Flaami kino sürrealistlikud luuserid

Flaami režissöörid Kaat Beels ja Nathalie Basteyns.

FOTO: Tairo Lutter

Mida teha, kui sinu 70-aastane ema otsustab jätta päevapealt maha oma dementsuse all kannatava abikaasa, sinu isa? Kas pühendada aega oma vanemate suhteprobleemide lahendamisele või keskenduda oma paarisuhtele, mis samuti kriisi äärel? Need on valikud, millega seisab silmitsi Alex, peategelane filmis «Fassaadid», mis linastub PÖFFil programmis «Flandria fookus».

Kas «Fassaadid» on tüüpiline  flaami film, mis seisus on flaami filmitööstus ning kas on sealt oodata uut tugevat režissööride põlvkonda, rääkisid Postimehele filmi autorid Kaat Beels ja Nathalie Basteyns.

- Kaks flaami filmi, «Härga täis» ja «Katkenud ahela lõpp», kandideerisid hiljuti Oscarile, PÖFFi seekordses fookusprogrammis linastub kümme tugevat linateost. Kuidas see nii juhtunud on ja kas võib rääkida uuest flaami filmipõlvkonnast?

Kaat Beels: Üks põhjusi on kindlasti mõni aasta tagasi asutatud Flaami Audiovisuaalne Fond, mille juhil on tõesti väga hea visioon sellest, milliseid filme valida ja kuidas neid publikule reklaamida. Seega, lühidalt on lihtsalt paremad filmid hakanud raha saama.

Nathalie Basteyns: Muidugi, selle fondi raha moodustab vaid poole filmi eelarvest, ülejäänu tuleb erafirmadest ja mujalt endal kokku ajada.

Beels: Põhjus on ka selles, et televisioonis tehakse tänapäeval palju seriaale ning tele- ja filmirahvas on omavahel aina enam segunenud. Varem oli väga eksklusiivne teha filmi ning tavaline töötada televisioonis, nüüd on piirid ähmasemad. Ning kui teleinimesed on filmimeeskonnas sees, kipub viimane enamasti ka kiiremini töötama.

Basteyns: Televisioon aitab kaasa ka levile ja autorite tutvustamisele. Näiteks mõni aasta tagasi tegime teleseriaali «Hotel Beau Séjour», mida Netflixi vahendusel vaadati kõikjal üle maailma: Austraalias, Lõuna-Ameerikas, Kanadas. See on hea, sest nii saavad inimesed meist teada.

-Kuidas teie endaga lood on, kas elate ära filmitegemisest või teete ka teletööd?

Beels: Ma arvan, et Belgias ei ole ühti filmirežissööri, kes elaks ära ainult filmide tegemisest. Nii et nad teevad alati ka lisatööd – kas õpetavad, teevad reklaame või töötavad televisioonis. Meie töötame mõlemad televisioonis. Mina olen vabakutseline režissöör ja teen seriaale ning Nathalie on loominguline produtsent. Kuid meie kõrgeim eesmärk on mõistagi teha filme.

- Sama on olukord Eestis. Mille poolest erineb aga Flandria kino ülejäänud Euroopa kinost, mis on selles spetsiifilist?

Basteyns:  Nii Flandria filmikunst kui ka televisioon on ühelt poolt väga kohalik, aga teisalt rahvusvaheline. Näiteks meie filmi «Fassaadid» on väga lokaalne, kuid räägib dementsusest ja isa-tütre suhtest, millega peaks igaüks saama samastuda.

Beels: Ilmselt hakkab kõik siiski pihta belgia maalikunstist. Vaadake näiteks Magritte’i ja Delvaux’ tööde teatavat sürrealistlikku atmosfääri. Selline fluidum on üle kandunud ka meie filmidesse. Meie naabrid, hollandlased, on näiteks täiesti teistsugused – otsekohesed ja ratsionaalsed. Kuid belglastes on rohkem poeesiat ning saladust – nad ei anna end kohe kätte ega räägi kõike välja. Paljud asjad öeldakse alltektsina ning on ka palju absurdi.

