/nginx/o/2017/11/16/7316937t1he7ed.jpg)
Tiit Tuumalu, kes veel eelmise PÖFFi ajal töötas Postimehe filmitoimetajana, koostas tänavuse PÖFFi jaoks kümnest filmist koosneva Flandria fookuse, vaatas mõne kuuga ära üle saja filmi. Nendest valis ta välja kümme väärt teost Flandria fookuse jaoks.
«Flandria filmi» võib määratleda kui Belgias valminud hollandikeelset linateost. «Huvitav on Flandria filmide juures tähele panna seda, et suur osa neist tegeleb elu kaotajate või luuseritega,» ütles Tuumalu ja soovitas tähelepanu pöörata selle žanri säravale esindajale «Ebaõnnestujad». Novembrikuisesse Eestisse eestlaste silmadele täiesti sobiv vaatamine.
Flandria filmide tasemest annab tunnistust fakt, et viimase paarikümne aasta jooksul on terve hulk neist jõudnud Oscari-nominatsioonini ning saanud peotäite kaupa auhindu tähtsamatelt rahvusvahelistelt festivalidelt. Tuumalu valik Flandra filmikunsti säravamatest ja süngematest esindajatest on ära toodud allpool.
See eelmise sajandi ajaloofilm räägib Adolf Daensist, preestrist, kes 19. sajandi lõpus tööstuslinnas Aalstis tegutsedes seisis sealsete tööliste ebainimlike töö- ja elutingimuste parandamise eest. Valdavalt prantsuskeelsele aristokraatiale vastandudes sattus ta konflikti seda toetava katoliku kirikuga, olles sunnitud lõpuks preestriameti maha panema.
Režissöör üritab taastada 19. sajandi lõpu olustikku suisa dokumentaalse täpsusega; seda kisendavam tundub sotsiaalne ebaõiglus, mida film edasi annab.
Rämeduse poeesia! Väidetavalt meeldis mässulisele kirjanikule Charles Bukowskile kõigist temast vändatud filmidest just see kõige rohkem. Hiljuti Sõpruse kinos linastunud Bukowski filmide retrospektiivist jäi see välja. Oma häiriva sisu tõttu ei pälvinud film laia publiku ja isegi kriitikute üksmeelset armastust, kuigi võitis San Sebastianis parima režissööri preemia ja müüdi 15 riiki.
Maiuspala kõigile, kes armastavad öiseid kõledaid linnamaastikke, flaami moodsa filmikunsti verstapost. Esimest korda ilmub siin ekraanile närviline antikangelane, kes uitab sihitult multikultuurse Brüsseli – linna, mida ta ei armasta – tänavail ja elab välja oma seletamatut ängi, mis omandab ikka ja jälle destruktiivse iseloomu.
Imeväikese eelarvega linateose teises peaosas näeme võrratut François Beukelaersi; Raymond van het Groenewoudi tunnuslaulust sai aga superhitt. San Sebastiani filmifestivali parima debüüdi preemia.
See on lugu inimesest, kellel veab algusest peale viltu. Thomas on juba lapsest peale uskunud, et talle ette nähtud elu elab hoopis keegi teine – naabripoiss Alfred, kes temaga sünnitusmajas sassi aeti. Vanuigi otsib ta Alfredi üles, et võtta tagasi see, mille too on temalt röövinud – täiuslik elu. Filmi premeeriti Cannes’i filmifestivali Kuldkaamera ja nelja Euroopa filmiakadeemia auhinnaga Felix.
/nginx/o/2017/11/02/7275107t1h2560.png)
See «Katkenud ahela lõpu» autori Felix van Groeningeni läbilöögifilm jutustab ühiskonna autsaideritest – flaami filmikunstile väga iseloomulikust ainevallast. 13-aastase Guntheri lapsepõlv ei möödu just kõige soodsamas kasvukeskkonnas: tema isa ja kolm lelle, kellega koos ta vanaema juures elab, on parajad joodikud ja liiderdajad. Film leiab suurepärase tasakaalu traagilise ja koomilise vahel, kirjeldades tabavalt Flandria provintsist pärit kadunud põlvkonda, kelle elus eksisteerivad kõrvuti ohjeldamatu ülemeelikus ja vaikne meeleheide.
Toores, sünge ja ebamugav, äärmiselt intensiivne triller avastab nuumhärgade kasvatamisega seotud maailma, mida linnavurledel on raske isegi ette kujutada. Kiirete kilode nimel ei lööda risti ette ka keelatud võtete ees, milleks hormoonide süstimine kahtlemata on. Matthias Schoenaerts mängib lapsepõlvetraumaga karjakasvatajat. Õnnetud kokkusattumused ja arusaamatused vallandavad temas lõpuks tõelise looma – raevunud härja.
See 2010. aastate Belgia filmi märgiline teos seati Oscari kandidaadiks, muid auhindu ei jõua kokku lugeda.
Tänavune kõige huvitavam flaami filmidebüüt alustas oma rahvusvahelist teekonda San Sebastiani festivalil, Tallinnale eelnesid veel London ja Thessaloniki. Kolm kalamehest venda seisavad silmitsi perekonna põlise kalapüügiäri lõpuga, kui nende isa merre kukub ja ootamatult selgub, et ollakse pankroti äärel. Karmide meeste karm maailm, kus tunnetest ei räägita ja ainuke naistegelane on meri (mer on prantsuse keeles naissoost sõna).
/nginx/o/2017/11/17/7319419t1h01e8.jpg)
Nihkes peredraama. Alice on hüljanud lapse kohe pärast tema sündi. Kui lapse isa avariis hukkub, tuleb luksusklassi prostituudina töötaval naisel kuueaastane poiss enda juurde võtta ja hakata üles ehitama emotsionaalset sidet, mida ta on kogu elu vältinud.
Režissöör lõi usutava psühholoogilise portree, millel on midagi öelda ka ühiskonna kohta. Ensori auhind ehk Flandria Oscar aasta parima debüüdi eest.
Kaks naislavastajat lõid tugeva psühholoogilise perekonnadraama, mis käsitleb meid kõiki puudutavaid teemasid – põlvkondade sidet, abielurikkumist, enesepettust, andestamist, vananemise paratamatust – ilma melodramaatilise aktsendita, justkui tasahilju, aga kaalukalt. Tütar naaseb oma dementseks muutuva isa juurde, kui tema ema ootamatult kodust lahkub ja mehe maha jätab.
Vanade ja noorte vastuolu läbi originaalse filtri. 17-aastane vägivaldse käitumisega Kevin tutvub pärast kolooniast vabanemist Johniga, kelle suhe emaga osutub nõnda painajalikuks, et Kevin otsustab muu abi puududes ise sõbrale appi minna. Intensiivne, korralikult läbi raputav film tänapäeva teismeliste ilustamata maailmast ja kahe põlvkonna valeühendusest.
Üks viimaste aastate kõige tähelepanuväärsemaid Flandriast pärit filme, mis võitis äsja koguni kuus Ensori auhinda.