Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Teatrikiri New Yorgist: Broadway kui luksuskaup

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lin-Manuel Miranda võtab vastu Tony auhinda. | FOTO: LUCAS JACKSON/REUTERS

New Yorgi Great White Way särab sel aastal enam kui varem. Teatrimarkiiside eredate neoontulede järgi valgeks tänavaks nimetatud teatriterajooni valgusreklaamides peegelduvad tänavu aga suured dollarimärgid. Broadwayst, kus nõutumaid pileteid müüakse nüüd enam kui tuhande dollari eest, on saanud tõepoolest luksus.

Ameerika kommertsteatri südame viimaste hooaegade must-muusikali, kohustuslikus korras nägemist ootava «Hamiltoni» etenduse alguseni jäi tol laupäeva õhtul kolm tundi. Istusime sõpradega ühes Manhattani katusebaaris. See oli minu sünnipäev, mille üle aastate olin taas otsustanud New Yorgis pidada. Minu teadmata otsustasid sõbrad, et õhtu tuleb veeta Broadwayl. Et näha «Hamiltoni». Maksku see mis maksab! Ja nad teadsid, et maksab see palju, sest ainus võimalus muusikalile viimasel hetkel pilet saada, oli leida sõprade-sõprade-tuttavate-tuttavate kaudu mõni nn skalbivõtja (scalper on termin, mida kasutatakse mustal turul piletitega hangeldajate kohta).

Oma skalbi ma sel õhtul sain. Pileti otsingule kulus paar tundi ja see saabus viimasel hetkel. Taksos Manhattani ummikutesse takerdumine tähendas, et etendusele jäin pisut hiljaks ning kuulus avanumber jäi nägemata. Kuid saalis, teises reas, ma istusin. Ja see oli «Hamilton»!

Piletil seis hind 450 dollarit – see oli Broadway tollane ametlik nn kommertshind, mis nüüdseks on tõusnud tuhande dollarini (sellest allpool pikemalt), kuid nagu sõber vaheajal otsekui möödaminnes märkis, on tegeliku hinna ja tegelikult makstu vahel lausa Grand Canyon.

Arvan ise, et sain teatrielamuse paari tuhande dollari eest. Meenub, et kas «Hamiltoni» ümbritseva elevuse («sajandimuusikal!»), loo jutustamiseks kasutatud räpp- ja hiphop-muusika või ka selle ei tea kui kallilt hangitud «kingituse» tõttu ei lahkunud ma teatrist loodetud megaelamusega, vaid pigem nentis seitsmes meel, et ah selliseks ongi siis 21. sajandi menuteater muutunud. See mullune «Hamiltonil» käik oli mu esimene kokkupuude tänapäeva Broadway reaalsusega – kui midagi väga näha tahad, siis turg annab võimaluse. Võimaluse endale see osta.

Hullumeelsus ja kommertshinnad Broadwayl

«Hamiltonist», mis kahtlemata on New Yorgi teatriilma viimaste aastakümnete suurim fenomen, tasub pikemalt kõnelda, aga seda pisut hiljem. Kõigepealt sukeldugem Broadway piletimaailma, mis on muutunud sama hullumeelseks kui praegune Trumpi ajastu paljude ameeriklaste jaoks või New Yorgi börsid, mis päev-päevalt uusi hullumeelseid rekordeid püsitavad. Wall Streetil toimuval on Broadwayl küsitavate hindadega tegelikult otsene side, sest kui rahatänaval on head ajad, kaotab dollar mõnes mõttes oma tegeliku väärtuse kogu Manhattanil – luksuskaubamajadest ja -restoranidest kuni teatriteni. Suuri preemiaid saavad rahamehed enam rohelistele sedelitele märgitud numbreid ei jälgi, raha on palju ja seda kulutatakse.

Tõsi, Broadway etendustele müüakse mõistagi tavahindadega pileteid – keskmine hind on praegu 113 dollarit –, ja osale etendustest pääseb endiselt ka poole hinnaga, kui Times Square’il (või ka mujal linnas) olevate kassade ees pikk järjekord ära seista. Ent ihaldatumad piletid lähevad kaubaks lausa ulmelistena tunduvate hindadega. Nõutuimad on pääsmed «Hamiltonile», millelt teatritänavate trendide jälgijate ja finantsanalüütikute hinnangul ükski teine lavastus esikohta niipea ei võta. Teisel kohal on klassikalise «Hello, Dolly!» taaslavastus, kus peaosas Bette Midler. Kolmas on rokkstaar Bruce Springsteeni esimene autorikontsert teatritänaval, esialgu lavale kavandatud küll poolteisteks kuuks, saades lõpu novembri viimastel päevadel, kuid suure nõudluse tõttu pikendati kontserdikava 3. veebruarini.