Basteyns: Ning kas pole mitte ka öeldud, et belglased on teataval määral nagu underdogs (tähendab ingliskeelses slängis neid, kellelt keegi ei ootagi võitu – toim)? Näiteks kui  tennises mängivad Kim Clijsters, kes on ju maailma tippklassi mängija, ja Serena Williams, siis öeldakse kohe, et Clijsters niikuinii ei võida, ta on ju belglane.

Beels: Lisaks mõjutab meid asukoht: elame kahe kultuuri – prantsuse ja saksa – ristumiskohas ning meil on kolm riigikeelt.

Basteyns: Nüüd on juurde tulnud ka moslemi kultuur!

Beels: Jaa, Brüssel on väga multikultuurne linn ja mõjub väga inspireerivalt. Kindlasti on see loomingulises mõttes pluss, et erinevalt näiteks venelastest või itaallastest pole meil kindlat identiteeti.

- Nii et Belgia ei ole siis traditsiooniline vana Euroopa riik, kus toodetakse tavapärast Euroopa kino, mis samas on üsna ühetaoline ja kriitikute meelest tihti ka igav.

Beels: Flandrias algas uus, radikaalsem laine tegelikult juba aastaid tagasi. Alguse sai see moemaailmast ja liikus siis tantsu, mille taassünd oli väga võimas. Nüüd on järg filmi käes.

Basteyns: Jah, me uueneme aeglaselt, aga väga hästi.

Beels: Aga see võib küll tõsi olla, et näiteks Prantsusmaal on juba väga tugev kinotraditsioon, Godard jne, ning seda on raske murda. Belgias on siiski kõik veel võimalik ning nüüd jutustavad noored inimesed oma lugusid.

- Nii et võib rääkida uuest lainest Belgia kinos?

Beels: Mina räägiksin siinkohal nii televisioonist kui ka kinost.

Basteyns: Selle kohta kasutatakse terminit belgian noir.

Beels: Jah, aga see viitabki rohkem televisioonile. Näiteks eelmisel aastal ilmus Varietys artikkel meie seriaalist «Hotel Beau Séjour» ja nad nimetasid seda noir’iks.

 - Noir viitab siis kriminaalfilmile?

Beels: Jah, üldiselt viitab see tapmisele ja märulile. Kuid näiteks «Hotel Beau Séjour» räägib tüdrukust, kes ärkab üles hotellitoas ja näeb iseenda surnud keha. Niisiis hakkab ta uurima omaenda surmalugu, saades suhelda vaid viie inimesega enda ümber. Nii et meie lood on alati detektiivilood koos väikese nihkega, mis võib-olla annab ka hästi edasi flaamide sürreaalsusearmastust.

- Kuidas film «Fassaadid» alguse sai?

Basteyns: Minu isal oli dementsus ja ta suri neli aastat tagasi ning tema vanaisal oli olnud Alzheimer. Sellest sündis mõte teha lugu, kus mäluprobleemidega mees räägib kogemata välja hästi hoitud perekonnasaladuse.

Beels: Mind paelus kombinatsioon dementsest mehest, kes ei tea vahel, mida ta ütleb, ning perekonnasaladusest. Tegelikult on see ju iseenda reetmise lugu. Kus ema lahkus ja tütar pidi kogu oma elu ümber mõtestama. Ning ka lugu sellest, et see, mis juhtus minevikus, mõjutab sind tulevikus.

- Ja ka lugu suguvõsast. Tütred valivad mehi isa eeskujul.

Beels: Jah, see on küsimus, kas me oleme oma vanemate koopiad. Minu ema ütleb alati, et kui sa ei oska ära tunda oma vanemate probleeme, hakkad ise tegema samu vigu.

