Hulkurite reiv küpressimäe jalamil

Väikelinnas kauplust pidav Lady Torrance mängib Triinu Meriste, kitarriga Orpheust, ussinahkses tagis Val Xavieri aga Rait Õunapuu

FOTO: Gabirela Liivamägi

Carol: «Vii mind autoga Küpressimäele. Surnuid kuulama. Sest nad räägivad tõesti. Sädistavad nagu linnukesed seal Küpressimäel, aga kogu nende jutt on üksainus sõna – elada! «Elada, elada, elada, elada» – korrutavad nad.»

ARVUSTUS

  • Tennessee Williams «Orpheus allilmas»
  • Lavastaja Ingomar Vihmar
  • Esietendus 18. novembril Ugala suures saalis

«Küpressimägi» oli Ingomar Vihmari 1997. aasta Ugala lavastuse pealkiri, mäng põhines Jaan Oksa loomingul. Seepärast tundus, otsekui oleks Vihmar nüüd Küpressimäe ise Williamsi teksti lisanud, poeetiliseks kohanimeks Williamsi näidendeid läbiva Kuujärve kõrvale. Aga ei, ka Küpressimägi on näidendis «Orpheus allilmas» (Jaak Rähesoo tõlkes) täiesti olemas. Nagu märk Vihmarile, kes lavastas Ugalas viimati viisteist aastat tagasi. Tema taastulek külalislavastajana on kui kauaoodatud sõbra saabumine, mitte võõra mehe juhuslik läbiastumine.

Võõrastest, kes löövad oma ilmumisega sassi kohalike sündsa ja piiratuseni piiritletud maailma ning seeläbi ka omaenda elu, räägitakse teatris praegu alatihti. Kohe meenuvad Ugala «Sätendav pimedus», Vanemuise «Laineid murdes», Linnateatri «Kaks vaest rumeenlast», aga kindlasti on näiteid rohkem. Teema on õhus: võõrahirm, võõraviha, olijate ja tulijate kaitsetus, saatuslikud valikuviivud kurjuse–headuse õhedal noateral.

Veel üks tendents kordub meie näitelavadel. Ka «Orpheus allilmas» algab neljanda seina hajutamisega, kui väikelinna klatšidaamid perenaisetsevad kohvikus. Publikusse pöörduv tinglikkus on juba Williamsi remargis, Vihmar muudab seda vahenditumaks. Dolly – Jaan Kena ja Beulah – Kata-Riina Luide, nood beežroosad õelutsejad (Jaanus Vahtra kostüümide ülim stiilsus!) paotavad oma rolle diskreetse veenvusega.

Millalgi saal hämardub, õige pikkamisi. On taas kord põnevalt tabamatu, mismoodi Ingomar Vihmar oma lavastuse temperatuuri timmib, suhtlemise pingenivood reguleerib. Suurel laval mängitakse väikse saali mõõtkavas, suheldakse n-ö eluliselt ja loomulikult, seejuures üldse mitte olustikuliselt.

Esimene vaatus kestab tund ja kolmveerand, pinget krutitakse vaikse järjekindlusega, saatuslik eelaimus üha kasvab, tulirelvad ennustavad pahimat, ometi loodad kõigest hingest, et veel mitte.

Ugala näitetrupp hingab ühtselt, lavastuse terviklikkust kinnitab kõrvalrollide sooritamise täpsus, nauditav on mängutahe ja -rõõm, millega iga osaline tunnetab oma kohta tervikus. Lavastus on õige, kui iga episoodilist tegelast tahaks portreteerida. Hiilivat ähvardust kiirgab meestetriost: Hamma – Tarvo Vridolin loob kui muuseas silla lavastusega «Sätendav pimedus», Binnings – Vallo Kirsi vaimukalt ülbe vesternidisainiga tüüp, šerif Talbott – Peeter Jürgens, kellest hoovab hirmutavat karistamatuse kindlust.

Samasse nuhkijate leeri poetub Vilma Luige õde Temple oma kiitsakas vagaduses. Teises vaatuses ilmuv põetaja Porter – Luule Komissarov lisab erksa värvilaigu sallimatuse paletile. Vääramatut toorest elujõudu ja surematut võimukust kannab endas haiglast naasev Jabe Torrance – Andres Noormetsa esimene repliik toob plaksti meelde tema Suure Papa (Williamsi «Kass tulisel plekk-katusel», Kaarin Raidi lavastus Ugalas, 1990), kuigi Jabe on sootuks teist masti peremees.