Nõutuimate pääsmete edetabeli teisel kohal on klassikalise «Hello, Dolly!» taaslavastus, mille peaosas Bette Midler. | FOTO: EDUARDO MUNOZ/REUTERS

Mõistagi seisab kõikide menutükkide kassade kohal suurte tähtedega kiri «Välja müüdud!», kuid musta turuga võitlemiseks käibele võetud kommertshindade eest on mõni pilet siiski saadaval. Lahti seletades tähendab see, et peale tavahindadega piletite on umbes sadakond parimat pääset müügis soolase erihinnaga. Oktoobri lõpus tõusis teatriäris praegu teed näitava «Hamiltoni» hind tuhande dollarini. New York Times raporteeris seepeale, et mustal turul on kuulda juba «Hamiltoni» piletitest, mille hind küündib tuhande dollarini, ja neid ostetakse! Teisel kohal oleva «Hello, Dolly!» kommertspileti eest ligi tuhande dollari välja käimist põhjendatakse üle aastakümnete taas Broadwayl särava Bette Midleriga. Tulistel fännidel on võimalik teda rollis näha vaid jaanuarini ja turg oskab selt piiratud võimaluselt mõistagi kasu lõigata.

Springsteeni kontsertetendusele, mis osa fännide jaoks on liiga kammerlik – Boss ei korralda rokk-kontserti, pigem vaatab endasse –, saab hea õnne korral samuti ligi tuhandedollarilise kommertspiletiga, ent enamik neistki on välja müüdud, sest võimalus legendi näha – ja lähemalt kui mõnel staadionil – on fännidele hindamatu väärtusega. Selge see, et must turg on nii Midleri kui ka Springsteeni puhul oma pakkumistega reageerinud.

Praegu, kui rahaarterid tänu headele majandusaegadele New Yorgis tukslevad, tundub, et kaubaks läheb Broadwayl peaaegu kõik, sest peale kohaliku valiva publiku on New Yorgis ju tuhandeid turiste, kes hea meelega vaatavad teatritänaval ükskõik mida, peaasi, et Broadwayl käidud oleks. Nii see päris ei ole.

Ameerika vasakpoolse poliitilise kinodokumentalistika käilakuju Michael Moore tõi Broadwayle suvel oma otseselt president Donald Trumpi vastase ühemehe-show «Minu allaandmise põhjused», kuid publikumagnetiks see siiski ei saanud, etendused lõppesid oktoobris. Moore tegi igasuguseid trikke, et meelitada Trumpi-vastaseid, keda New Yorgis jagub: ühelt etenduselt viidi publik bussidega Viiendale Avenüüle Trump Toweri ette presidendi vastu meelt avaldama.

Investorite keeles lõppes Moore’i põige Broadwayle «poole investeeringupotentsiaali täitmisega». Õppetund, mille rahastajad said, oli selge: puhast poliitikat rahvas siiski suure raha eest teatris vaadata ei taha, maksma ollakse nõus ikkagi meelelahutuse eest. Tõsi, Broadwayl mängitakse edukalt ka tõsiseid draamasid, kuid rahamasinateks on ikkagi muusikalid. Ja neist rääkides pöörduvad pilgud juba teist aastat ainiti «Hamiltonile».

Megahitt «Hamilton»

New Yorgi kõige mõjukam teatrikriitik, New York Timesi peaarvustaja Ben Brantley tunnistas 2015. aasta augustis off-Broadway’lt Broadwayle ületoodud muusikalist «Hamilton» kirjutades, et etenduse ümber tekkinud kära on kohati vali, et tahaks selle suhtes lihtsalt kurdiks jääda – las moekaup jääda moekaubaks!

Ta siiski nentis: vaiki jääda ka ei saa, sest ma «ei soovi küll inimestele öelda, et pange oma majad panti ja laenake välja oma lapsed, et sellele Broadway hitt-tükile piletid hankida, kuid «Hamilton»... võib kõike seda väärt olla – vähemalt igaühe jaoks, kes soovib kinnitust, et Ameerika muusikal pole mitte üksnes täis elujõudu, vaid areneb viisil, mis lubab talle veel pikki aastaid».

