«Igitee» arvustus: lihtsa filmitegija rasked valikud

Filmi õhustiku kujundamise kohalt olulise kõrvalosa NKVD komissarina teeb ka Lembit Ulfsak, kellele see jäi viimaseks filmirolliks. Peategelast Jussi Ketolat mängib Tommi Korpela.

FOTO: Andres Teiss

Filmitegijal on äärmiselt keeruline teha isiklikku filmi ajaloosündmustest ja traagikast, mis veel värskelt rahva alateadvuses, eriti siis, kui film põhineb tõestisündinud lool. 

AJ Annila «Igitee» aluseks on Soome mehe Jussi Ketola eluseigad 1930. aastate Soomest, kui poliitilise ebakindluse süvenedes algas «nõiajaht» välisagentidele. «Agendijahi» eest ei pääsenud ka Eesti, kuid siin läks see rahvastiku väiksuse ja kaitsetuse tõttu veelgi valusamalt.

«Igitees» langeb julgeolekustruktuuride paranoia ohvriks Ühendriikidest kodumaale tulnud Jussi Ketola, kes lombi taga kogutud raha eest on hakanud talu pidama. Soome paremäärmusliku Lapua liikumise tegelased kahtlustavad aga õigluseaadetega meest luuretegevuses Nõukogude Venemaa kasuks ja plaanivad ta maha lasta. Jussil õnnestub põgeneda üle piiri, kus teda ootab ees samasugune situatsioon ja ta satub NKVD surve alla.

«Igitee» laiem ajalootaust on nende USA ja Kanada kodanike saatus, kes tulid 1930. aastatel Nõukogude Venemaale illusiooniga ehitada üles tööliste paradiis. Jussi saab ülesandeks leida nende seast Ameerika spioonid, kes «peavad seal ju kindlasti olema».

Annila «Igitee» toob kinolinale väikese, aga kõneka peatüki ajalooraamatust, mida saabki esile tõsta kunstiliste vahendite abil, olgu see siis kirjandus, teater või film. Ka «Igitee» lavastaja Annila jääb halastamatule loole alla.

Autoripositsiooni võtab siin pigem peategelane ise, Tommi Korpela meeldejäävas kehastuses. Korpela Jussi on mehine kannataja, sümboolne ohver ja ettur inimvaenulike režiimide mängudes. Korpela näitab füüsiliselt, kus läheb inimese sisemise murdumise piir, isegi kui lavastus seda niivõrd üksikasjaliselt välja ei too.

Annila toetub lavastajana pigem tuttavatele ja ka töötavatele kunstilistele võtetele teistest ajaloofilmidest, kui et teeb Jussi loost oma filmi. Aeglased kaamerasõidud, päikeseloojangud, lapse silmad suures plaanis ja emotsioone rõhutav lakkamatu muusikaline saade tekitavad romantilis-pateetilise õhustiku, mille eesmärk on ilmestada Jussi ja ta lähedaste vapustavaid üleelamisi. Samas aga jääb puudu sellest, mis Jussi loo vaatajale kuidagi eristuvaks, meeldejäävaks teeks.

Film illustreerib selle aluseks olnud Antti Tuuri romaani, paigutades raamatust tekkivasse kujutluspilti lihtsalt sobivad osatäitjad. Tommi Korpelale sekundeerib Jarkko Niemi NKVD Soome agendi Karvinenina, kelle suhted Jussiga lähevad ametlikult isiklikule tasandile, see järgib luureametite ja totalitaarrežiimide psühholoogilise survestamise strateegiat, kus inimesele lähenetakse tema mõjutamiseks tema perekonna ja isikuomaduste kaudu.

Filmis on palju vapustavaid hetki, mille emotsionaalset võimsust lisab teadmine, et see on juhtunud ka päriselt. Ilma selle teadmiseta võib Jussi lugu paigutuda paljude teiste juba nähtud sõja- ja ajaloofilmide ritta, sest loo vapustused ei pääse kunstilises mõttes niivõrd esile.

Mitte kuidagi ei saa Annila filmi hinnates mööda Martti Helde täispika mängufilmi edukast debüüdist «Risttuules» (2014), mis sööbis oma tardunud tableaux vivant kaadritega mällu paremini kui mõnigi teine Teise maailmasõja sündmusi ja küüditamise tragöödiat käsitlenud linatöö. Mõlemas filmis on tugevad filmikunstnike tööd, kuid Helde eksperimentaalne valik samuti tõestisündinud loo lavastamisel õigustab end just emotsionaalse mõju poolest rohkem.  

Eesti filmiajaloos on Eesti-Soome koostööfilm (tootjad MRP Matila Röhr Productions ja Taska Film) «Igitee» märgiline selle poolest, et see on esimene täispikk koostööfilm, mille tootmisel on kasutatud alles mullu käima lükatud tagasimaksefondi rahastusskeemi. See võimaldab välistootjal saada tagasi 30% Eestisse jäetud rahast, «Igitee» tõi Eestisse kõik võtted ja 1,17 miljonit eurot.

Tööd said kunstnikud, tehniline meeskond, näitlejad. Filmi õhustiku kujundamise kohalt olulise kõrvalosa NKVD komissarina teeb Lembit Ulfsak, kellele see jäi viimaseks filmirolliks. Võtted toimusid Virumaal, kus mängiti maha Karjala ja Petroskoi. Soome produtsent Ilkka Matila on Eesti plussidena Venemaa ees esile toonud just vajaliku infrastruktuuri ja ka head sidemed ning ühise kultuuriruumi Eesti filmitegijatega.

Mõneti on Eesti saatus kehastada seda poolt, mida parajasti vaja – kui nõukogude ajal filmiti Tallinna tänavatel Lääne-Euroopa stseene, siis nüüd on Eestil lääne filmitegijatele pakkuda n-ö Metsikut Ida ehk Venemaa olusid. Nõndasamuti saavad meie näitlejad kehastada venelasi, nagu nõukogude ajal anti Eesti näitlejatele Saksa sõjaväelaste rolle. Selles pole aga midagi taunimisväärset, sest siin väljendubki Eesti potentsiaal filmimaana, mida tänu filmifondile Film Estonia hakatakse nüüd ka mujal avastama.

«Igitee» väärtus on ka selles, et eeldatavasti kannustab ta ka Eesti filmitegijaid leidma uusi vaatepunkte siinse lähiajaloo lahtimõtestamiseks ja välja tooma veel rääkimata lugusid sellest, mis me eneseteadvust senini kujundamas.

**

«Igitee» (Eesti-Soome-Rootsi 2017)

Režissöör: AJ Annila

Osatäitjad: Tommi Korpela, Lembit Ulfsak, Sidse Babett Knudsen jpt.

Kinodes 1. detsembrist

Tagasi üles