/nginx/o/2017/11/17/7319673t1h36fa.jpg)
Fr. R. Kreutzmatsini uue romaani «Must päike» üks peategelane on lauluisa Kreutzwaldi kurg Juku, kellega ta Võrus ringi jalutas. Tumedamat poolust esindab teoses jällegi must toonekurg Abram Hannibal, Puškini esiisa. Kuna kured on romaanis tähtsal kohal, tutvustatakse raamatu esitlus-show’ l ka Eesti kõige rikkalikumat toonekurgi käsitlevat erakollektsiooni. Aga raamat ei ole siiski ainult kurgedest.
-Fr. R. Kreutzmatsin ehk kodanikunimega Paavo Matsin, «Musta päikese» lugemine on päris raju elamus. Kuidas oli seda raamatut kirjutada?
Ma ei ole kunagi nii palju taustu uurinud. Alustasin kirjutamist tegelikult Gotlandil, kus kirjutasin põhiliselt Võru linnast. Raamatu jaoks käisin muidugi päris palju Võrus ka, see oli mulle suhteliselt tundmatu. Uurisin Võru ajalugu ja kuna peategelane on Kreutzwald, huvitas mind eriti vana Võru. Materjali oli, ent selle kättesaamisega oli paras tegu.
Käisin muuseumis ning uurisin Võru vaibi ka laiemalt, käisin ööklubides ja vaatasin ringi, mis toimub. Nojah, ega väga palju toimu. (Naerab.)
-Raamatus toimub see-eest väga palju! Tea, kuidas võrukad ise selle nüüd vastu võtavad?
See on minu jaoks ikkagi ajalooline romaan. Tegevus toimub päris selgelt millalgi XIX sajandis, kuigi osa tegelasi on natuke varasemast ja natuke hilisemast perioodist samuti, selles mõttes on see fantastiline romaan. Seal on täiesti konkreetsed tegelased, keskmes on Kreutzwald ja mõned teda ümbritsenud isikud, kes on ka küllaltki ajaloolised.
Kreutzwaldil oli legendaarne kurg, kellega ta linna peal jalutas. Kurg ongi üks peategelasi ja Võru teema kõrval tegelesin palju toonekurgedega, mis oli mulle kui linnapoisile võõras teema.
-Kui põhjalikult sa kurgede hingeellu sisse elasid?
Mul on nüüd isegi kurgede kollektsioon! Alates markidest kogusin igasuguseid kurgesid ja vaatasin, mis on nende kohta kirjutatud. Tuleb välja, et päris palju on kirjutatud, eriti lasteraamatutes. Neid lugusid on väga naljakaid, ka nõukogudeaegseid, kus tegelased on kured või keegi muutub kureks. Palju on kuremuinasjutte. Kurgi on üldse igal pool palju näha, teatud aastaaegadel on kõik teeääred neid täis. Vahel peatasin auto kinni ja vaatasin, kuidas kured liiguvad. Kured on raamatus väga olulisel kohal.
Võib-olla on kõige huvitavam osa raamatust see, et üritasingi mõelda nagu kurg. Eriti naljakas oli seda kirjutada Gotlandil Visbys, kus ma sõin raha kokkuhoiu mõttes odavat grillkana. Korraga sain aru, et kirjutan lindudest ja söön samal ajal linnuliha. Päris naljakas äratundmishetk oli.
Raamatus on ridamisi ajaloolisi isikuid. Schultz-Bertram näiteks, kellega Kreutzwaldil oli päris suur kirjavahetus, see on nõukogude ajal ka väga ilusti ja akadeemiliselt välja antud. Koidula on ka raamatus sees, me ei suutnud temast kuidagi loobuda.
-Kui pärast «Gogoli diskot» on Viljandile raske päris endise pilguga vaadata, siis kured on pärast «Musta päikest» kuidagi teistsugused.
Mulle meeldib asju uurida. Tahtsingi teha raamatut, kus ühelt poolt on sees ajalugu, aga mitte ainult. Raamatus on kurg rastafari vaadetega, vabadust ihkav loom. Uurisin ka rastade keelt. Nii ongi tore kirjutada, kui saad ise ka midagi teada. Mõtlesin korra ka rastade keele tõlked juurde panna, kuid siis vaatasin, et kontekstist saab kuidagi ikka aru.
Seal on veel selliseid tegelasi meie kultuuriruumist, kes on natuke Võru või Urvastega seotud. Mart Heiberg näiteks. Koidula ka muidugi!
-Huvitav, kuidas Kreutzwald ise sellesse raamatusse suhtuks?
