Tõnu Kark on tagasi!

«Number üks film,» vastas Tõnu Kark pressikonverentsil küsimusele, kuhu ta paigutaks enam kui 60 tema osalusel valminud filmi seas eile esilinastunud Andres Puustusmaa «Rohelised kassid». «Sest ammu unustatud mees tegi jälle ühe filmi. Andres tahtis väga minuga seda filmi teha ja kui ma seda filmi poleks teinud, siis ma poleks seda PÖFFi elutööpreemiat saanud,» arvab Kark.

4. detsembril 70. sünnipäeva tähistav Kark sai PÖFFi elutööauhinna kätte esmaspäeval, enne Andres Puustusmaa uue tragikomöödia «Rohelised kassid» esilinastust. «Mingit lõppu ei ole,» kinnitas Kark. «Kui Tiina Lokk helistas ja rääkis elutööpreemiast, siis ütlesin talle, et ära tee nalja, minu jaoks on selleks liiga vara. Elutööpreemiat peaks saama siis, kui enam ei viitsi midagi teha. Kui Tiina hakkas ette lugema nimesid, kes on saanud varem selle preemia, siis sain aru, et see pole elutööpreemia, vaid PÖFFi preemia. Ma alguses arvasin, et jutt on riiklikust. Seda oleks mul veel vara saada! PÖFFi preemia vastu pole mul midagi,» räägib Kark, lisades, et auhind teeb talle loomulikult rõõmu.

Alles jaanuaris kinolevisse jõudev, kuid PÖFFil veel 31. novembril ja 1. detsembril linastuv film on režissööril ja stsenaristil Andres Puustusmaal valminud just Tõnu Kargile mõeldes. Filmi «Rohelised kassid» peategelased on kaks vana pätti – Markus ja Eduard –, kes on enamiku aja oma elust veetnud vanglas, viimast karistust hakkasid nad kandma 20 aastat tagasi. Film räägib tegijate sõnul vananemisest, muutuvast maailmast, traagilistest inimsaatustest, iseendaks jäämiseks, sõprusest ja armastusest. Tõnu Kargi partner on üks tuntud vene filminäitlejaid Sergei Makovetski, lisaks teevad kaasa Ülle Kaljuste, Mait Malmsten, Kirill Käro, Tambet Tuisk jpt.  

Kark ütleb, et Eesti Nokiata – jonnita – poleks «Rohelisi kasse» sündinud. Puustusmaa oli kindel, et ei loobu filmi tegemise ideest, kuid Kark polnud alguses stsenaariumiga sugugi rahul. «See oli lahja,» ütleb Kark otse välja. «Ma isegi ütlesin Andresele, et ma ei oska selle rolliga mitte midagi teha. Tahan mängida midagi niisugust, millel on tähendus. Katsetasime üht- ja teistpidi. Aga mul on hea meel, et jonnisime ja ära tegime.»

Filmis teeb Puustusmaa kummarduse ka ühele Tõnu Kargi legendaarsele rollile teatrilaval –  McMurphyle, rollile, mida Kark mängis 1985. aastal noorsooteatris lavastuses «Lendas üle käopesa» ja mida Puustusmaa 13-aastaselt mitu korda vaatamas käis. «Hea, kui oled vahest kellelegi meeldinud,» ütleb Kark.

«Ma pole 20 aastat midagi teinud. Meelega. Selle aja jooksul ma elasin, mul on kodu ja tore pere ja meie teater on mul võimaldanud mängida väikeseid rolle. Mis oleks edasi saanud, siis kui ma oleksin niimoodi edasi vehkinud, nagu ma 1996. aastal tegin? Toona mängisin noorsooteatris ühte etendust 250, teist 150 korda, ehmatasin ära siis, kui avastasin, et mul on peas 21 tundi teksti – viis peaosa, kõik olid kolmetunnised tükid. Väga tore oli olla nüüd eemal, Eesti on ikka nii väike, ole sa nii kena ja tore, hea, andekas, aga sa tüütad lihtsalt ära. Ei ole võimalik siin eluaeg olla… kolm punkti.»

Suure rolli maitset sai Tõnu Kark proovida seriaalis «Kuum jälg». «Mängisin seal taas pätti, retsi, ei ole mul peale «Nipernaadi» antud toredaid inimesi mängida. Ja mulle hakkas see mängimine taas maitsma. Mulle meeldis juhtida lugu, olen seda enne ka teinud ja tihtipeale on see õnnestunud. Kui see seriaaliroll oli tehtud, siis mõtlesin, et nüüd tahan Andresega teha filmi. Tundsin, et ma ei ole roostes, saan teha küll.»

