Kontsert ootushorisondi kõrgusel

Dirigent Kaspars Putniņš, Kadri Voorand, Taavo Remmel ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor pärast pühapäevast kontserti Niguliste kirikus.

FOTO: Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Meri paistab olevat Kadri Voorandile hingelähedane. «Kui need laiad meretuuled löövad üle ranna,» laulis ta juba oma eelmise aasta plaadil, siis küll Kersti Merilaasilt sõnu laenates. Meri on ka ulatusliku mitmeosalise kooriteose «Laineile end kingin» peategelane ja sõnad seekord Voorandi enda omad. 

Meri on kohal mitmes mõttes: merelaineid ja meretuult imiteerib koor, mere kohal lendavaid kajakaid kontrabassil Taavo Remmel, mere ümber keerleb tegevus, meri on metsik, võrgutav ja lõppude lõpuks hukutav jõud.

Pole imekspandav, et Voorand on oma otsingutes-rännakus jõudnud suurvormini. Koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga jutustas ta Niguliste kontserdisaalis 26. novembril muinasjuttu, küll mitte kaasaegset, nagu viimasel ajal rohkem kombeks, vaid tahtlikult arhailise varjundiga lugu, mida Voorand ise nimetab eeposeks. See lugu on saanud ka kaante vahele ja ilmunud raamatuna.

Küllap oli väljamüüdud Niguliste kirikus publiku seas palju neid, kes Kadri Voorandi tegemisi on jälginud alates vähemalt aastast 2006, kui ta ilmus festivalile Jazzkaar suhteliselt tundmatu tütarlapsena, et esitada Thelonious Monki muusikaga kava.

Aastaid on mööda läinud, vett on merre voolanud ja võiks arvata, et Voorand ei olegi oma põhiolemuselt eriti selle aja jooksul muutunud. Esimesel hetkel rabas ta just oma ebakonventsionaalsusega, täiesti originaalse lähenemise ja jultumusega, ilma milleta ei saa Monki ega džässi üldse esitada.

Poleks tollal arvanud, et üksteist aastat hiljem kirjutab ta niivõrd heakõlalise, esteetiliselt laitmatu kooriteose. Voorandit eri koosseisudes ja projektides varem näinutele tuli küllap tuttav ette varasemast ka elektroonika, luuperite ja kajaefekti kasutamine.

Minu jaoks on Voorand seni olnud džässlaulja. Samas on džäss ise mõistena hägustunud. «Laineile end kingin» ei ole džäss ega peagi olema, vaid näitab Voorandit kui autorit hoopis teisest küljest. Näiteks Norra juurtega helilooja Ola Gjeilo muusikaga pole seda ehk väga ülekohtune võrrelda.

Tundus äärmiselt sobilik panna «Laineile end kingin» kokku John Cage’i ja Anders Hillborgi teostega, ehkki need kuuluvad oma sünnilt teise ajastusse, neil pole teksti ja ka süžee võib igaüks ise juurde mõelda.

Rootsi ühe tuntuma nüüdishelilooja Hillborgi juba 1980. aastatel kuueteistkümnele häälele kirjutatud ja tema töödest enim esitatud «Mouyayoum» on küllap kogu nüüdisaegses koorirepertuaaris võrdlemisi erandlik teos, milles domineerivad ülemhelid ja mis eeldab lauljatelt tavapärasest enamat. Aga ka kuulajatelt nõuab see pingutust ja eelkõige võimet umbes 13 minutiks end segavatest teguritest täielikult välja lülitada, mis ei ole tänapäeval enam lihtne ülesanne.

Et üks järjekordne muusikaliselt rikkalik aasta hakkab lõpule jõudma, tekkis Voorandi teost kuulates paratamatult mõte, et muusikasündmusena ja oma mastaabilt on see kahtlemata võrreldav Rasmus Puuri ooperi «Pilvede värvid» lavaletulekuga, eelkõige just seetõttu, et mõlemad on noorte heliloojate kirjutatud algupärandid, mõlemad teosed paistavad silma ka äratuntava eestlaslikkuse ning samas konservatiivsuse ja teatavasse voolusängi püsima jäämise poolest.

Kui teha hüpe hoopis teise valdkonda ja kasutada Hans Robert Jaussi terminit retseptsiooniteooriast, siis võib selle ka sõnastada mudellugeja/mudelkuulaja ootushorisondile vastavaks. Kuigi algselt seotud pigem kirjanduskriitikaga, kõlbab ootushorisont pisut teisendatuna kirjeldama kunstiteose vastuvõtu mehaanikat kõige laiemas mõttes. Juba Jauss teadis, et lugeja (või ka kuulaja) ootushorisont on muutuv, teose oma aga püsiv, st teos ise üldiselt teab, mida ta kuulajalt tahab, isegi kui autor ei pruugi.

Küllap hea kunst nihutab piire, aga mitte liiga palju. Või teeb seda nii kavalalt, et vastuvõtja ei saa arugi, et metamorfoos on tema mõttemaailmas juba toimunud. Kui lugeda Jaussi kõrvale ka tema kamraadi Iserit, siis näeme, et lugeja/kuulaja vaatepunkt on liikuv ja tema roll seisneb tekstis/teoses esinevate lünkade, tühikute täitmises oma kujutlusvõime abil. Ja tõepoolest, ka fantaasiale jääb Voorandi teost kuulates ruumi.

Tahaks loota, et Kadri Voorand jääb siiski ka džässile truuks. Tema kvarteti kontsert 2016. aasta festivalil Jazzkaar oli üks mulluseid suurimaid elamusi. Mina džässisõbrana leian rohkem rõõmu hetkes sündivast improvisatsioonist, otsuste spontaansuse kordumatusest. Koorimuusikas paremini orienteeruvatele muusikasõpradele oli pühapäevane kontsert aga kahtlemata silmi ja kõrvu avav kogemus. Ja kui mõni Niguliste kirikust väljunu sai uue teadmise, et John Cage ei tähendagi tingimata midagi hirmutavat ja arusaamatut, siis on ka see eesmärk täidetud. 

**
«Laineile end kingin»
Muusikaline lühieepos
Kadri Voorand – tekst, muusika, vokaal ja klaver
Taavo Remmel – kontrabass
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Kaspars Putniņš
Esiettekanne 22. novembril Viljandi pärimusmuusika aidas kell 19.00
Ettekanne 26. novembril Tallinna Niguliste kirikus kell 20.00

Tagasi üles