Laibach Vene Teatris – ainuõige koht sellisele muusikale

Sloveenia industriaal-eksperimentaalansambli Laibachi kontsert Tallinnas Vene Teatris kolmapäeva õhtul läks täissaalile. Kui asukohavalik tundus esialgu veider, olin kontserdi järel veendunud, et mõni rokiklubi sellise muusika jaoks ei sobi.

Nagu iga Laibachi plaat on eelmisest erinev, on ka bändi iga kontsert teistsugune. Vene Teatris tutvustas bänd oma uut albumit «Also Sprach Zarathtrustra» esitluskontsert. Laibach lõi albumil kõlava muusika 2016. aasta märtsis Sloveenia Anton Podbevšeki nimelise teatri lavastusele. See põhines saksa filosoofi Friedrich Nietzsche romaanil «Also Sprach Zarathustra» («Nõnda kõneles Zarathustra»).

Samanimelise heliteose lõi 19. sajandi lõpus ka saksa helilooja Richard Strauss. Kuigi Laibach kavatses kasutada oma loomingus ka seda heliteost, tunnistas bändi liider Ivan Novak enne Tallinna kontserti, et Straussi unustasid nad muusikat luues kahjuks ära.

Album «Also Sprach Zarathustra» oli mulle seni tundmatu ja seal kõlavaid lugusid kuulasin esimest korda päev-paar enne kontserti. Ausalt öeldes Spotify vahendusel album erilist muljet ei jätnud ja kontserdile ma väga suurte ootustega ei läinud. Laibach suutis siiski positiivselt üllatada.

Juba publiku saali kogunemise ajal kostsid kõlaritest kontserdi avaloo «Von den drei Verwandlungen» helid, mis meenutavad möödasõitvate võidusõiduautode häält. Vene Teatrisse kogunenud publik oli kärsitu ja kui kontserdi algus oli ametlikust algusajast kümmekond minutit üle läinud, kõlas vilekoor ja kärsitu aplaus, ärgitades Laibachi alustama.

Pärast tulede kustumist läks «Von den drei Verwandlungen» järk-järgult valjemaks, muutudes ühel hetkel füüsiliselt tajutavaks. Minu koht saali kuuendas reas asus kõlari vahetus läheduses ning heli valjenedes tekkis tunne, justkui paneksid helid riided seljas liikuma, ja vibratsioon tekitas ninajuurel sügelustunde.

Albumi «Also Sprach Zarathustra» esitluskontserdil astusid üles Laibachi mõlemad solistid Milan Fras ja Mina Špiler. Nagu bändile omane, algas kontsert ilma sissejuhatavate lauseteta ja pärast viimast lugu lahkus bänd lavalt  hüvastijätusõnu ütlemata. Klišeeks kujunenud lauseid stiilis «Hello Estonia!» Laibachi kontsertide ajal ei kuule.

Ainus erand oli ansambli kahe aasta eest Rock Cafés antud kontsert, kus Laibach lasi lugude vahel lindilt kõlada hüüetel, kuid neile omastelt sai ka siis vint üle keeratud: «Show me your hands!» ja «No Sieg Heils please!» kõlas paroodiana, nagu see mõeldud oligi. Kuid Vene Teatri kontserdil jäi Laibach truuks oma stiilile lugude vahel publikuga mitte suhelda.

Nagu välja reklaamitud, kõlasidki Vene Teatris enamasti vaid albumi «Also Sprach Zarathtrustra»  lood ning kontsert polnud mõeldud neile, kes lootsid kuulda Laibachi kuulsaid vanu lugusid, nagu «Opus Dei», «Leben heisst Leben» või «Geburt einer Nation».

Bänd lasi ennast ühe korra tagasi kutsuda, esitas veel viis lugu ja sellega oli kontsert läbi. Kõlaritest hakkas kostma meeleolumuusikat, mis andis märku, et bändi lavale tagasi plaksutada ei ole enam mõtet.

Kolmapäevaõhtune kontsert Vene Teatris oli minul esimene kord kuulata Laibachi istudes, senised kogemused selle ansambliga on olnud kas suurtel festivalidel või rokiklubides. Selle albumi lugude jaoks on teatrisaal ainuõige koht. Vabaõhufestivali või rokiklubi kohta on see muusika liiga «deep», kuid teatrisaali see sobib.

Mulle kerkis sel kontserdil silme ette dokumentaalfilm «Vabaduspäev» («Liberation Day»), mis räägib Laibachi kahe aasta tagusest kontserdist Põhja-Koreas, kus publik samuti saalis toolidel istus. (Laibach on teadaolevalt esimene ja ainus lääne ansambel, kes on selles diktatuuririigis kontserdi andnud.)

Neil, kes seda filmi näinud ei ole, soovitan vaadata vähemalt seda lugu, YouTube’is leiab otsinguga «Laibach Performs Live In North Korea». Esimest korda lääne muusikat kuulvate põhjakorealaste näod olid niivõrd head, et kui see stseen Vene Teatris meenus, oli raske naeru tagasi hoida.

Nagu öeldud, esitas Laibach lugusid oma uuelt plaadilt, teiste seas kõlasid lood «Von den drei Verwandlungen», «Ein Untergang», «Ein Verkündiger», «Von Gipfel zu Gipfel», «Das Glück», «Die Unschuld II», «Das Nachtlied II», «Das Nachtlied I», «Als Geist», «Vor Sonnen-Aufgang», «Parnassus» ja «Cold Song».

Laibach on viimastel aastatel Eestis sage külaline ja ka järgmist korda ei tule ilmselt kaua oodata. Bändi liider Ivan Novak rääkis päev enne kontserti Kuku klubis toimunud avalikul vestlusel, et Laibachil on juba salvestatud umbes kolme uue albumi jagu materjali.

ARVUSTUS

Laibach

  • 15. oktoobril Tallinnas
Tagasi üles