Oksad. Ristid. Kivid.

Kristjan Sarv teeb Ingo Normeti lavastuses «Mees, kes ei mahu kivile» mõjusa rolli.

FOTO: Mats Õun

«Mees, kes ei mahu kivile» on lavastus, mis valmis varjus. Betti Alveri luuletusele viidates peitub ses tõdemuses kiitus, aga ärgu ta varju jäägu. Ingo Normet mainis, et nemad ei mahtunud «Eesti Vabariik 100» ürituse raami sisse, ent pühendavad lavastuse tähtpäevale. Oma ausa intensiivsusega sobib monodraama igati Eestile kingituseks. 

Kirjanik Jaan Oks suri 25. veebruaril 1918, üks päev pärast vabariigi väljakuulutamist, paar päeva enne oma 34. sünnipäeva. Oksa looming on tänini otsekui paotamata uks pimedusest valgusse.

Vaino Vahingu monodraama Jaan Oksa elu ainetel mängis teatrilukku Evald Hermaküla kahes lavastuses: 1975 Vanemuises ja 1984 Eesti Draamateatris. Olen näinud hilisemat. Nüüd Kristjan Sarve lavaelu jälgides just nagu libises kusagilt mällu Hermaküla intonatsioone Oksana, kuigi Sarv on hoopis teistmoodi näitleja.

Tekkis teinegi üllatav mälusild: kui Kristjan Sarv viskles ühest lavaservast teise, põrgates vastu tõelist musta seina ja sirutades käed kujuteldavat vastasseina kompima, nägin vaimusilmas Evald Hermaküla heitlemist Vanemuise suurel laval Faehlmanni rollis Vaino Vahingu ja Madis Kõivu näidendis (1982). Vahingu lavatekstis Oksast on mälu läbiv teema. Mälu valikulisus, mälestuste valimine. Kes otsustab, millest rääkida, millest vaikida?

«Mees, kes ei mahu kivile» on Ingo Normeti 131. lavastus. Ta ise sõnastas vaimse seose Juhan Liivi luulel põhineva kompositsiooniga «Valu», mis Aarne Üksküla monoetendusena sündis esmalt teleekraanil, seejärel Pärnu teatris (1973). Olulised on Normeti lavastajateel Vahingu näitemängud «Suvekool» 1972, «Testament» 2003, «Pulmad» 2011.

«Mees, kes ei mahu kivile» on napp ja terviklik. Pille Jänese lakoonilises kujunduses mustas saalis must laud, laual paberilehed ja raamatud. Ajamärgina arvuti, millest Kristjan Sarv käivitab muusika. Mitmed esemed jäävad kujuteldavaks, nii ka Oksa kaaslased, keda Sarv visandab hääle ja kehakeelega: Jaan Oksa isa ja vennad, tema teele üürikeseks sattuvad naised, kiljatav lind. Muidugi mõista kõikjal väsimata kirjanduslugu jäädvustav Tuglas.

Tabav kujund Oksa hingeilmast sünnib, kui ta loeb oma luulet, heites mantlihõlma üle arvutikaane: saagu pimedus... Kui luuletuste lugemine otsas, tuleb valgus tagasi. Kristjan Sarv läbib rolli ainsa hingetõmbega, isiklikkusest ja mängukirest kantud kohalolekuga. Jaan Oksa vaid veidi üle tunni vältavasse lavaellu mahub tuhisev revolutsioonipööris ja koolmeistri sõjaeitus, prohvetlik vägi ja lapselik abitus, trotsivad suhted lähisugulastega, tundlik ja vaimuterve suhe vaimuhaigusse...

Veel palju tundevarjundeid ja luuleilmu. Muuhulgas vaeb Vahingu krutskitega tekst näitleja ja rolli piire, näitlemist kui «veiderdamist», mida Sarv osatab ülbe kauboi vallatleva tantsunumbriga. Et iga pärisroll on näitlejale samavõrd isiklik kui pärisluuletus selle kirjapanijale, kinnitab Kristjan Sarv Jaan Oksana kompromissitult.

Lavastuse finaal puudutab. Haljendavas valguses kõlab Tõnu Tepandi laul «Minagi olin Arkaadia teel», Karl Ristikivi luuletus. Lõpulaul saab oluliseks mitmeti. Esitaja tõttu: trubaduur Tepandi kui Hermaküla ja Vahingu teekaaslane, ka «Mees, kes ei mahu kivile» esmalavastuse muusikaline kujundaja. Tähenduslikuks kasvab laulu sõnum. Vahetult enne seda kuulsime pihtimust Jaan Oksa hauast, mida ta vend Eduard otsis, kuni leidis surnuaiavahi juhatusel nimeta risti.

1929. aasta 28. juuli Postimehes ilmus kirjatükk «Jaan Oksa haud leitud»: «Ta suri ilmasõja ajal Tallinnas kroonu rawilas pikaldase tõwe kätte ning maeti maha kui kodutu Tallinna waeste kalmistule Rahumäele. Isegi matusekohta ei teatud tänaseni mitte.» Laval tõdeb Oks: «Ma ei mahtunud kivile.»

Korraga hakkab Karl Ristikivi nimi alateadvuses kandma risti kivil. Mis omakorda muutub liigutavaks teadmisest, et tänavu sügisel maeti Ristikivi põrm kodumulda. Kui Kristjan Sarv seisab laval, otsusekindlal ilmel rännakuvalmis, komps õlal, kangastub Kristjan Jaak Petersoni monument Toomemäel. Juhan Liivi vari saadab Jaan Oksa saatusevennana nagunii.

Nõnda ongi meie luuletajad lõpulaulus koos, jagamas isamaatust, aga ka igavest  kojutulekut. 

Nägin lavastust «Mees, kes ei mahu kivile» Tallinna Kammerteatri tumeõdusas saalis 15. novembril. Kohal oli lavastaja Ingo Normet, pärast etendust toimus tänuliku publiku kohtumine tema ja osatäitja Kristjan Sarvega, kes Normeti õpilane lavakooli 21. lennust. 

**

Vaino Vahing «Mees, kes ei mahu kivile»
Lavastaja Ingo Normet
Esietendus 20. oktoobril Tallinna Kammerteatris
Etendused 29. novembril ja 8. detsembril

Tagasi üles