Mitu luuletust mahub vabariigi juubelisse?

«Kas siis selle maa keel... 100 luuletust»

FOTO: Raamat

Hiljuti saime rikkamaks Endel Priideli (1932) koostatud luuleantoloogia «Kas siis selle maa keel...» võrra. Tähelepanuväärseks ja sümpaatseks teeb raamatu asjaolu, et luuletused on varustatud lahtiseletavate kommentaaridega. Ja mitte ainult luuletused – ka autorid on varustatud viidetega elulugudele.

Kuid mitte kõik, ja siin on raamatu esimene probleem meie võrdõiguslikkusele pürgivas elukorralduses. Teist probleemi ei märka nõukogude ajas elanud inimesed: ka Paul-Eerik Rummo omal ajal (1970/71) olemise alustugesid kõigutanud luuletus «Miks ma välismaale ei põgene» vajab teisenenud kontekstis sealsetele vihjetele viitamist ja lahtiseletamist.

Siin on õige koht kirja panna kaks näpuviga raamatus. Ivar Ivaski «Balti eleegiad VIII» on P.-E. Rummo tõlge (kaldkirjas «see on mu luule keel» olid ainsamad sõnad eesti keeles selle muidu originaalis ingliskeelses luuletuses) ja Kristjan Jaak Petersoni «Suur elulatv – sa iganes ei leia seda!» algusrida, see on Betti Alveri tõlgitud.

Tõlkijad on märkimata nii luuletuse juures kui ka kommentaarides. Siis oleks saanud Betti Alveri tõlke kommentaarides viidata ka «BA esindajale maa peal», Mart Lepiku jagelemisele Julius Mägistega, teemaks Petersoni saksakeelsete luuletuste kahe (nüüd juba enama) konkureeriva tõlke olemasolu Ants Oraselt ja Betti Alverilt ning luuletuste avastamise prioriteedi üle raamatukeses «Kirjad üle mere» (2000, lk 32).

Mind kummastab suitsupääsuke rahvuslinnuna juustupakil ja viinapudelil, kuigi ei kujuta ette tõelist kodu ilma pääsukesevidinata. Samal ajal lendab meil teinegi rahvuslind, varjatult tegutsev pasknäär, kel tiivavöötideks sinine ja must ja valge, iseloom ka eestlasele rehepaplikult sarnane: kipub meil Euroopa Liidus tammetõrusid tagavaraks maha matma. (Vaatasin siira kadedusega hinges soomlaste kingitust oma vabariigi juubeliks – miljon pesakasti lindudele! Isegi Muumimamma laulis reklaamis vapralt kaasa!)

Endel Priidel toob antoloogias esile hulga uustulnukaid: Tiina Ann Kirss, Valdur Mikita, Tõnis Mägi, Eeva Niinivaara. Eeva Niinivaara puhul oleks olnud vaja teada anda, et enne Soome minekut kasutas ta sünnitalu nime (Eeva) Pälluri siinses ajakirjanduses ilmunud värsside juures. Bernard Kangro Eesti Kirjanike Kooperatiivi ainukese kahes trükis ilmunud luulekogu «Vorkuta värsse» (1981, 1984) autori Annus Rävala siinse luuletuse oleks võinud trükkida Helmut Tarandi nime all. Eriti nüüd, kui on ilmunud selle hilisarbuja suur valik luulet «Ürglohutus» (2011).

Tõnis Mäe kõrval oleks võinud olla Jüri Leesmendi kirjutatud sõnad Alo Mattiiseni viisile «Kaunimad laulud» ja «Eestlane olen ja eestlaseks jään». Viimane pealkiri annab meie luuleloos palju huvitavaid, siinses valikus kasutamata jäänud viiteid meie luulelukku. Kuid eestlaseks olemist kajastavat tsüklit me raamatust ei leia – kas see on poliitkorrektsus?

Eraldi tsükliga «Järelkummardus Kristjan Jaak Petersonile» projekteerime minevikku ümber: eesti luuletajad pidid paraku oma luulekeele ja vaimustuse eestlaseks olemisest ise, ilma Kristjan Jaak Petersonita, leidma ja sõnastama. Alles siis, kui riimikõlksutamise higi ja vaev oli valatud, marssisid nooreestlased Kristjan Jaaguga sisse. Ka vaevab mind alatu kahtlus, et Peterson käidi nii võimsalt nõukogude ajal välja seepärast, et Johann Voldemar Jannsenist ei saanud eriti juttu teha.

