Põhja-Tallinn: ellujäämiseks ei pea end ära müüma

Põhja-Tallinn tähistas kontserdiga Vaba Laval oma kümnendat sünnipäeva, esiplaanil Risto Vürst. Foto: Tanel Meos

Räppmuusika grupp Põhja-Tallinn alustas tegevust aastal 2007, kui Jaanus Saks kogus kokku sealse asumi noored, kes tegelesid parajasti räppmuusikaga. Sündis esimene singel «Probleem», milles tegid kaasa kohalikud hiphopijumalad Genka, Metsakutsu, Ice, Bob, Chance, Mini, Junior O, Lil’ Carl ja Dizzy. Esiksingli toores helikeel tõi kaasa uue tulemise kohalikus hiphopmuusikaskeenes. 2012. aastal ilmus grupi debüütalbum «Per aspera ad astra», tänavu 13. oktoobril nägi ilmavalgust Põhja-Tallinna järjekorras neljas album «Alati olemas».

Võib arvata, et iga eestlane on muusikakollektiivist Põhja-Tallinn midagi kuulnud. Kui paljud teavad aga bändi loomislugu ja muusikat? Usutlesin Põhja-Tallinna asutajaliiget Jaanus Saksi, bändi vokalisti Maia Vahtramäed, räppar Kenneth Rüütlit ja basskitarrist Hannes Agur Vellendit, et uurida lähemalt menubändi sünnilugu ja seda, kuidas üks noor kollektiiv kohalikus muusikailmas ellu jääb.

Jaanus, olid aastaid värsiridu sahtlisse kirjutanud, millest said tõuke sõnad muusikaks luua?

Jaanus Saks: Tegelikult ei kirjutanud otseselt ainult sahtlisse. Enne kõike seda tegin päris palju soolot. Vanasti polnud lihtsalt moodsat sotsiaalmeediat. Sai muusikat laaditud serveritesse, jututubadesse, MSNi veebileheküljele jne.

Enne Põhja-Tallinna tulemist oli mul punt GCP Kings (Grand City Pelgu Kings), kellega lasime lausa plaadi välja. Sõber tegi kujunduse, ise trükkisime ja kirjutasime plaate, nii et CD-kirjutaja oli tuline. Umbes sada eksemplari, mis sai tehtud, müüsime ka kõik maha. Plaadiesitlus toimus Pelgulinna koolihoovis, vanas mahajäetud poehoones. Olid ajad...

Ja veel enne seda, kui olin 9-aastane, tegime sõpradega ühe sõbranna keldris muusikat. Vanaema kinkis mulle Casio süntesaatori, mille ta tellis ühest kunagisest populaarsest veebipoest. Panime sealt mingi funky-rütmi käima ning mina mängisin viisijuppi peale. Sõber kirjutas vihikusse mingeid saatanlikke tekste, mida sinna peale räppisin. Kogu projekt «Hallid hundid» sai ka duubelkassetile salvestatud. Äkki kunagi leian selle kasseti kuskilt üles, see oleks sügavam kuulamine.

Aga üldise tõuke andis kokkuvõttes see, et oli soov ennast väljendada. Võib-olla mingid isiklikumad asjad, mida ei julgenud niisama välja öelda, või asjad, mida rääkisid, aga ei võetud kuulda. See tuli loosse panna, et inimesed kuulaksid ja mõistaksid.

Miks sul oli selleks vaja seltskonda? Miks ei võinud artistinimi olla Jaanus Saks? Paralleele võiks tuua samas muusikaskeenes tegutsenud Jarek Kasariga, kelle esinejanimi on Chalice.

Saks: Ma tegin üksi ka asju kogu aeg kõrvalt ja teen siiani. Lasin kunagi enda nime alt välja albumi «Elust ja ilmast». Arvan, et kamba energia tuli sellest, et olime kõik sõbrad. Meil kõigil oli mingit väljundit vaja. Mina leidsin selle muusikast ning kuna see tunne oli mul sees juba väiksest saati, pidin selle kuidagi realiseerima.

