universal Gleam» flirdib juba gospeliga. Ta võib ka värskena rokkida, kui tahab, nagu sihikindlal «Come Back To Me’l» ja veel eriti lisalugudega versioonile peidetud «Doesn’t Have To Be That Wayl» – just see peaks olema suund, kuhu Liam peaks vaatama, et edasi minna nii valjult rokkides kui ka end uuendades.
Nagu lauldud plaadi tavaversiooni lõpuloos «I’ve All I Need», pole vaja tagasi vaadata ja lõpuks paistab, et Liam on vähemalt pooleldi teinud albumi, mis ei nõua otsest võrdlemist minevikuga. Kriitikutele ja paljudele tavakuulajatele ehk lunastus, fännid, kes temasse uskusid, teadsid isegi, et asja kindlasti veel saab.