Nathalie: Minu jaoks on huvitav ka vastuolu, et tütar Alex tahab nii väga unustada, mis juhtus nii tema isa kui abikaasaga, ja samas tema dementne isa, vastupidi, püüab seda nii väga meelde tuletada.

-    Mida arvate, mis Alexist ja tema abikaasast pärast filmi lõppu edasi saab?

Beels:  Tegelikult oli meil lõpu jaoks rohkemgi materjali filmitud. Näiteks oli stseen autos, kus Alex ütles abikaasale: «Vii mind koju.» Selline lootusrikas lõpp siis. Kuid esimesel läbivaatusel leiti, et peab lõppema katarsisega. Mina isiklikult arvan, et Alex annab mehele teise võimaluse.

Basteyns: Mina arvan, et nad lähevad lahku.

- Nii et teie sõnum on, et free love siis tegelikult ei tööta?

Beels: Ma arvan, et Alex on tegelikult juba valinud endale natuke parema mehe, kui oli tema isa. Tema isa ju lihtsalt valetas. Kuid kõige olulisem on ikka see, et mõlemad peavad nõus olema ja kumbki pool ei tohi olla õnnetu. Mulle on näiteks väga südamelähedane stseen filmi lõpus, kus Maurice annab kõige eest andeks, sest armastus on olnud nii suur. See on väga suuremeelne tegu, milleks on võimelised vähesed inimesed.

 -See on tõesti väga kaunis koht, minul tuli pisar silma.

Beels: Jah, ma arvan, et see ongi kogu filmi mõte: inimesed on vaid inimesed ja nad võivad tõepoolest ka teistesse armuda. Kõik teevad vigu, kuid tuleb andestada.

- Alexi isa osatäitja Johan Leysen on tuntud näitleja, mänginud ka Jean-Luc Godardi filmides. Kuidas tema nõusse saite ning milline oli teie koostöö?

Beels: Stsenaariumi kirjutades oli meil silme ees Alexi osatäitja Natali Broods ning tema järgi hakkasime valima ema ja isa osatäitjaid. Leyseni kohta mõtlesime, et ta mängib ju suurtes rahvusvahelistes filmides, ilmselt ta niikuinii ei tule. Aga Nathalie on väga julge ja ta helistas. Selgus, et stsenaarium meeldis talle väga, kohtusime temaga Amsterdamis õhtusöögil ja meil tekkis kohe klapp.

Basteyns: Ja nüüd ta ütles, et ükskõik mis filmi te ka teete, mina tahan selles mängida.

Beels. Ja võib ju mõelda, et teda on raske lavastada. Aga tegelikult ta usaldas meid. Algul tahtis ta küll dementsuse suuremaks mängida, kuid me tõmbasime seda maha ja ütlesime, et tegelane peab ikka reaalsusega pidevalt kontaktis olema.

- «Flandria fookuse» programmi kokkupanija Tiit Tuumalu on öelnud, et flaami kino räägib põhiliselt luuseritest. Kuidas kommenteerite?

Basteyns: Ma arvan, et see on underdogs’i teema jälle! Ameerikas on näiteks kõik üles kasvanud selle teadmisega, et on olemas kangelased ning igaüks võib selleks saada.

Beels:  Belgias on nii, et kui keegi on edukas, siis leitakse, et ta on snoob. Ning seega, selle asemel et teise inimese edukuse üle uhkust tunda, vaadatakse, kuidas saaks teda maha teha. See on meil ikka väga halb harjumus.

-Mulle tundub, et filme tehakse üldse rohkem luuseritest, neile on lihtsam kaasa elada.

Basteyns:  Ameerika filmides on liikumine from zero to hero, meil aga vastupidi.

Beels: Arvan, et see tuleb ka sellest, et flaamid on väga arad. Kui teed neile komplimendi, pobisevad nad: «Oh, mis te nüüd.» Aga mis luuserite küsimust puudutab, siis ilmselt on karakter, kes pidevalt midagi otsib, lihtsalt huvitavam. Meie näiteks ei teeks kunagi action-filmi.