Alguses matkisime kuulsaid räppareid, aga soov oli ikka oma asja teha. Millalgi sai Rainer Olbri (ehk räppar Metsakutsu) kunagiselt klassivennalt sellise tausta, mis pani kohe mõtte tööle midagi peale räppida. Sündis lugu «Pelgunaised», mis oli ka GCP Kingsi esimene muusikaüllitis. Aasta võis olla 2001.

Jaanus Saks Foto: Tanel Meos

Sahtlisse kirjutatud sõnad võib ka raamatukaante vahele panna. Inimesel peab teatud edevus olema, et lavale minna ja mikrofon haarata…

Hannes Agur Vellend: Muusikul on vajadus eneseväljenduse järele. See ei ole ilmtingimata mingisugustest kompleksidest tingitud. Pigem on see kommunikeerumine omal moel.

Kenneth Rüütli: Sul peab olema mingi väljund. See, et oled laval ja saad publikuga ausalt suhelda – see on ülim väljendusvorm.

Räppmuusikat iseloomustab teatud mässumeelsus. Põhja-Tallinn on mõnes mõttes kohaliku noore teejuht. Kas ja kuidas olete seda vastutaja rolli tunnetanud ning kuidas olete oma sõnumit edasi kandnud?

Saks: Räppmuusika räägib peale kõige selle ka elust enesest. Meie valisimegi selle suuna, et rääkida elust just sellisena, nagu see läbi meie silmade paistab. Aus, valus, ilus. Kõik, mida oleme läbi elanud. Kindlasti olen tunnetanud vastutaja rolli. Paljud on saanud meilt inspiratsiooni ja samastunud meie tekstidega ning saanud lootust meie loomingust.

Vellend: See, millest meie muusika räägib, on tunded, teinekord ka negatiivsed. Aga selle võlu on see, et oleme ausad ja meie sõnum on aus.

Maia Vahtramäe: See, mida Põhja-Tallinn edasi annab, ongi just ausus. Sa teed seda, mida sa tahad. Seda, mis sind ennast sütitab. Ma ei näe Põhja-Tallinna loomingus midagi sellist, mis noortele kuidagi halba eeskuju annaks.

Rüütli: Me ei kujunda kuidagi seda muusikat niimoodi. Publik sellest ei muutu. Kui meie muusika saab populaarseks, siis on näha, et inimesed suhestuvad ja tahavadki ausust kuulda. Popmuusika võibki kõlada teinekord pinnapealselt ja sealt ei pruugi sa leida seda ausust, mis on elus tegelikult oluline. Räppmuusikal puudub ilustav filter.

Vellend: See on teatud eelarvamus, mis paneb inimesi arvama, et muusikastiilid nagu punk või räpp kannavad endast agressiivset sõnumit. See on subjektiivne, kuidas seda mõjutatakse.

Vahtramäe: Mina isiklikult olen küll selle peale mõelnud, kuidas just tüdrukud näevad mind laval. Mulle on väga oluline, et ma ei oleks väga paljas ja näeksin välja nagu päris.

Põhja-Tallinna läbimurre sündis aastal 2011, kui bändiga liitus Maia Vahtramäe, kelle esimene singel «Lähen ja tulen» sai üleöö hitiks. Kui teadlik otsus oli võtta oma ridadesse naisvokaal?

Vahtramäe: See oli loomulik otsus, sest olin enne Jaanuse ja teise bändikaaslase Risto Vürstiga koostööd teinud. Kuna 2011. aasta suvel toimunud hiphopifestivalil soovis Põhja-Tallinn kaasata live-bändi, siis küsiti ka minult, kas tahan singlile «Lähen ja tulen» vokaali peale laulda. Otsus tuli üsna lihtsalt.

Saks: Tegin ükskord Risto Vürsti juures oma soololugu «Igavene tuli» ja Maia tuli külla. Palusin tal sinna refrääni laulda ja kuna see oli lihtsalt nii hea, tekkis mõte, miks mitte kasutada Maia vokaali ka Põhja-Tallinna refräänide peal.

Maia Vahtramäe Foto: Tanel Meos

Põhja-Tallinna debüütsinglis kõlab mõte: «Ma ei kavatse iial end raha eest maha müüa.» Kuidas olete sellele põhimõttele kindlaks jäänud? Kas poleks kergem pühendada kogu energia vaid loomingule, kui bändi n-ö olmega tegeleb mõni suurem plaadifirma?