Mis puutub Rein Veidemanni kirjutatud «Järelkummardusse...», siis on tal palju hingekriipivam luuletus samal teemal «Kas siis selle maa saatus on tõesti» raamatus «Isiku tunnistus» (2006, lk 52). Tsükkel «Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga» oleks võinud kommentaarides saada lisaviite Artur Taska koostatud «Sini-must-valgele värvikolmikule eesti luules» (1959), eriti raamatus oleva lipulaulu kujunemise teekonna ja värvide võistlemise osas.

Jäin mõtlema tsükli «Tuulemurrus» üle. Seda Johannes Semperi luuletust lugesin kommentaari paistel uute silmadega. Kuid tõsta see terve tsükli pealkirjaks – siin oleks igatsenud Henrik Visnapuu luuletuse «Mul on sinu pärast nii kitsas» taolisi hõllandusi. Siis oleks kiviga visata Tauno Rahnu «Just sellised oleme me» kogust «88 luuletust» (2007, lk 77) taoliste murelauludeni Eestist.

Ka on muutnud meid kõiki laulvast revolutsioonist möödunud aastad ja kisendamise plakatlikkus on pisut kinni jäänud kirjutamise aegadesse ja oludesse. On vaks vahet, kas teha seda heaoluriigis Rootsis või kaevanduses Siberis. Ka selle tsükli viimane luuletus Juhan Liivilt «Kui tume veel kauaks ka sinu maa» oleks eeldanud «sügavas põue põhjas salajas» küpsevat uut, nüüd juba eksistentsiaalset muret Eesti ja eriti eestluse pärast varjundamist teiste sarnaste luuletustega.

Selles valimikus on eesti keel hajutatud kahe tsükli vahel: «Keel, meel maa» ja «Lehtmetsane ja mullapäälne keel». Nii toimitakse ka sõnaga: «Sõna seob» ja «Sõnade salved on tulvil täis». Vahest nõrgim on raamatus nime «See võõras öö» kandev tsükkel, valdavalt pagulaste kirjutatud värssidega. Sealne luule on palju rikkam! Ja pagulased oleks toonud siia raamatusse isegi etteheiteid Jumalale Eestiga juhtunuga seoses!

Veel kord tõlkimise juurde. Kui Ilona Laaman, Elmar Pettai, Arno Vihalemm kasutavad rootsikeelseid väljendeid, oleks korrektne need luuletuse juures tõlkida. Mõni vaieldavus ja eksitus kommentaarides: kool Jõgeval, kus said õpetust Eeva Niinivaara ja Betti Alver (ka Enn Kippeli kaasa), oli prantsuskeelne Dorothea von Kilgi erakool.

Siin taga on uhke armastuse lugu eestlasest möldrist, kes põgenes koos aadlineiuga Elsass-Lotringist Eestisse. Mölder ei kodunenudki isade maal, hakkas viina võtma ja uppus Pedja jõkke. Proua Dorothea õppis möödaminnes eesti keele ära ja pidas õpetajaametit kõrge vanuseni. Anna Haaval ei ole selle kooliga miskit tegemist.

Laiuse mägi Betti Alveri «Tuulelastes» võib tähendada ka Jõgevat, oli ju raudteejaama nimi enne eestistamist 1919. aastal Laisholm. Lõpuks pisut professordamisest: aitab, kui see sisse tuua eluloo ülevaates ja siis ka kõigil (puudu Ants Orasel, adjunktprofessor Uku Masingul ja veel mõnel), aga iga tsitaadi juures läheb liiaks!

Endel Priideli koostatud raamat sobib hästi koos Peep Ilmeti valikutega «Isamaa ilu hoieldes» (2008) ja «Eluluule» (2008) luulet armastaval inimesel hingekosutuseks voodi kõrvale riiulisse panna. Raamat «Kas siis selle maa keel...» on tõhus lisa ja huvitav kooslus luulest, huviga loetavatest kommentaaridest ja kindlasti ka fotodest. Ainult peab seal just sada luuletust olema? Võiks ju näiteks ainult sada autorit olla meie ligi poolteisest tuhandest isikukoguga luuletajast?

***

«Kas siis selle maa keel... 100 luuletust»

Koostaja Endel Priidel

Varrak 2017

360 lk

Tagasi üles