Basteyns: Jaa, ei mingit «Wonder Womanit»!

- Huvitav nüanss on ka see, et PÖFFi programmis linastuvast neljast uuest flaami filmist on kolm teinud naisrežissöörid. Mis teil seal toimub, naiste invasioon?

Beels: Kui alustasin 1997. aastal oma esimest tööd filmimeekonnas, siis oli režissöör Patrice Toye ja me tegime filmi «Rosie» ning see oli esimene flaami film, mille režissöör on naine.  Ainult 20 aastat tagasi! Pärast seda on naislavastajaid aga palju tulnud.

- Miks see nii on?

Beels: Näiteks minu kursusel oligi režiid õppimas rohkem naisi kui mehi. Ilmselt näevad naised ka meediast, et režissöörina saab tööd teha ja et seda saab õppida. Ja koolid on Belgias head.

Basteyns: Ja ilmselt tuleb see ka sellest, et tüdrukud on rohkem underdogs ja peavad ennast tõestama.

KES NAD ON?

Kaat Beels ja Nathalie Basteyns

Flaami režissöörid

Kaat Beels on 43- ja Nathalie Basteyns 45-aastane

«Fassaadid» on nende esimene ühine mängufilm

Müstilise kriminaalsarja «Hotel Beau Séjour» ja draamasarjade «Klann» ja «Jes» režissöörid

Kaat Beelsi debüütfilm on «Hotell Swooni» (2011) – draama kuuest inimesest, kelle elu luksushotellis ristub.

BOKS

«Flandria fookus». Tulekul:

«Fassaadid», rež-d Kaat Beels ja Nathalie Basteyns

Elutark perekonnadraama, mis süüvib abielu psühholoogilistesse keerdkäikudesse. Genti festivalil jooksis publik sellele tormi. 30. novembril

«Koorem», rež Giller Coulier

Kolm kalamehest venda üritavad päästa perekonna põlist kalapüügiäri, mis allamäge veereb. Karmide meeste karm maailm, kus tavadest hoitakse visalt kinni ja tundeid on kombeks alla suruda.    27. ja 28. novembril ja 1. detsembril

«Lõpetamata minevik», rež Nathalie Teirlinck

Ebatavalise vaatenurgaga film, milles ema põgeneb vastutuse eest kasvatada oma kuueaastast last. Lugu naisest, kes ei vasta ühiskonna ootustele ja eirab soo määratud sotsiaalset rolli. Peen psühholoogiline portree. Ensori auhind ehk Flandria Oscar aasta parima debüüdi eest. 26. novembril

«Öine Brüssel», rež Marc Didden

Flaami moodsa filmikunsti tõeline verstapost. Närviline antikangelane uitab sihitult multikultuurse Brüsseli – linna, mida ta ei armasta – tänavail ja elab välja oma seletamatut ängi, mis omandab ikka ja jälle destruktiivse iseloomu.  23. ja 26. novembril

«Pöörane armastus», rež Dominique Deruddere

Lugu mehest, kes üritab oma elu kolmel võtmehetkel – 12-, 19- ja 33-aastaselt – ületada lõhet unistuste ja tegelikkuse vahel. Charles Bukowski loomingu tõenäoliselt parim ekraniseering. Pöörane armastus, pöörane film! 24. ja 25. novembril ning 2. detsembril

«Segaduses», rež Fien Troch  

Intensiivne, korralikult läbi raputav film tänapäeva teismeliste ilustamata maailmast ja kahe põlvkonna «valeühendusest». Paari viimase aasta kõige tähelepanuväärsemaid Flandriast pärit filme, mis võitis äsja koguni kuus Ensori auhinda ehk Flandria Oscarit.  3. detsembril

Tagasi üles