Brantley õhina juures on oluline panna tähele sõnapaari, või nagu osa New Yorgi kriitikuid väidab, mõistet «Ameerika muusikal». Piir massimuusikali ja eheda «Ameerika muusikali» vahele tõmmatakse enamasti Andrew Lloyd Weberi suurte show’de, «Kasside», «Ooperifantoomi», aga ka seesuguste suurlavastuste, nagu «Miss Saigon» ja «Hüljatud» ning neile eelnenud ja hiljem sageli nende varju jäänud Ameerika enda heliloojate originaalteoste vahele.

Ameerika klassikalise muusikali traditsiooni parimaks edendajaks peetakse New Yorgi heliloojat ja libretisti Stephen Sondheimi, kelle kõrvale on nüüd ilmunud uued tegijad. Üks neist vaieldamatult «Hamiltoni» autor, Puerto Rico juurtega Lin-Manuel Miranda.

Lin-Manuel Miranda Tony-auhinna tänukõne.  | FOTO: LUCAS JACKSON/REUTERS

«Hamiltoni» eel mäletan Broadwaylt selliseid vaimustushõiskeid tegelikult vaid aastakümnete tagant, mil esietendus muusikal «Rent». New York Timesi kunagine peakriitik, Broadway Lihunikuks nimetatud Frank Rich kirjutas siis, 1996. aastal, et meie meediaajastul, kui show-bisnises toimuva on meediamasin kuulutanud läbimurdeliseks juba enne, kui publik seda näha saab, on tõeline rohujuure tasandilt võrsuv elamus peaaegu olematuks muutunud.

Kuid just selline on rokkooper «Rent», mis alustas 150-kohalises New Yorgi East Village’i teatris, tundmatult autorilt, tundmatute näitlejaga (no nii: laval oli ka 14-aastane Anthony Rapp, kelle menu püüdis «maitsta» teda just tollal seksuaalselt ahistanud Kevin Spacey, nagu Rapp nüüd väidab). «Rent» oli aga tõeline teatri tuhkatriinulugu, teenides suurepäraseid arvustusi, tekitades tohutu kiremöllu ja saades otsemaid East Village’ist pileti Brodwayle.

Müüdi tekkimisele aitas kaasa seegi, et 35-aastane autor Jonathan Larsson elas täpselt nagu selle «La Bohemi» lool põhineva muusikali tegelased – East Village’is, vaevu ots otsaga kokku tulles. Lõpuks saabunud fenomenaalset läbimurret ta ei näinud, sest suri mõni tund enne esimest eelesietendust.

«Rent» on originaalsuselt samaväärne kui kaks aastakümmet varem esietendunud muusikal «Kordebalett» («A Chorus Line»), väitis Rich tollal. Ooperi «Rent» tähelennust on möödas kaks aastakümmet ja samamoodi epohhi loovana on nüüd vaataja jaoks laval «Hamilton», mis noppis Broadwayle jõudmise järel peaaegu kõik võimalikud tunnustused: 11 Tony auhinda, Grammy ja Pulitzeri.

Lin-Manuel Miranda, nii «Hamiltoni» muusika kui teksti looja ja ka esimene peaosatäitja, ei olnud Broadwayl tundmatu. Läbimurdeks sai tema eelmine muusikal «In the Heights», mis rääkis ta New Yorgi kodunaabruskonnast, peamiselt hispaania keelt rääkivast Washington Heightsist. Muusikal võitis neli Tonyt ja Grammy.

Lin-Manuel Miranda (keskel) ja «Hamilton» Tony auhinnagalal juunis 2016.   | FOTO: LUCAS JACKSON/REUTERS

Kord «Heightsi» etendustest, kus ta samuti peaosa mängis, puhkust võttes, jäi talle lennujaamas kätte ajaloolase Ron Chernow’ raamat USA esimesest rahandusministrist Alexander Hamiltonist. Pärast lennukis paari peatüki lugemist tuli idee raamat muusikaliks muuta. Ja mitte lihtsalt lavalooks, vaid etenduseks, kus USA saamislugu jutustataks räpp- ja hiphop-muusika abil ning osades on mittevalged näitlejad. Puerto Rico juurtega ja hispaaniakeelses New Yorgis kasvanud Miranda on öelnud, et peab oma missiooniks anda võimalus hispaania, aasia ja mustanahalistele näitlejatele. Kui ta oma ideest vaimustununa Chrenow’le helistas, pidas too plaani esialgu hullumeelseks naljaks.

