PÖFF Shorts: kuidas lasta lahti lapsepõlvest?
Arvustamisel värsked Eesti animafilmid

Kaader filmist «Manivald» (Eesti, Horvaatia, Kanada). Režissöör Chintis Lundgren.

FOTO: Kaader filmist

Mõned suudavad isegi elus karastudes säilitada hinges lapsemeelsuse. Teised lasevad vaimul närbuda, klammerdudes hirmunult ema põlle külge. Pesast väljalendamine võib võtta aastakümneid, isegi terve elu. On ka neid, kelle jaoks see saabub liiga vara.

Vajadus iseseisvuda jõuab kohale olude sunnil, soovist või valmisolekust sõltumata. Suureks sirgumise eri tahke lahkavad omal moel kaks uut Eesti animafilmi, Ülo Pikkovi «Minnalaskmine» ja Chintis Lundgreni «Manivald», mida saab näha teisipäeval avapaugu saanud PÖFF Shortsi raames.

Animeeritud dokumentaalidele keskendunud Pikkov on viimastes filmides võtnud luubi alla nii küüditamise kui sõjapõgenike paine. «Minnalaskmine» jutustab lastekodus kasvanud Agnesest, kellega animafilmide režissöör paari aasta eest tutvus.

Kui minna võrdluse teed, on äsjavalminud linateos ülesehituselt abstraktsem. Selge loona voolavat narratiivi asendab sümbolimäng. Segatehnikas valminud nukufilmi keskmes elutseb üleelusuuruses raamatunukk, kelle iga tahk on valgeks võõbatud. Suurel nukul pöörlevad aeg-ajalt väiksemad savinukud. Vahepaladena ilmestavad linateost filmilindile püütud kaadrid vahuselt loksuvast merest.

Pikkovi animafilmides figureerivad nukud kannavad tihtipeale ajaloolist tähendust. Tema eelmine film, «Tühi ruum» lahkab praeguseks täiskasvanud Merikese lapsepõlvemälestusi. Filmis näeb miniatuurset mööblit, mis oli kingitus Merikese isalt, kes valmistas mööbli nõukogude võimu eest pakku pugenuna.

Ka antud juhul räägivad nukud oma loo. Savinukud on valmistatud enam kui saja aasta vanuste nukkude osadest. Viimased leiti Saksamaalt, nukuvabriku lähistelt, toob Pikkov välja hiljutises Sirbi intervjuus. Mastaapne raamatunukk on see-eest tahutud ligikaudu sajast raamatust. Raamatunuku sümboolne tähendus viitab ajaloolisele jaapani uskumusele, mille kohaselt saab pabernuku merre laskmisega vabaneda kurjadest vaimudest. 

Ülo Pikkovi film «Minnalaskmine».

FOTO: Kaader filmist

Taustasüsteemi tundmine hõlbustab «Minnalaskmise» avanemist. Ent isegi sümbolistlikku tähendusvälja tundmata õhkub peenetundeliselt dirigeeritud nukufilmist südamevalu. Soov minevik silmapiirilt pühkida on pidevalt kohal.

Raamatud seostuvad ajaloo talletamisega. Praegusel juhul näeme rabedate raamatulehtede vahel hiilivat Agnese minevikusündmusi. Emotsionaalselt pingelist seisundit võimendab kilav, kohati kõrvulõikav taustameloodia. Vesi, mida näeme filmitud kaadrites tasaselt vastu kivisid pekslemas, kannab randa lohutavamad noodid. Nagu ka animatsioonis domineeriv valge värv, mida võib pidada puhastumise sümboliks.

Animatsiooni katab kuni lõpuni teatav saladuseloor. «Minnalaskmist» võibki vaadata teraapilise loona, mille eesmärk ei ole avada kõiki minevikudetaile, vaid anda edasi ühe tüdruku lugu, või nagu nimigi viitab – minnalaskmine.

Lundgren on aastatega loonud oma karakterite maailma. Rotte, rebaseid, jäneseid ning teisi karvaseid ja sulelisi liitval maailmal on ühenduslüli reaalsusega, ent see toimib mängulisel, humoorikal moel. Lundgreni värskeim film «Manivald» on enne Eestisse jõudmist siin- ja sealpool maailma ringi tiirutanud ning valitud ka mitmete oluliste festivalide programmi.

Joonisfilmi keskmes on peagi 33. sünnipäeva tähistav Manivald, kes jagab katusealust ühes emaga. Ema-poja suhte sõltuvuslik ja ülehoolitsev aspekt avaldub juba algussekunditel. Rebasemamma poleerib seinal rippuvat Manivaldi portreed ja korjab põrandalt poja sokke. Manivald näeb samal ajal und – millest muust kui sokkidest. Duo niigi roostetanud dünaamika lööb täielikult paigast seksikas hunt Toomas, kes tuleb parandama rikkiläinud pesumasinat.

Lundgreni loomingut rikastab värvikas detailide mäng. Pealtnäha lohaka elegantsiga laiali pillutud elemendid paljastavad kõnekaid nüansse. Nii ka värskeimas filmis.

Seinal rippuvate ülikoolidiplomite järgi näeme, et Manivald on kraadid omandatud nii ajaloos, filosoofias, kui ka luuleteaduses. Kusjuures sellega rivi veel ei lõpe. Ka Manivaldi ema on paras kultuurilemb. Vähemasti nii võib järeldada naise lugemisharjumustest. Ühel hetkel särab emarebase käes isegi raamat «The Male Nude in Art».

Manivaldi karakter on inspireeritud filmi kaasstsenaristi Draško Ivezići vennast, kes elab endiselt emaga. Lundgreni sõnul võikski filmi vaadata hoiatusloona neile, kel plaanis vanematekoju liiga kauaks pidama jääda. Aktuaalne teema. Humanitaare, keda film sooja huumoriga pilab, hoiab kodus sageli rahapuudus, paljusid teisi sõltuvussuhe.

Moraalilugemisega on filmil siiski vähe ühist, ehkki «Manivald» annab mõista, et kui kindel arv aastaid täis tiksub, ei ole kerge tiibu sirutada. Ka memmepojast rebasehärra silmist võib ju välja lugeda igatsust teistsuguse elu järele, ent on tal pärast nii mitut ema tiiva all elatud aastakümmet julgust lahkuda?

Manivald on saanud liiga palju soojust. Isegi nii palju, et ta on hubases pesas ülekuumenenud. Pikkovi «Minnalaskmine» tegeleb vastupidise olukorraga, sellisega, kus soojust näib olevat liiga vähe. Vaatamata erinevale lähtepunktile keskenduvad mõlemad animafilmid sellele, kuidas lapsepõlveminast lahti lasta ja uut elu alustada. Kuidas haarata oma pagas, ilma et see raskusega eluvoolu tagasi hoiaks. Üldinimlik teema, millele mõlemad filmid omal moel lahendust püüavad pakkuda.

Ülo Pikkovi «Minnalaskmine» ja Chintis Lundgreni «Manivald» linastuvad PÖFF Shortsi programmis «Uus Eesti anima» ühes värskete tudengifilmidega. «Uus Eesti anima» seanss oli kavas 24. novembril kinos Artis.

Tagasi üles