Verepilastuse poeesia. Kas armastus saab olla kriminaalne?

«June | Julien» Foto: Raamat

Kuulsin millalgi üht rahvuslikel stereotüüpidel põhinevat anekdooti, milles mängiti läbi olukorrad, kus kaks samast rahvusest inimest satuvad üksikule saarele. Ameeriklased teeksid kiiresti kahe peale firma või panga, prantslastest saaks paratamatult armastajapaar. Inglased elaksid aga igavesti saare eri otstes, kuna pole kedagi, kes neid kombekohaselt teineteisele tutvustaks.

Otsekui sellestsamast stereotüübist lähtudes on Madli Lippur valinud oma debüütromaani peategelasteks prantslased. Ehkki õigupoolest on teose peategelane – ja võib vist öelda, et koguni kangelane – hoopis kahte prantslast ootamatult tabav armastus. Kuna see armastus on idülliline, igavene ning sümmeetriliselt kahepoolne, peaks selle kunstiline kujutamine olema oma lõpptulemuse poolest sama igav ja ettearvatav kui heledates värvitoonides naivistlik akvarell lilleõitest.

Kuid Lippuri teoses kirjeldatud idüllis leidub intriigi rohkem kui keskmises krimkas, sest see on keelatud idüll: armastajad ei ole mitte üksnes hingesugulased, vaid ka lähisugulased. Täpsemalt poolvend ja poolõde, kel veel pealegi 24 aastat vanusevahet. Ja seda suhte alguses oma 13. kevadet käiva õe kahjuks.

Võrreldes näiteks Nabokovi «Lolitaga», mis mõjub tavaliste armastusromaanide kõrval konservatiivse eluhoiakuga lugejale suure, põhjendamatu ja andestamatu perverssusena, teeb «June | Julien» sellest veel mitu suurt sammu edasi, sattudes moraali piiride taha ning jättes lugejale võimaluse lähtuda oma emotsionaalsetes ja eetilistes hinnangutes kas kasvatusega kaasa saadud sündsustundest või isiklikust südamehäälest.

Juriidilises mõttes kõnnib Lippur muidugi väga õhukesel jääl, kuna Eesti Vabariigi kohtusüsteem tõestas Kaur Kenderi hiljutise kohtusaaga näitel, et inkrimineerib kirjandustegelaste teod nende kirjapanijaile. Seega pole kahjuks ime, kui Lippurile tuleb koos preemiaga ka kohtukutse...

Kas langemine või lendamine?

«June | Julien» kasutab armuloo anatoomia ja arengu kirjeldamiseks kirjade vormi. Ilmselt sooviga vältida literatuursust ja selget autoripositsiooni ning mõjuda ehedalt, pääseda tegelastele paremini naha alla. See palju kasutatud kirjanduslik võte ei mõju antud teoses paraku loogilise (kiri kui võimalik asitõend) ega loomulikuna (eelkõige otsekõne rohke kasutamine), kuid ajab asja ära.

Teisalt on see pooleldi paratamatu vormilahendus loo puhul, mille kaanekujunduses ennustatud traagilist lõpplahendust selle peategelased üle ei ela – kirjad on ainuke viis panna surnud kõnelema muidu kui autorihääle vahendusel. Või oleks päevikumärkmed olnud parem idee?

Lippuri debüüt – mis on kõigi kriteeriumide järgi enam kui «küps» – meenutas mulle mitmeski mõttes Françoise Sagani romaane. Sest siin on suhteliselt vähepretensioonikat kirjanduslikku koodi kasutades saavutatud intellektuaalselt ja emotsionaalselt korda minev tulemus, näidatud armastust uue ja huvitava nurga alt, kaldumata sealjuures klišeedesse ja melodramaatikasse. Sarnaselt Sagani teostega on ka Lippuri romaanis juttu intelligentsete inimeste armuelust, pikkade panoraamvaadetega peategelaste hinge.

Iseäranis seob neid kahte autorit minu silmis soov ja suutlikkus luua oma teostes atmosfäär, milles kerglus ja kurbus segunevad omavahel eristamatult; kus rõõm on «tinaraske» (lk 242). Üks Lippuri teoses silma hakanud lühilause sobiks ideaalselt mitme Sagani romaani pealkirjaks: «Nagu päike läbi paksu kardina» (lk 130).

Minu jaoks jäi nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt natuke punnitatuks üksnes seksuaalsete ja semiootiliste veremängude teema. Häirivalt literatuurseks teeb selle loo prantslaste kasutamine protagonistidena – suurema emotsionaalse mõju saavutamiseks oleks tegevus võinud aset leida Eestis ning eestlastega. Või oleks selline lugu eestlaste kohta liiga sensuaalne, romantiline ja poeetiline ning mõjuks seega ebausutavalt?

Süda ei saa olla süüdi

«June | Julien» on samavõrd poeetiline kui põnev – veel mõnikümmend lehekülge enne raamatu lõppu polnud mul lugejana vähimatki aimu, millise lahenduse see lugu leiab. Kirg ja karistus, nagu kristlikus kultuuris kombeks? Jälgisin end kõrvalt ning püüdsin aru saada, kas ootan alateadlikult õnnelikku või õiglast lõppu. Mõlemat korraga antud juhul ei saa, see oli selge. Lõpuks selgus, et tinglikult siiski saab. Mis on väga «tarbijasõbralik» lahendus: hundid söönud, lambad terved... Või ei saanud kumbatki? Oleneb, mida õnneliku või õiglase all silmas pidada.

Lippuri autoripositsioon ei sisalda ajastuomaselt mingit selgepiirilist moraalset hinnangut, jättes kogu valiku ja sellega kaasneva vastutuse lugejale. Küll aga näib ta siiski osutavat, et armastus on midagi aristokraatlikku; midagi, mis ei peaks alluma kiriku, riigi ja avaliku arvamuse kehtestatud normidele. Et tõeline armastus asub teispool head ja kurja, et süda ei saa olla süüdi. «Me armastame teineteist või armatseme teineteisega. Mis vahet seal on? See on ju seesama» (lk 142).

Mis tuletab muuhulgas meelde ühe suurepärase luuletuse Jaan Kaplinskilt: «Ma palun jõe eest / kes on vangis kallaste vahel / ja päeva eest / kes on vangis kahe öö vahel / ja lume eest / kes langeb taevast porisele maale // aga kes palub minu eest / kui ma jään üksi nende keskele / kes mu armastust kunagi ei mõista.»

Madli Lippuri debüütromaan vääriks tõlkeid võõrkeeltesse ning kannaks suurepäraselt välja mugandamise filmistsenaariumiks.

***

Madli Lippur

«June | Julien»

Tänapäev 2016

328 lk