Edasi läks aga kõik nagu filmis: 2009. aastal kutsuti Miranda Valgesse Majja esitama katkeid «Heightsist», aga ta otsustas president Barack Obamale ja Michelle Obamale ette kanda ka oma uue lavastuse avalaulu. See jäi kõrvu Broadway produtsentidele. Enne teatri peatänavale jõudmist näidati uut muusikali New Yorgi Public Theatre’is, arvustused olid ülivõrdes, Broadwayle kolimine käis kiiresti. Esimeseks pooleks aastaks müüdi «Hamiltoni» piletid välja mõne päevaga. Tollane esileedi Michelle Obama ütles muusikali vaatamise järel, et ei ole seesugust teatrielamust varem saanud. Sama on korranud lugematu hulk kuulsusi.

Võtmeid «Hamiltoni» tähelennu avamiseks on mitu. Esmalt muidugi idee: et ka kuulsad USA rajajad, keda nüüd kujutame enamasti ette hallipäiste väärikate meestena – George Washingtonist kuni Thomas Jeffersoni ja Hamiltoni endani –, olid ka kord noored. Ja miks mitte näidata neid muusika kaudu, mis kõnetab tänapäeva noori? Miks mitte näidata, et lisaks riigi loomisele olid nad ka noored mehed oma eraelu, armudraamade, läbikukkumistega? Ja miks mitte lisada kõigele veel üks pööre: et valgeid mehi ja naisi kehastavad sellesama riigi praegused, mitte tollased valged kodanikud?

Hamiltoni enda lugu on paeluv juba seepärast, et paljud ei tea midagi ta juurtest. Mees, kelle pilt on nüüd igal kümnedollarilisel rahatähel, oli oma ema vallaslapse. Isa jättis pere maha, kui Hamilton oli veel väike, ja ema suri, kui poiss oli 12. 19-aastasena tuli Hamilton Kariibi saarelt Ameerika mandrile ja temast sai Uue Maailma kolooniate iseseisvumise tuline toetaja. Pärast USA loomist (1776) sai Hamiltonist George Washingtoni administratsiooni ja uue riigi majanduspoliitika peaarhitekt. 1795. aastal saabus ta New Yorki, kus jätkas advokaadina.

Hamiltoni vaenlane oli Aaron Burr, kellega ta kunagi nooruses New Yorki jõudnuna tutvus. Burri kõrgeim ametikoht oli asepresidendi koht USA kolmanda presidendi Thomas Jeffersoni valitsuses. Kui mees 1900. aastal ise presidendiks kandideeris, ei toetanud Hamilton teda, nagu ka 1804. aastal, kui ta tahtis saada New Yorgi osariigi kuberneriks. Solvunud Burr kutsus Hamiltoni duellile, kus viimane ka hukkus.

Mittevalgete muusika ja näitlejate kasutamine selle loo ning Ameerika ajaloo jutustamisel muutis lavastuse ja muusika otsemaid magnetiks ka latiino päritolu ja mustanahalistele lastele. Paljude jaoks neist on «Hamilton» ehk esimene Broadway ja teatritükk elus. Kui nad muidugi sinna piletid saavad. Samas on teater reserveerinud kohti ka lastegruppidele.

Nahavärv ei puutu siin tegelikult niivõrd asjasse: mu New Yorgis elava valge sõbra kaks tütart, 12- ja 14-aastane, teavad tervet «Hamiltoni» peast. Nad väidavad, et see on ka nende muusika ja etendus, mida nad vaataksid veel lõpmatu arv kordi. Seega on juba garanteeritud muusikali praegu Hollywoodis ettevalmistamisel oleva filmiversiooni menu.

Pilgud Uma Thurmanil

«Hamiltoni»-sarnaseid tulijaid on Broadwayl muidugi harva. Uus hooaeg kogub New Yorgis aga tuure ja oodatuimaks lavastuseks on novembri lõpus esietenduv näidend «Pariisi abikaasa» («The Parisian Wife»). Huvi on üleskruttinud Hollywoodi tähe Uma Thurmani tagasitulek Broadway lavale, kus teda viimati nähti 1999. aastal, kui ta pälvis Molière’i «Misantoobis» tehtud rolli ees leigeid arvustusi.