Saks: Pigem oleme. Sest me pole kellelegi end otseselt maha müünud, isegi kui mõni inimene või meedia on meist ekslikult sellise kuvandi maalinud. Me pole kellegagi seotud ega kellegi omand. Kindlasti oleks muusika loomise mõttes lihtsam, aga elu on näidanud, et kui teed seda, mida armastad, ja teed seda ise, siis vastutad ka ise, mis on hea. Kardan, et kui lasta bändi toimetamisesse keegi kolmas, võib jääda alati midagi kripeldama.

Rüütli: Mõtleme sellest iga kolme kuu tagant, aga samas on meil vabadus ja paindlikkus olla iseenda peremehed.

Vahtramäe: Teisi muusikuid kõrvalt vaadates saad aru, et see ei ole sugugi nii lihtne. See mõte tundub vaid lihtne. Praegu toimetame veel iseseisvalt (bändi albumid on välja andnud plaadifirma Masterhead Records – toim).

Elu on pidevas muutumises – kümme aastat tagasi ei olnud kohalikul muusikamaastikul alternatiivsetel muusikastiilidel nii suurt pealetungi. Kas see on mingil moel ka teie tegutsemist ja loomingut mõjutanud?

Saks: Tähtis on jääda iseendaks ja teha oma asja. Keegi ei tee paremini seda, mida sina ise. Meie kõrvale on selle ajaga ka palju noori ja andekaid muusikuid kogunenud, kes arendavad meid ja keda meie arendame. Me teeme ikka oma asja edasi ja elame päev korraga.

Vahtramäe: Minu tähelepanek on see, et aastal 2011, kui Põhja-Tallinn sirutas kohalikul muusikamaastikul laiemalt tiibu, hakati räppmuusikale tähelepanu pöörama. Loomulikult oli ka enne kohalikke räppareid, aga Põhja-Tallinn viis räppmuusika massidesse ja see jõudis suurema hulga inimeste kõrvu.

Ka meie muusika on kindlasti muutumises. Järjest rohkem tuleb uusi inimesi, kellega koos töötada. Viimase plaadi ilmumisega lisandus meie meeskonda Siim Ilves, kes kannab head hoolt taustade eest. Me ise oleme väga õnnelikud muutuste sees olemise üle.

Rüütli: Kui mingit muutust helilises võtmes välja tuua, siis Põhja-Tallinn on oma värskemas loomingus lisanud rohkem elektroonilisi muusikaelemente.

Saks: Räppmuusika ei ole ammu enam ainult see, mis oli selle algupärane vorm. Räppi kasutatakse kui ühte elementi muusikas. Mulle meeldib räpis eneseväljendus ja mulle meeldib hea muusika. Kui need kaks liita, on minu jaoks kõik hästi.

Aeg muutub, aga inimesed ei muutu oluliselt. Ümberringi muutuvad asjad pidevalt, aga sind ümbritsev jääb üldiselt samaks. Me lähtume oma muusikas eelkõige sellest, mis meile meeldib ja millega tekib kohene side. Kui see on rahvale vastuvõetav ja meeldib, siis on see ainult boonus.

Kenneth Rüütli Foto: Tanel Meos

Kümne tegutsemisaasta jooksul on muutunud Põhja-Tallinna koosseis...

Vahtramäe: Inimesed ja karakterid on erinevad. Paratamatus on see, et ka elu on muutumises. Mingil hetkel on vaja teha otsused, mis on bändi kasuks või mitte. Aeg-ajalt tuleb ka oma elu elada.

Maia, läksid bändist eemale aastal 2013 ja oled nüüd tagasi, miks oled teinud sellised otsused?

Vahtramäe: Nägin oma elu teistmoodi. Tol hetkel mul oli vaja ka koolis käia ja mul tekkis hääleprobleem, mis on üsna tavaline lauljate puhul, kes peavad öösiti esinema – mõnikord kuni viis korda nädalavahetuse jooksul. Mul oli oma aega vaja ja olen väga õnnelik, et selle võtsin. See ei ole enam sama suhe, sest inimesed on muutunud.

