:format(webp)/nginx/o/2017/11/22/7337439t1h1cc6.jpg)
Tartu Uue Teatri ja Von Krahli koostöölavastus Eesti Vabariik 100 teatrisarjas «Sajandi lugu» jõuab Tapa raudteejaamas peaaegu teatriimeni. «BB ilmub öösel» on suurepärane lavastus, mis pakub väga uhket visuaalset pilti, haaravat lugu, ajaloo põnevat ja tabavat esitust, aga mis kahjuks emotsionaalselt ei mõju.
Just emotsionaalse puudutuse nõrkus on ka üks suurim põhjus, miks ma ei saa «BB ilmub öösel» nimetada selle aasta suurlavastuseks, aga sellest hoolimata soovitaksin kõigil võtta see pikk õhtu ning osaleda Ivar Põllu ja Mart Kolditsa rännakul 40ndatesse.
Kuuldemäng-ringkäigud on viimasel paaril aastal Eestis väga populaarseks teatrivormiks saanud, ka «BB ilmub öösel» on kõrvaklapilavastus. Etendus algab juba Tallinna või Tartu rongijaamast, kust teatrikülastajad liiguvad koos nn tavasõitjatega ühiselt Tapa poole. Teatripileti omanikke eristavad ülejäänutest ühesugused kõrvaklapid, kust kostab Mart Kolditsa lavastatud kuuldemäng Bertolt Brechti jõudmisest Soome. Suuresti Mati Undi 1997. aastal ilmunud teosel «Brecht ilmub öösel» kogu lavastus, aga eelkõige kuuldemäng, põhinebki.
Ma pole ammu näinud teatris nii palju silmad kinni unelevaid inimesi kui Tallinna-Tapa rongis. Mitte et Kolditsa seade oleks igav olnud, vaid lihtsalt Robert Annuse vaikne hääl Brechtina, ühtlane rongisõit, aknatagune hämarus… vägisi tuli tukk peale.
Kui tahta norida, siis on just rongisõidu kuuldemäng lavastuse nõrgim osa. Esiteks pakutakse seda vaid sinnasõidul (tekkis tunne, et lubatud magustoit jäeti raha-, idee- või ajapuudusel serveerimata, sest kodulehel nimetatakse etenduse lõpp-punktiks rongi tagasijõudmist lähtejaama), teiseks jäetakse publik ses lavastuse osas passiivselt oma toolis istuvaks kuulajaks.
Viimane võis olla ka taotluslik, sest 1940. aasta kevadel (enne 17. juunit, mil Eesti piiri ületasid Nõukogude väed) püüti elanikele jätta mulje, et suur sõda ei puuduta Eestit, Päts ja Laidoner kinnitasid, et meil on siin kõik kontrolli all. Ent just hiliskevadel-varasuvel jõuab Brecht Soome.
«Mis-Ta’d Oligi» (Hitleri nime ei öelda Undi raamatus ega etenduses kordagi) eest põgeneva Brechti, tema kolme naise (Helene Weigel, Ruth Berlau, Margarete Steffin) ja Eestist Soome kolinud Hella Wuolijoki monoloog-dialoogid Mati Undi nägemuses (ning Ivar Põllu dramatiseeringus) lisavad lavastusele ajaloo sügavust. Aga ka punast maailmavaadet: olid ju Brecht ja tema saatjaskond veendunud kommunistid.
Seega viiakse just kuuldemänguga uimastatud publik õrnalt tema argipäevast «õigesse» meeleseisundisse, lisaks antakse ka kiire ekskurss minevikku. Ent saavutatud meeleolu purustatakse Tapa perroonil kohe.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/22/7337441t1hfd1a.jpg)
«BB ilmub öösel» teevadki huvitavaks kiired ja ootamatud meeleolude ja tempode-teemade vahetused. Kõik muutub. Pidevalt. Minevik ja olevik põimuvad, publik on korraga nii pealtvaataja kui ka ise osaline – näiteks Moskvast tagasi saabuvale delegatsioonile, kes oli palunud Eesti võtta Nõukogude Liidu liikmeks, lehvitav mass. Perroonil edasi-tagasi liikuvat rahvast kamandab Henrik Kalmeti mängitav närviline ja enesest heal arvamusel režissöör.