Kui lugeda Kreutzwaldi kirju, siis sealt tuleb selgelt välja, et isik, kes on sees kooliraamatutes, ei ole päris see, kes on nende kirjade taga. Ta on olnud võrdlemisi sõnakas mees, seal on ka lauseid, mis tänapäeval kvalifitseeruvad roppusteks. Peipsi järve nimetas ta näiteks perse lombiks. Tal oli üldse elav ja kiire vaim.
Ühelt poolt on Kreutzwald muidugi eesti kultuuri vundament. Kui ma ühes oma teoses uurisin läti mentaalsust, seejärel tegelesin natuke eesti-vene mentaalsusega, siis nüüd tegelesin ehtsa eesti mentaalsusega. Kreutzwald on vundament! «Kalevipojast» üritasin siiski mööda minna.
-Kui loogiline oli Gogoli juurest Kreutzwaldini jõuda?
Me ei tahtnud seekord kirjutada mingi linnaga seotud lugu. Linn on «Mustas päikeses» ainult taust või kulissid ja näitelava nagu Tammsaare puhul Vargamäe. See on siiski filosoofiline romaan. Kulissidesse ei tohi üldse kunagi kinni jääda, tuleb ikka vaadata, mida räägitakse.
See on isiksusekeskne raamat ehk esimest korda vaatasin lähemalt tegelast, kellel on suured läbielamised. Üritasingi ette kujutada, mida ta võiks mõelda mõnes väga ebaharilikus olukorras. Näiteks siis, kui ei lubata enam riideid kanda.
-Kui palju sa kirjutades lugejale mõtled?
See raamat sai minu meelest küll päris lugejasõbralik. Vahepeal vestab Kreutzwald ise ja pöördub otse lugeja poole. Ma ei oska öelda, kui palju inimestele sellised loomategelased korda lähevad, aga raamatus on valged toonekured ja mustad toonekured ning nende rivaalitsemine.
Krüptiliseks ei läinud, oleks võinud ju kurgede keelt kujutada nii, et lugeja ei saa üldse aru. (Naerab.) Aga kured toimivad ikkagi inimestega käsikäes.
-Kui palju salamärke on seekord teksti peidetud?
Natuke. «Gogoli diskot» pidasid mõned kriitikud kerglaseks, seekord mõtlesin, et võiks midagi sügavamat ka alla panna. Siin on alkeemilist sümboolikat. Kõige lihtsamat. On alkeemilisi protsesse ja natuke ka vabamüürlust. Taastatud on Tartu vanaaegne loož, kus on mingid kummalised tegelased, kes kunagi tegelikult ka kuulusid sinna. Kuigi fantastikat on rohkem kui tegelikkust.
-Oled ikka oma kaubamärgile ehk underground'ile ja hämaramatele aladele truuks jäänud?
Võru ei ole tõesti New York, see on õhtul võrdlemisi tühi. Minu teada ei ole Võrus isegi ühtegi keti raamatupoodi. Küll on aga väga sümpaatne kohalike peetav raamatupood.
Kahtlemata on see provintslik, aga see just ongi huvitav. Mulle meeldib. Kreutzwald pidi ka seal päris pikalt elama. Mulle pakkus kogu tegelaste galerii huvi, Kreutzwaldi naine ja need teised.
-Kui keegi tahaks «Musta päikest» lavale tuua, nagu «Gogoli diskoga» läks, siis esimese hooga tunduks suhteliselt hull ettevõtmine, aga samas, mine tea, tegelikult täitsa teostatav isegi?
Seal võiksid olla suured kured, keda mängivad inimesed. Potentsiaali nagu oleks, aga ma ei ole teatriinimene. Raamatus on palju sisekõnet, et kuidas kurg mõtleb. Ja mida sööb, putukad lendavad talle nokka sisse, on see meeldiv siis või ei ole? On ka veel selliseid esmatasandi kureasju, ma ei kujuta küll ette, kuidas neid saaks laval edasi anda. Tegelikult saab siiski kõike, kui tahta. On dramaatikat ja kurgede kaklust, armastusliin on ka olemas.
Kui keegi ütleb, et see kõik kokku on võib-olla liiga absurdne, siis tegelikult on kirjandusuurijad nagu näiteks Undusk öelnud, et Kreutzwald kirjutaski «Kalevipoja» puhtalt absurditunnetuse peal. Ta sai aru, et eestlased hakkavad saksastuma, ning tahtis anda rahvale eepost, mille kogu mõte oli absurd. Kreutzwaldil oli väga tugev absurditaju. Ta nägi iga päev arstina, kuidas inimesed surevad, ning ta tegi nimme sellise väga võimsa asja inimestele, kes ei saanud sellest ise ehk väga arugi. Kreutzwaldile ei ole absurd üldse võõras.
***
Paavo Matsin
Sündinud 1970
Romaanid:
«Doktor Schwarz» (2011)
«Sinine kaardivägi» (2012)
«Gogoli disko» (2015)
«Must päike» (2017)