/nginx/o/2017/11/02/7276301t1hdf3f.jpg)
Paarkümmend aastat tagasi levis õelapoolne käibelause, et ega ilma Karguta eesti film püsti ei seisa. Nali küll, kuid kaugel naljast. Tõnu rollid laiutavad brutaalse koomikaga külameestest rafineeritud gangsteriteni. Ühele meeldib üks, teisele teine. Ta oskab olla teatrilaval kinolik, suumides end suurde plaani ja samas olla kinolinal maneerlikult tinglik, kui soovite, teatraalne.
Kargile on ainuvõimalik, et fookus on seatud temale. Paljusid on see ärritanud, kuid teisiti see olla ei saa. Keegi ei kujuta ju ette Mick Jaggerit, kes, põlved koos, end kahele poole hõljutab. Niisugused asjad on inimese loomuses, läheb veidi aega ja juba ootavadki kõik energiat. Isegi Toomas Nipernaadi on tema esituses märksa intensiivsem unistaja kui raamatus.
Ei saa unustada ka Tõnu huumorimeelt, tänu millele mu olematu ladinakeele oskus veidi arenes. Sain teada, et Bunias Orientalis on ladina keeles rakvere raibe, nii nimetas end suures osas Rakvere näitlejatest koosnev ansambel Lilleke. Vähe on neid kolhoosikeskusi ja kultuurimaju, kus poleks neid kuulates naerust rõkatud.
Hiljuti saime tänaval kokku ja Kark rääkis oma viimastest filmikogemustest, kus oli meie BFMi tudengitega kokku puutunud. Mis inimesed need on, kellel ei ole öö ja päeva, kauguse ega õieti isegi mehe ja naise vahet, kuna kõik on mingid mustad kubujussid. Mis valu see neid paneb mingit filmi tegema, unustades kõik muu? Aga sa ise, Tõnu? Tal jäi suu ammuli ja vastus tänini võlgu. Vastan siis laureaadi eest: see on enda loodud reaalsus, maailm, mis on ühise tahtega loodud, sajast väikesest valest kokku lapitud suur tõde, mis aastate pärast on kihvtim kui ajas sulavad ja deformeeruvad mälestused.