Lavastuses on ainult üks läbiv roll, kelleks on BB (Robert Annus), ülejäänud viis näitlejat mängivad igas episoodis ise karaktereid. Meesnäitlejatest tõusevad esile Henrik Kalmet ja Tõnis Niinemets, aga võib-olla just sellepärast, et neil on võimalik end näidata mitmekülgsete näitlejatena ja väljuda neile tavalisest meelelahutaja rollist.
Eriti tugev on Kalmet Pansona tühjal perroonil ning Hitlerina rahvast pungil täis ootesaalis, Stalinina partneriks on tal siis just Niinemets. Neis stseenides tekkis tunne, et oled väike kärbes seinal, kel on võimalik näha võõra pilgu eest varjatut.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/22/7337443t1hf579.jpg)
Maarja Jakobson, Kristel Leesmend ja Maarja Mitt BB naistena on suurepärased kilkajad, aga vaimustav on see kolmik «Libahundi» Tiinadena ning nende peaaegu hetkelist muutumist rindel oleva soldati kirja ettelaulvateks naisteks (enne seda veel sekundiks meenutades Moskva järele õhkavat kolme õde) võiks pidada võluri sõrmenipsuks. Aga eks lavastaja Ivar Põllu ja lava- ning kostüümikunstnik Kristiina Põllu ongi Tapa raudteejaama maagia võlurid.
See, kuidas Ivar Põllu on Mati Undi raamatust, ajaloodokumentidest välja noppinud selle ajastu portreteerimiseks vajaliku essentsi, on meisterlik (ja ka brechtilik). Tahtmata lavastust liiga ümber jutustada, mainin vaid küüditamist ja teatrikooli esimese lennu lõpetajate Ilmar Tammuri, Voldemar Panso ühte stseeni põimimist või moedemonstratsiooni korraldamist ning lavaloo lõpulaulu, Irving Berlini 1942. aastal loodud hümni «Valged jõulud».
«BB ilmub öösel» võib jagada kolmeks osaks (mängupaiku on küll rohkem): kauge ja võõras sõda (kuuldemäng rongis), segipaisatud reaalsus (filmivõtted Tapa perroonil) ja inimene mängunupuna ajaloos (tegevus Tapa raudteejaama hoones). Mõjuvaim on kolmas osa.
Tapa raudteejaama hoones olen alati näinud õnnestunud lavastusi, kuid mitte ükski neist pole suutnud maha jäetud maja päriselt ära kasutada. «BB ilmub öösel» tegi seda. Loo jutustamisel on kaasa mängima pandud ka kõige pisem krohvitükk, ootesaali pingid, aknad, mööda sõitev rong jne. Suur kummardus lavastajale ja kunstnikule.
Enne majja sisenemist võis mõelda, et sõidul rongiga Tapale, kohta, mis on peaaegu ühe kaugel nii Tallinnast kui ka Tartust ja kust lähevad rööpad Siberi poole, on sümboolne tähendus (oli ju 40ndate maailm samamoodi lagunev kui 1928. aastal avatud Tapa jaamahoone praegu), ent etenduse ajal täideti see kujund täpse sisuga.
Ivar Põllu näitab oma dramatiseeringu ja lavastusega korraga toonase aja õudust ja argisust ehk «BB ilmub öösel» rõhutamata rõhutab, et 40ndate kordumise eest pole me praegu sugugi kaitstud. Kõigele lisaks on «BB ilmub öösel» mänguline ja hea teater.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/22/7337445t1hf307.jpg)
«BB ilmub öösel»
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)