Uusi uudisvorme, värskeid vorme!

Kõneleb Contra.

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Harri Lehistel – kodanik Männike, noh, kui te seda ei tea, siis nonoh? – oli üks kaunis lugu ajalehest. Ajaleht nagu ajaleht ikka, kuni palgale võeti poeet. Kes nakatas ülejäänud toimetuse luulehaigusse. Kõik hakkasid käima ilma mütsita – tegevus vist 60. aastatel, kui veel kaabuta isik poolalasti või kaugelt näha loomeinimeseks loeti – ja luuletama.

Kuni tuldi kambaga ideele terve leht luulevormis välja anda. Tööstusosakond oli veel hirmsasti hädas, sest ega industrialiseerimine ja rentaablus kuigi head riimi anna, niisiis raiusid majakovskilikku trepivärssi: kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet! Poeet ise põgenes ummisjalu, enne süüdistust teadlikus nakatamises, mis oli vanasti vähemalt kriminaalkuritegu.

Iseenesest on aga mõte päris lõbus. Võimalik ka, nagu Contra siin raamatus või raamatutes puust ja punaseks ette teeb. Raamatutes, sest seda saab kahest otsast lugema hakata, mu teada esimesena tegid selle triki kunagi ära Paul-Eerik Rummo ja Enn Vetemaa, kaks kogu ühtede kaante vahel, kaks algust.

Pea kõik luuletused siin on päevakajalised, olgugi mõni teema ammune. Sotsid, valimised, Tallinna linnapea, Urvaste uudised. Meelde toob ikka. Contra näitab ka, et valdab, olgugi ta justkui tuntud vemmalvärsisepana, igasugu vorme. Teeb õpetajate palkade teemal soneti ära nagu nooremseikspiir.

Seega, saaks kuskilt rahad peale, võiks ära teha lehe nimega näiteks Eesti Päevaluule. Contra peatoimetajaks ja läheb mis mühiseb.

Ei, oota, kui Contra oleks peatoimetaja, poleks tal aega enam luuletusi teha. Istu aga koosolekutel või millega suured ülemused oma päevi täidavadki. A las ta olla päälik, ta om sääne udune sõna, määnekit ei kohusta. Ah, see on organisatoorne küsimus, mis on justkui masin, mis jumalikku luulet oma mürina alla matab.

Andekaid luuletajaid, kes võimelised uudise ükskõik millest riimi valama, jagub ju teisigi. Marko Pomerants ja Janek Mäggi kargavad pähe. Mis nad raiskavad oma annet, tehku midagi kaunist ja meeldejäävat, millest inimesed kõneleksid: kas sa oled juba lugenud, kuis?

Ajah, äkitsi saaks kuidagi võrukeste ja setude vahelise vaenuväitsa maha matta, ma tahaks ka kampa tulla. Ma ikkagi kunagi, kui Tõnis Palts linnapea kohast lahti sai, sündmuse halbades värssides näidendina kirja pannud?

***

«Samal ajal sajal jalal»

FOTO: Raamat

Contra

«Samal ajal sajal jalal»

Post Factum 2017

270 lk

Tagasi üles