Oma loomuselt tundud introvert, palun paranda, kui eksin…

Vahtramäe: Mulle ei ole laval olemine väljakutse. See on eneseväljendusvorm, mis on väga oluline. Aga ülejäänu, mis kaasneb avaliku eluga, on aeg-ajalt raske. Tunnistan, et alguses oli keeruline kõigega toime tulla.

Mis hoiab Põhja-Tallinna siiani tegevuses?

Rüütli: Kirg. Kui seda ei ole, siis vist poleks midagi.

Vahtramäe: See, et saame laval koos olla. See on põhiline, mis hoiab meid tegevuses. Laval olev energia on tohutu.

Rüütli: Mina võin julgelt öelda, et olen introvert ja muusika ongi minu tõeline väljendusvorm.

Mis on Põhja-Tallinna fenomen? Olete olnud tegevuses kümme aastat, kuidas hoiate lippu kõrgel veel järgmised kümme?

Saks: (Räpib) «Ükskõik mida ka ei teeks me, kõigile tundub see probleemne. Kuid ükskõik, mida ka ei teeks me, meil on võim, see jääb teile meelde.»

Vellend: Kas mitte seesama kirg? Viimasel ajal on päris tihti tekkinud küsimus, mida avaldada ja kuidas see inimestele meeldib, kuigi sellesse ei tasu takerduda. Pigem tuleks oma sisetunnet kuulata.

Rüütli: Kindlasti võib ühe läbilöögi võtmena nimetada meie muusikakollektiivi suurust. Meid on nii palju – erinevad muusikamaitsed saavad kokku.

Carlos Roos Foto: Tanel Meos

Kuidas üks muusikakollektiiv Eesti muusikadžunglis ellu jääb?

Saks: Mul ei ole otseselt valemit. Valemite järgi on raske muusikat teha. See ei tundu tõetruu. Muusika tuleb sinu seest. Tee seda, mida armastad. Mulle meeldib alati midagi uut katsetada. Kui sinna saab räppida ja see kõlab mulle hästi, siis minek! See ongi minu valem.

Vahtramäe: Kui sul on piisavalt suur töötahe ja kui sul on karismaatilisust. Alguses oli ehk keeruline – kõik olid indiviidid ja keeruline oli koos kasvada. Kindlasti on oluline õigel ajal õiges kohas olla.

Vellend: Õnnefaktor on siinkohal väga oluline.

Mis oli viimase albumi peamine inspiratsiooniallikas?

Saks: Kindlasti see, et kõik on jälle koos. Kindlasti ka uued inimesed meie ümber. Palju uusi võimalusi ja värskust.

Rüütli: Elu ise.

Jaanus, Põhja-Tallinna uue plaadi esimene singel «Olen valmis» sisaldab mõtteid: «Olen saavutanud rohkem kui elul oli pakkuda mulle, mu sõnad said paberile kirjutuslaualt nüüd ajad on möödunud, sa mu kirjutist laulad, pole tilkund sabas kellelgi, loond oma impeeriumi, sa tead et olen üles kasvatanud terve leegioni.» Palun tõlgi see lahti.

Saks: Higi, vaev ja pisarad ning läbi raskuste ja vaesuse otsides oma eesmärki on kindlasti viinud sihtmärgile lähemale. Teha ja elada seda, mida armastad. Need mõtted ja sõnum, mis on kunagi paberile kirjutatud, on jõudnud lugude kaudu inimesteni, kes mitte üksnes ei laula refrääne, vaid räpivad neid tekste kaasa.

Ma pole kunagi kellelgi sabas jooksnud, et midagi saada ja kuhugi jõuda. Olen kõik ise teinud ja endale kindlaks jäänud, ükskõik kui palju meid on laimatud ja maha tehtud. Ma olen enda kõrvale saanud inimesed, kes on truud ja toetavad ja koos oleme purustanud takistusi ja pannud asju juhtuma.

Minu käe läbi ja minu abiga räpib praegu päris palju räppareid. Olen palju inimesi algusest peale nõu ja jõuga suunanud ja edasi push'inud. Paljud teevad oma asja praegu. Ja mõned neist on loomulikult minu kõrval tänaseni.

***

Põhja-Tallinn

Albumid:

«Per aspera ad astra» (2012)

«Maailm meid saadab» (2013)

«Regeneratsioon» (2015)

«Alati olemas» (2017)