«Võtsin seda raamatut alguses kui sahtliprojekti»

Madli Lippur kõnelemas Alveri auhinna vastuvõtmisel. Foto: Sille Annuk

Kohe pärast Betti Alveri debüüdipreemia kättesaamist eile õhtul Tartu kirjandusmajas andis Tallinna Ülikooli eesti filoloogia bakalaureusena ja keeletoimetamise magistrina lõpetanud tallinlanna Madli Lippur intervjuu.

Vahur Afanasjev rääkis žürii esindajana, et teie romaani «June l Julien» lugeja peas tekib ületamatu kuristik, millesse lihtsalt peab sisse kukkuma, sest kokku on pandud siiras armastus kirjades ja verepilastus; see on õrnõhulise tunnetusega, aga ka räme raamat. Mida arvate sellisest arvamusest?

Kuidas kellelegi tundub. Kuristikku kukkumine oli küll ilusti ja õigesti öeldud.

Kuidas tekkis idee kirjutada nii intrigeeriva sisuga romaan? Mis andis teile impulsi?

Kui ma olin kümne- või üheteistaastane, lugesin noorteajakirja Põhjanael, kus ilmusid ka murekirjad ja vastused neile. Mäletan tunnet, mis tekkis ühest kirjast, mille kirjutajaks oli umbes 16-aastane noormees. Tal olid tekkinud keelatud tunded umbes 14-aastase poolõe vastu. Poisi kasuisa sattus neile peale ja asi lõppes väga halvasti. Mäletan, et mulle tundus see palju traagilisem armastuslugu kui näiteks «Romeo ja Julia».

Mida on teie romaani kohta arvanud lähedased?

Isa on alustanud lugemist, aga ei ole kuigi kaugele jõudnud, talle ei tundu see vist kuigi põnev, tal läheb aega. Ema ei ole veel lugenud, võib-olla kunagi loeb. Nad lihtsalt ei ole väga suured lugejad. Üks mu vendadest, ütleme, et tunnustas mind, õele vist ka meeldis. Rohkem vastukaja on tulnud kaugemalt kui pereringist.

Kuidas on teie teos vastu võetud kirjanduskriitikas?

Paar kuud pärast ilmumist oli Eesti Ekspressis minu meelest adekvaatne arvustus, kirjutaja oli kõigest õigesti aru saanud. Kaupo Meiel on minu kohta väga hästi öelnud märtsi Loomingus 2016. aasta proosaülevaates. Olen käinud vahel internetis isiklikke blogisid salaja hiilimas ja leidnud sealtki häid arvamusi.

Kui kaua romaani kirjutamine aega võttis?

Kolm aastat. Keskmine nendest oli settimise aasta, kus ma sellega üldse ei tegelenud. Suurema osa tekstist kirjutasin esimese üheksa kuuga, aga elu hakkas vahele segama ja ma jätsin asja soiku. Ega ma mõelnudki, et sellest saab päris raamat, et ma selle üldse avaldan. Võtsin seda alguses kui sahtliprojekti.

Milline on teie suhe luuletamisega?

Olen rohkesti luuletusi kirjutanud, aga ma pole neid avaldanud. Nii et proosale eelnes palju sahtlisse kirjutatud luulet, romaan ei tulnud järsku ja tühja koha pealt, enne seda oli juba harjumus kirjutada ja sõnu seada.

Mida peale kirjanduslike sahtliprojektide teete?

Ma olen palju tegelenud amatöörfotograafiaga. Ütlen nii seepärast, et mulle ei ole selle eest otseselt kunagi eriti makstud. Teen rohkem endale.

Mis on teil praegu käsil sellist, mis võib järgmisena lugejate ette jõuda?

Eks ma ürita ikka raamatut kirjutada, aga on nii, et ma tahaksin seda kuni viimase hetkeni saladuses hoida  ja jätta endale võimalus, et ma tõmbun tagasi ega avalda seda. Nii oli ka ilmunud romaaniga: ma hoidsin seda saladuses, ainult paarile inimesele rääkisin, et ma midagi kirjutan. Ma arvan, et see mõjus hästi. Saladuseloor kaitseb.