PÖFFi kiirarvustus: läikiva pinna all on kõik mäda

Guillermo del Toro filmides on alati teatav pinge teadusliku ja fantastilise, naturalistliku ja romantilise vahel. Foto: Kaader filmist

Kino pööningul elava tumma Eliza päev möödub murdumatus rutiinis. Ta tõuseb õhtuti, sooritab argipäeva rituaalid ja sõidab ülisalajasse riiklikusse laborisse, kus ta töötab koristajana. Ühel päeval tuuakse laborisse salapärane veteelukas Amasooniast, kes vanade koletisefilmide austajatele tuleb tuttav ette kui tänapäevane versioon olendist Mustast Laguunist («Creature from the Black Lagoon» 1954).

• «Vee puudutus»  2017 USA
• Režisöör Guillermo del Toro, osades Sally Hawkins, Michael Shannon, Richard Jenkins, Doug Jones jt
• PÖFFi linastused 18. ja 20. novembril ning 01. detsembril
• Linastus Screen International kriitikute valikus

Näkiga tuleb kaasa ka jõhker agent Strickland, kelle ülesandeks on selgeks teha, mille või kellega on tegemist. Kuid ainuke inimene, kellega olend suhtlust alustab, on koristaja Eliza. Salajased vestlused žestide ja viibete kujul arenevad edasi sõpruseks ning vastastikkuseks kiindumuseks. Kui olendit ähvardab hädaoht, siis Eliza võtab ette paanilise päästeoperatsiooni, et oma kallimat hädast säästa.

Sally Hawkinsi ja Doug Jonesi vahelised dialoogid vaikuses, kus näitlejatele on keele kasutamine võimatu, muutsid siinkirjutaja südame pehmeks. Doug Jones on näitleja, kes just spetsialiseerub sääraste olendite ja koletiste kujutamisele kinolinal. Veteelukas «Vee puudutuses» on seni üks tema vahvamaid ja inimlikemaid kehastusi.

Guillermo Del Toro («Paani labürint», «Veripunane mäetipp») filmid on tuntud tugeva kunstnikutöö ning esteetilisuse poolt. Seda ka «Vee puudutuse» puhul. Tegevus toimub visuaalselt idealiseeritud kuuekümnendate Baltimore'is, kus kõik sõidavad ilusate kandiliste Ameerika autodega, söövad dineris kooki ja reklaamplakatitele on maalitud laialt naeratav tuumikpere. Kuid del Toro näitab väikeste nõksudega kuidas läikiva pinna all on kõik mäda. Mustanahalistele klientidele näidatakse kohvikus ust, ülemused suhtuvad alluvatesse kõrgi üleolekuga, valitseb rassism, homofoobia, seksism. Del Torol, kes on ka stsenaariumi üks autoreid, on selgelt kana kitkuda nii kahepalgelisuse kui ka jõhkarditest meestega, keda siin kehastab überpatrioot turvaülem Strickland.

Selles kõduneva maailma päästjaks on Eliza, kes on selge viide Väiksele Merineitsile, ning tema ühiskonna alumistesse kihtidesse surutud sõprade üllus, siirus ja kangelaslikus. Ei ole eriline üllatus, et headus lõpuks võidutseb, kuidas saakski teisiti. See on eriliselt sulnis ja pehme film, kus kaalukal tempol esitatakse arguse ja julmuse taganemist südametunnistuse ning armastuse ees. Kuigi kolmandaks vaatuseks kippus siinkirjutaja hinnangul lugu väheke seisma jääma, ületatakse see ummik võimsa finaaliga. Soovitan kindlalt kõigile, kellele meeldivad muinasjutud täiskasvanutele.