Vikerkaar loeb. Uus vana Eesti ajalugu

«Eesti ajalugu» Foto: Raamat

Veidi nagu märkamatultki on raamatulettidele siginenud uus ülevaade Eesti ajaloost. Selliste raamatute ilmumine peaks olema õigupoolest tähtis sündmus, neid ei kirjutata esiteks väga sageli ja teiseks panustavad nad kõik meie ühise minevikupildi kujundamisse. Uue «Eesti ajaloo» on kirjutanud väga esinduslik autorkond, kaheksa Tartu Ülikooli tuntud meesajaloolast, lisaks Inna Põltsam-Jürjo Tallinna Ülikoolist.

Asusin raamatut lugema suure huviga, sest ühe maa üldise ajaloo kirjutamine paneb autorid alati keerulisse olukorda, kuidas väga kirev, mahukas ja tihti ebaühtlaselt läbiuuritud aines lühidalt ja mõtestatult lugejate ette tuua. Seda enam, et parasjagu on lõpusirgele jõudnud uus kuueköiteline «Eesti ajalugu», mis on paratamatult kõikide järgmiste üldkäsitluste võrdlusalus.

Kui alustada positiivsest, siis pakub raamat väga usaldusväärse, tänapäevase uurimisseisuga kooskõlas läbilõike Eesti ajaloost, siinse ala esimesest inimasustusest päris tänapäevani välja (sisse on saanud isegi praegune president ja peaminister). Nii mõndagi uut leiab teose igast osast, eriti esiajast. Sümpaatne on laiema kontekstiga suhestumine, isegi kui napp ruum on seda võimaldanud peamiselt vaid alaosade alguses. Välja on otsitud suur hulk huvitavaid tsitaate, mis teksti elavdavad ja täiendavad. Kuigi autoreid on palju, on teos stiililt võrdlemisi ühtne.

Ent paraku ei saa mööda ka negatiivsest. «Eesti ajaloo» peamine probleem on see, et pole suudetud otsustada, kas tegu on õpiku või üldkäsitlusega. Õpikužanrile viitab igasuguse eesmärke avava sissejuhatuse ja kokkuvõtte puudumine, kirjandusviidetest ja bibliograafiast loobumine, pikad esiletõsted allikatest, rohked pildid, registri puudumine ja viimaks kirjastus ise, mis tavaliselt avaldab õppekirjandust.

Laiemale lugejaskonnale suunatud üldkäsitluse kasuks räägib aga raamatu maht, pigem nõudlik kirjutamislaad ja igasuguse viite puudumine õpikule. Kui taipasin vaadata kirjastuse kodulehele, siis leidsin, et autorid ise on silmas pidanud siiski üldkäsitlust, nii kirjutab üks neist, Aivar Kriiska, teose võimalike lugejate kohta: «Potentsiaalne lugeja on iga ajaloost huvitatu, sõltumata vanusest, soost, maailmavaatest või erialast.»

Kui silmas peeti üldkäsitlust, jääb mõistatuslikuks, miks loobuti teose sihtide ja põhimõtete selgitamisest raamatu sissejuhatuses. Eesti ajalooüldkäsitlus ei ole siiski midagi päris enesestmõistetavat, eriti kui seda kirjutatakse mitme peale.

Lugedes paraku siginebki kahtlus, et autorid ei ole ka ise omavahel selgeks rääkinud või kokku leppinud, millist raamatut ikkagi kirjutatakse. Iga uus osa algab kui uuelt kohalt, uute rõhuasetustega ja eelnenuga üldjuhul seost loomata. Kui esimesed peatükid pööravad tähelepanu pigem sotsiaalajaloole, huvituvad sellest, kuidas on Eestis elatud ja elu korraldatud, siis mida ajas edasi, seda enam pääseb prevaleerima poliitiline ajalugu, kus täheruum kulub põhiliselt vallutustele ja valitsemisele, mõne viisipärase kummardusega omaette seisvale «kultuurielule».

Kui Aivar Kriiska kirjutab kirjastuse veebilehel paljulubavalt, et raamat ei kirjuta «mitte ainult valitsejatest ja sõdadest, vaid lihtsatest inimestest ja asjadest. Milline see inimene siis erinevatel ajastutel oli, mida sõi, mis haigusi põdes ja millesse uskus?», siis paraku tuleb lihtsaid inimesi, nende asju, haigusi ja uskumusi otsida raamatust nagu rosinaid saia seest.

Üldajaloo puhul on suure tähtsusega ainese ajaline liigendamine. Selleski osas ei paku raamat ühte sidusat lähenemist, vaid vaheldumisi on periodiseeringu aluseks ajastud (esiaeg, keskaeg), võimuperioodid (Rootsi aeg, Eest Vabariik, Nõukogude Eesti), sajandid (16. sajand, 18. sajand, 19. sajand) ja poliitilised protsessid (Teine maailmasõda Eestis, taasiseseisvumine).

Kuid ma ei tahaks siiski lõpetada kriitilise noodiga. Suur töö on tehtud, üks terviklik käsitlus Eesti ajaloost lugejale pakutud ja võib olla kindel, et lugejaid on erinevaid, nii nõudlikumaid kui leebemaid. Ja kuivõrd võib arvata, et mitte iga huviline ei jaksa akadeemilise «Eesti ajaloo» kuut köidet läbi lugeda, siis julgen kõigile neile soovitada aseainena siinset teost, sest see pakub kompaktsel kujul käsitluse, mis põhiosas tugineb selgelt suurema venna eeskujule.

***

«Eesti ajalugu»

Aivar Kriiska, Ain Mäesalu, Anti Selart, Inna Põltsam-Jürjo, Pärtel Piirimäe, Marten Seppel, Andres Andresen, Ago Pajur ja Tõnu Tannberg.

Avita 2017

350 lk