PÖFFi kiirarvutus: märg troopiline unenägu
21. november 2017, 16:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viis metsistunud noormeest antakse ümberkasvatamiseks karmile hollandlasest laevakaptenile. Kapten sõidab koos nendega troopilisele Kleidi saarele, et neist teha vagurad tsivilisatsiooni liikmed. Kuid poisid tõstavad mässu ning avastavad saare kummastavad võlud ja ohud.
- «Metsikud poisid» Prantsusmaa, 2017
- Režissöör Bertrand Mandico, osades Pauline Lorillard, Vimala Pons, Diane Rouxel, Anaël Snoek, Mathilde Warnier, Sam Louwick, Elina Löwensohn
- PÖFFi linastused: 20. ja 26. novembril, 2. detsembril
- Linastub programmis Põhjusega Mässajad
Filmi esimene pool meenutab segu «Krabatist» ja «Kärbeste jumalast», kuid muutub aja jooksul neurootilise psühhoanalüütiku (õudus)unenäoks. Film on üles võetud mustvalgelt, mida täidavad kirjavahemärkidena silma ehmatavad värviküllased kaadrid. Saar on kaetud paksu eksootilise taimestikuga, mis meenutab otseselt inimese suguorganeid. Põõsas vulva ja avatud jalgadega, valget mahla pritsivad peenise kujulised viljad, karvased mustad virsikud. Saarel viibimine käivitab noormeestes metamorfoosi, millele viitab ka tõik, et näitlejad kes noormehi kehastavad, on naised.
Film keskendub läbi koomilise seksuaalsuseprisma küsimusele kes on inimene, kas kõigest tema enda keha? Saarel elab kummaline õpetaja professor Severin(e), kes soovib maailma muuta vägivallatuks, moondades kõik vihased noored mehed mängulisteks ja meelasteks naisteks. Kuid film annab vaatajale tasahilju mõista, et see idee on läbikukkumisele määratud. Kuigi filmi kangelased muutuvad, jäävad nad vanaviisi metsikuks. Ei asu nad mitte maailma rahuparadiisiks muutma, vaid seda vallutama. Keha on teine, vaim on sama.
Vaid kaks figuuri, Kapten ning noor Tanguy, kes on märgiliselt viisiku ainus blond, ei muutu täielikult ning nad mõlemad jäävad kinni vahepealsusesse. Hermafrodiitidena pole neil kohta ei maailmas ega ka Kleidi saarel ning rahulolematuna ja määratluseta uitavad nad ringi.
See film sobib suurepäraselt täitma soovi näha kinos midagi tõeliselt ebatavalist. Nouvelle Vague'i meenutav esteetika ja kaameratöö lisab filmile aeglase aga raske rütmi ning filmi suguline sümbolism ajab üheaegselt naerma ning äratab teatava tumeda erutuse. Kino neile, kes tahavad vaheldust sotsiaalsest realismist, et anduda kinolinal toimuva fantastilisusele.