Uma Thurman | FOTO: FRANCOIS MORI/AP/Scanpix

Thurman tunnistas hiljuti New York Timesile antud intervjuus, et on kolme lapse emana tööde suhtes väga valiv ja seepärast näeb teda ekraanil harva. Näidend ja rolli intensiivsus aga köitsid teda, sest laval tuleb tal olla kogu aeg. Thurman mängib tööhoolikust mehe igavlevat kaasat, kes oma lõbuks meestega vallatleb. Seega, ka teema on päevakohane – sugudevahelised suhted –, mis USAs praegu erilise fookuse all.

Mõistagi algas «Pariisi abikaasa» lavastusprotsess ammu enne filmiprodutsent Harvey Weinsteini ahistamislugudest oktoobri alguses tõukunud ja nüüd üle kogu USA ja mujalegi maailma levinud seksuaalse ahistamise süüdistuste lainet, mis kaudselt puudutab ka seda lavastust. Thurman tegi ju mitu karjääri tipprolli (nt «Pulp Fiction», selle eest ka Oscari nominatsioon) Weinsteini rahastatud filmides. Nii ei jäeta tema suhete kohta Weinsteiniga üheski esietendusele eelnevas intervjuus küsimata.

Näitleja ei soovinud sel teemal pikka aega rääkida. «Kõnelen siis, kui soovin sellest rääkida,» vastas ta Timesile napisõnaliselt. Eelmise nädala tänupüha ajal, kui Ameerikas mõeldakse, mille eest oma elus tänulik olla, otsustas Thurman vaikimise katkestada! See on aeg olla õiglane, nentis näitleja, lisades: «Ma ei soovi head tänupüha Harveyle ja kõigile ta pahatahtlikele kaaskonspiraatoritele. Olen õnnelik, et süüdistuste protsess kulgeb aeglaselt – ta ei vääri kohest kuuli.» Sellele, kas Hollywoodi meeste vilavad silmad ja pidurdamatud käed ka temal peatusid, Thurman oma Instagrami-postituses ei vasta.

Särinal põleb «Pariisi abikaasa» esietenduse eel teinegi intriig. Henry Besque’i 1885. aastal kirjutatud bulvarikomöödia on nüüdisaegse Washingtoni õhustikku toonud näitekirjanik Beau Willimon, kes oli kuni eelmise hooajani telesarja «Kaardimaja» stsenarist ja tunneb hästi Kevin Spaceyt. Sedagi ei jäeta uue näidendi turustamiskampaanias pidevalt meenutamata.

Mil määral mõjutavad need taustalood piletimüüki, on muidugi raske öelda. Broadway insaiderite arvates lubab tähtede seis «Pariisi abikaasal» siiski tõusta hooaja tipptükkide hulka (mitte muidugi «Hamiltoniks», ei unustata samas tegemast praegu Broadwayl lausa kohustuslikuna näivat kõrvalmärkust!). Kokku on New Yorgi teatritänaval sel aastal plaanis enam kui 15 esietendust.

LISALUGU

Puust ette ja punaseks: mis on Broadway?

Manhattani pikimal tänaval, läbi saare kulgeval Broadwayl jalutades küsitakse sageli, kus on siis need kuulsad Broadway teatrid. Otseselt Broadwayl leiab teatreid tõesti vähe. Maailma kommertsteatri märksõna «Broadway» käib Times Square’i piirkonnas, enamasti põiktänavatel, asuvate teatrite kohta. Ning mitte kõik piirkonna saalid ei ole Broadway teatrid.

Termini alla kuulub praegu 41 teatrit, kus on 500 või enam kohta. Kohtade arv – mitte füüsiline kaugus Broadway tänavast – määrab ära ka jaotused off-Broadway (99–499 kohta) ja off-off-Broadway (vähem kui 99 kohta).

New Yorgis peetaksegi sageli tegelikeks teatraale rõõmustavateks teatriteks just off-Broadway väiksemaid saale, kus etenduste mängimise peamotiiv ei ole rahateenimine nagu Broadway kommertsteatris. Ent Broadway on ikkagi kahtlemata peapreemia, mille poole püüeldakse. Koos Londoni West Endiga on see ingliskeelse teatriilma kroonijuveel.

Kuna Broadway lavastuskulud, juba teatrisaalide üür, on tõusnud stratosfääri – ulatudes keskmiselt 8–12 miljoni dollarini –, on sinna pääsemise võimalused üha ahtamad, sest produtsendid peavad olema kindlad, et vähemalt osa kulutatavast rahast suudetakse tagasi teenida. Seega, nagu äriuudisteagentuur Bloomberg mõne aasta eest märkis, otsustavad Broadwayl toimuva üle suuresti 15-minutilise metroosõidu kaugusel töötavad Wall Streeti rahamehed. Teatrisse investeerimisega kaasneb samas ülim risk: statistika kohaselt suudab vaid üks viiest Broadway lavastusest finantseerijatele tulu teenida.

