Muutumised ja lagunemine on elu pärisosa Berit Kaschani luulekogu arvustus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Ma naeran magades»

FOTO: Raamat

Luuledebüütide kohta on – üldjoontes põhjendatult – välja kujunenud teatud stereotüüp. Esiteks, luulemina on seal üsna alasti, tema valud ja taotlused varjamatult esil. Teiseks, alustaja ebakindlust kompenseeritakse pingutatud sõnakasutuse, seisukohtade ja liialdustega. Ja viimaks muidugi: debütandid on haprad lillekesed, kellega kriitikud pedagoogilise õrnusega ringi peavad käima.

Berit Kaschani esikkogu «Ma naeran magades» on aga hoopis teist nägu. Kaschani tekstide tooni tabamine pole esialgu üldse lihtne – on see iroonia, millele ka pealkirigi osutab? Aga kõikehõlmava irooniaga käiks käsikäes teatud üleolev käegalöömine, ja sellist kivinemist Kaschan endale ei luba.

Tundub, et iroonia näo on saanud hoopis üks aimus: et ei ennast ega ümbritsevat tasu liiga tõsiselt võtta. Kaschani värssidest nähtub hoopis, kuidas muutumised ja lagunemine on elu pärisosa: «Ennäe, on üleöö kõik vahetanud maske» (lk 31); «elu lööb kõik kaardid segamini / niikuinii» (lk 34); «Piltidel raamid ümbert lagunemas. / Unenägudest räbalad järel» (lk 32).

Muutuste teine külg on aga teatavasti vanast taagast vabanemine, mis teeb ruumi uuele: «Mul tekkinud on uus ja eksklusiivne hobi – / naiivseid lootusi loon ilma häbita» (lk 36). Vabanemise kergus pole Kaschani debüütkogus aga kindlasti mitte iseenesest mõistetav või absoluutne: sellega kõrvu uuritakse ka mälu maandavat raskust. Nõnda nenditakse, et «Maailm, truu kaaslane, teadagi on valmis / iga hetk sult võtma miskit tagasi. / Peale sinu mälu, seda ta ei taha» (lk 10). Õnneks võib loota, et vanaduses «Juhtumisi on meeles vaid see, / mis hingele kerge kanda. / Hajameelsusest muu unus maha …» (lk 20).

Kaschan kirjutab võrdlemisi lihtsas keeles. Autori kirjandusteaduslikku tausta silmas pidades võib see esialgu üllatada. Aga võib-olla on Kaschan teaduskirjastuse toimetajana nõnda vilunud mõtte vabastamises keeruka sõnastuse koormast, et tema enda käekirjas on see juba vaikimisi sees. Lihtne ja täpne sõna võib palju kergemini leida tee mõtte sügavusse. Luulekogu avaluuletuseski märgitakse, et «Kord sõitsin merd – / ja mul ei olnud hambaid, / siis tuukriks hakkasin / ja suu sai pärleid täis» (lk 5).

Enesekindla rahu ja iroonilise (kuid kindlasti mitte satiirilise!) muige saatel klaarub tasapisi luulemina. See on kompromissitu ja naerusuine noor naine, kes tantsib nii, et «tulejutt taga» (lk 22), kes eelistab «kanget kohvi / rummi ja kaneeliga» (22), ja kelle silmades on endeid. Sellisena ilmutab «Ma naeran magades» vaimusugulust näiteks Eda Ahi ja Betti Alveri värssides visanduva üle aja nägeva naisega, «kelle häälele on antud vägi / lausuda haavadest armid» (lk 39) ja kes kõrgest pilgust hoolimata teatab, et «oma kasuka ma lapin nüüd ja siin» (lk 27).

Siiski, «särtsaka ja kange noore naise» sildiga saab valgustada vaid üht külge Kaschani luulest; ja seegi on vaid rüü, mida pole põhjust liigtõsiselt võtta: «Päris veider, kas näete, see nahk on mul laenuks! / Ja see naer ja see pilk ja kittel ka. / Kõik mu tunded ja tuksed ja jutud on laenuks / ja mälu ja hambad ja kihud ka» (lk 24).

«Ma naeran magades» on värske ja paljulubav debüütkogu, mis ei suru end kindla kreedo või paatosega peale, vaid ilmutab oma erinevaid palgeid rahulikult, salapärase naeratuse saatel. Igapäevane on sundimatus ühenduses kõrge, isegi müütilisega. Pole kahtlustki, et sellise elutunde kandja suu on naerul ka magades.

***

Berit Kaschan

«Ma naeran magades»

Verb 2016

40 lk

Tagasi üles