Üürikeseks, aga oluliseks stseeniks siseneva David Cutrere’i osas paotab Aarne Soro tasase kõlatu äratundmise, et korraks oli ta tänu armastusele elus, ent nüüd elavalt surnud. Lavastus hoidub allajoonitud hinnangulisusest, jätab võimaluse sõnadetagust kuulatada.

Neli üksiklast, kellele kuulub autori ja lavastaja poolehoid, on lavailmas ilmselges vähemuses, ent igaüks neist «sündsuseta hulkuritest» intensiivsemalt elus kui neid allasuruv ontlik enamus. Esimene, kes musta lambana ümbrust provotseerib, on Carol Cutrere – Adeele Sepp.

Caroli klammerduv läheduseotsing, kui ta kutsub Vali reivile, kasvab mõjusaks (sise)monoloogiks, muusikapuhangud valguvad saali. See on Vihmarile tunnuslik moment, kus võõritusest saab pihtimus. Muusika pole Vihmari lavastustes illustratiivne, vaid hingeseisundeid väljendav, vallandav, tõlkiv.

Inimsaatusi määrav võõras mees, kitarriga Orpheus, on ussinahkses tagis Val Xavier – Rait Õunapuu sümpaatne tegelane, karge loetava siseilmaga veel noor mees, kes näeb ligimesi läbi, oskab usaldada ja ka teatud piirini ennast hoida, kuid vaatab viimaks siiski Orpheuse kombel tagasi.

Loova isikupärase elunägemusega Vee Talbotit mängib Terje Pennie temale omase täpse nappusega, see boheemlaslik visionäär ja vaba hing tunneb Valis vaistlikult ära omainimese, justkui hoidva vanema venna.

Triinu Meriste pole tükk aega mänginud läbivat pearolli, see tõik vääristab veelgi Vihmari läbimõeldud osadejaotust. Meriste sobib tüpaažilt ja natuurilt Lady Torrance’iks. Ses itaalia verd «ostetud naises» põimuvad metsikus ja muserdatus, kodutu kuulumatus ja enesekehtestamise meeleheitlik söakus, mis võib küündida manipuleerimiseni.

Lady oleks kui sulam «Kass tulisel plekk-katusel» Maggie’st ja «Tramm nimega Iha» Blanche’ist, mõlemad Williamsi näidendid on Vihmar ka lavastanud. Jaanus Laagrikülli kujundatud kahekorruseline lavaruum, koosmõjus Laura Maria Mäitsi valguskujundusega, toonitab tundlikult läbipaistvust, õigemini läbikumavust ribakardinaseintes. Kui Lady oma üksilduseöös siseneb Vali juurde trepialusesse konkusse, assotsieerub elektripirn laes Blanche’i ööliblikalennuga...

Lavastuse finaal on Vihmarile omaselt lahtine ja kantud muusikast. Pärast kurjakuulutavat sinavat tuleleeki pimeduses kaob vahesein. Kõigepealt jääme silmitsi Williamsi näidendi finaali armutusest kantud misanstseenidega. Keskpunkti paigutub Carol, kes tõmbab otsustavalt selga Vali ussinahkse tagi – vahetab kesta?

Korraks seisatab ülal ukseavauses, võib-olla Küpressimäel, Val ise: otsekui halastuse märgina, et Orpheus ei ole määratud allilma, vaid vastupidi, põrgust pääsenud. Siis aga teeb lavastaja Ingomar Vihmar veel ühe pöörde, mis tema loomekreedole üliomane, klaaris dialoogis näiteks Endla «Surmatantsu» finaaliga.

Selline lõppematus võib publiku segadusse ajada küll, aga kohmetuv segadus on sõbralik, aval, kutsuv. Enne kui aplaus teebb teatriõhtu lõpu lõplikuks, saame nii laval kui ka saalis võimaluse näitemängu reeglistikust lahti lasta ja vähemasti oma hinges kaasa tantsiskleda, sest veel pole me Küpressimäel päral. 

Tagasi üles