Kõigi investeerimisrekordite lõhkuja oli Broadwayl muusikal «Ämblikmees», mis lõppkokkuvõttes äriliselt läbi kukkus: 2010. aastal esietendunud lavastusele kulus üle 75 miljoni dollari ja seda mängiti vaid neli aastat. «Ämblikmees» on samas hea näide, kuidas ebaõnnestunud lavastajat Ameerikas siiski maha ei kanta.

Muusikali esimeseks lavastajaks oli Julie Taymor, kes sõna otseses mõttes eelesietenduste ajal lahti lasti. Ja eelesietendusi oli «Ämblikmehel» enam kui ühelgi teisel muusikalil Broadway ajaloos: 182 (eelesietendused on aeg, kui kriitikuid veel saali ei lubata). Samas on Taymori «Lõvikuningas» siiani üks Broadway tipptükke ning tänavu sügisel tõi ta taas ja edukalt Broadway lavale kunagise menudraama «M. Butterfly».

Praegu saab Broadwayl vaadata 30 lavastust. Teatritänavat tuleb tegelikult vaadelda omamoodi majandusharuna. Teatriäri jälgiva Broadway League’i andmeil müüdi eelmisel hooajal pileteid 1,45 miljardi dollari eest, 5,5 protsenti enam kui aasta varem, kokku 13,27 miljonit pääset. New Yorgi majandusse lisas Broadway aastas umbes 12 miljardit dollarit (peale pileti tähendab teatris käimine ka õhtusööke, sageli hotellis peatumist). Tänavune hooaeg ilmselt purustab varasemad rekordid, sest 1000-dollarilisi pileteid ei ole varem müüdud. Juba mitmendat aastat müüakse Broadway etendustele rohkem pileteid kui kümne New Yorgi ja naabruses oleva New Jersey edukaima spordimeeskonna võistlustele.

Broadway ajaloo suurima piletituluga etendused:

  1. «Lõvikuningas» – Disney animafilmil põhinev muusikal tõukas 2012. aastal troonilt «Ooperifantoomi». 20 aasta eest esietendunud muusikal on Broadwayl pikaealisuse poolest kolmas muusikal ning toonud kassatuluna seni sisse ligi 1,4 miljardit dollarit.
  2. Muusikali «Wicked» lugu keskendub «Smaragdlinna võlurist» («Wizard of Oz») tuntuks saanud nõiale. 2003. aastal esietendunud muusikali kassatulu on seni üle 1,11 miljardi dollari.
  3. «Ooperfantoom» on üks maailmateatritänava ajatutest muusikalidest, mis koos teiste Andrew Lloyd Weberi popmuusikalidega (igihaljas «Cats», mis esietendus Londonis 1981. aastal ja mille etendamine Broadway lõpetati, et mullu täishiilguses taasalustada) kujutab endast Broadway kriitikute sõnul uue peatüki pööramist muusikalide ajaloos: klassikaline n-ö Ameerika muusikal taandus rahvusvaheliste litsentsitükkide efektide ja meelelahutuslikkuse kõrval. «Ooperifantoonile» on Broadwayl müüdud pileteid enam kui 1,1 miljardi dollari eest.
  4. ABBA «Mamma Mia» ei vaja pikemat tutvustamist. Broadwayl teenis lavastus 14 aastaga ligi 625 miljonit dollarit, etendused lõpetati 2015. aastal.
  5. Muusikali «Chicago» uuslavastus: alates 1996. aastast, mil «All that Jazz» Broadwayle tagasi toodi, on pileteid sellele müüdud enam kui 586 miljoni dollari eest.

ALLIKAD: Broadway teatrikiri «Playbill». Investopedia.com, Entertainment Weekly

Broadway praegu kuumimad etendused ja keskmised piletihinnad:

  1. «Hamilton» (keskmine piletihind 271,20 dollarit)
  2. «Hello, Dolly!» (202,61)
  3. «Springsteen Broadwayl» (ajutine kontsertetendus, 502,40)
  4. «Lõvikuningas» (150,92)
  5. «Wicked» (118,55)

ALLIKAD: Broadwayworld.com, Entertainment Weekly

**

Tagasi üles