Kark meenutab, et võtetel oli Puustusmaa oli kartnud, et võibolla ta mängib üle. «Montaažilaua ääres nägin, et vanameister polnud platsil üle mänginud, vaid kõik on täpne. Rohkem kui täpne. Ma ei tea, mis Tõnu ütleb, aga ma tahaksin just sellepärast temaga veel filme teha.»

Kargi hinnangul on Puustusmaa suurpärane režissöör, kes laseb näitlejatel teha seda, mida nad tahavad. «Muidugi ta valib ka need näitlejad, kes võivad teha seda, mida nad tahavad. Võtteplatsil sujus kõik juba väga hästi. Ainult esimene päev oli keeruline, sest see oli venekeelne monoloog. Peast. Peegli ees. Ja aega oli vähe aega, suur näitleja Makovetski aga ootab kõrval. Ta ütles mulle paar asja seal kõrvalt, ühesõnaga, Makovetskiga oli väga hea mängida.»

Makovetskil jätkub eesti meeste kohta vaid kiidusõnu. Muuseas, filmi tööversiooni pealkiri oli «Vanakesed». «Minule väga meeldib praegune pealkiri,» lausub Makovetski. «Filmi «Vanakesed» poleks keegi tahtnud vaadata. Me kõik teame, mis on vanadus! Andku jumal, et see oleks meil veel kaugel! Aga pealkiri «Rohelised kassid» vastab absoluutselt filmi sisule, sest ühelt poolt on rohelised kassid haruldased, hinnalised loomad, keda maailmas polegi, aga teiselt poolt neid polegi kellelegi tegelikult vaja. Nii on ka meie peategelastega – nad on haruldased, nad on ennast hoidnud nagu midagi hinnalist, kuid samas pole neid tegelikult kellelegi vaja. Me kõik oleme rohelised kassid,» selgitab Makovetski.

LISALUGU 

TÕNU KARK EESTI KINOS

Eesti Jack Nicholsoniks ja Marlon Brandoks nimetatud Tõnu Kark pani ennast kinolinal maksma juba oma esimese suure rolliga – külavolinik Tiit Paljasmaana 1979. aasta filmis «Tuulte pesa». Temast sai suure ekraani püsikülaline, kelleta 1980ndate eesti filmi uut lainet oleks mõeldamatu ette kujutada.

Romantiline seikleja Toomas Nipernaadi, «Ideaalmaastiku» kolhoosiesimees Harald Tuvike, «Nukitsamehe» metsakoll Mõhk, «Metskannikeste» julgeolekutöötaja Rein, «Arabella, mereröövli tütre» Meremõrtsukas, «Keskea rõõmude» elu peremees Tõnu Loorits, filmi «Tallinn pimeduses» gangster Koni või «Detsembrikuumuse» kindral Ernst Põdder on vaid väike osa Tõnu Kargi rollide galeriist.

Kokku on ta mänginud rohkem kui 60 filmis. Neist suurima vaatajaskonnaga on Vene põnevusfilm «Markeerimata kaup» – Kargil on selles üks peaosadest –, mida 1984. aastal Nõukogude Liidus vaatas 35,9 miljonit inimest. Kark on mitmekordne Eesti parim meesfilminäitleja ja korra on ta nimetatud ka Läti parimaks – filmi «Kõik on korras» eest.

«Tõnu Kark on niisugune orel, mille peal on väga kerge mängida,» on öelnud «Nipernaadi» režissöör Kaljo Kiisk.

«1970ndate keskel algas Eesti mängufilmi tõusulaine, filmimaailmas hakkasid tegutsema sellised režissöörid nagu Neuland, Simm, Soosaar ja Urbla, mitu head filmi tegid vanameistrid Kiisk ja Laius – ja keegi neist ei saanud läbi ilma Tõnu Kargita! Tõnu hakatigi hüüdma Eesti filmi Karguks. Tõnu Kark – see on terve epohh Eesti filmis,» ütles PÖFFi juht Tiina Lokk.  PÖFF annab tänavu välja kaks elutööauhinda. Tõnu Kargi kõrva saab teise preemia Soome filmi legend Jörn Donner.