PÖFFil kohtusid joodik ja ingel: küla inimsuhete lünktekstis

PÖFFi võidufilm «Öine avarii». Foto: Kaader filmist

«Öine avarii» juhatab meid räämas Kõrgõzstani külla, kus üksik vanaldane mees (Akylbek Abdykalykov) tasapisi toimetab. Teeb juhutöid, elab päevinäinud majakeses ja püüab hakkama saada põlgusega, mis saab osaks ühiskondlikus hierarhias kõrgemal seisjatelt. 

• «Öine avarii», Kõrgõzstan, 2017
• Režissöör Temirbek Birnazarov, osades Dina Jakob, Akylbek Abdykalykov
• Linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis veel 29. novembril Tartus ja 1. detsembril Tallinnas

Algus on paljutõotav. Mehe eluolust jutustavad detailid on siia-sinna laiali pillutud. Näeme kiletatud majakatust, peaaegu askeetlikult sisustatud ruumi, nurkadesse pugenud tolmurulle, põrandal vedelevaid, tühjaks joodud pudeleid. Film maalib melanhoolse pildi kaugest Issyk-Kuli järveäärsest maanurgast, mis nõukogude ajal oli populaarne suvitamispaik. Ka filmile püütud kaadrites peidavad end möödunud režiimi jäänukid: tühjaks jäänud puhkemajad, lagunevad esindushooned. Jäänud on vaid tolmused teed, vanad majad ja nukrad heidikud.

Nagu sündmuste käigus õpime, on pere vanamehe täielikult hüljanud. Sellest ka kättemaksuiha — pealtnäha vagur vanake otsustab rünnata meest, kes ta endise elu pilbasteks lõi. Kihutades ööpimeduses arveid klaarima, sõidab vanamees otsa tundmatule naisele (Dina Jakob). Vanake viib kannatanu enda juurde ja asub ta haavu tohterdama. Näeme õilsat hinge, kes püüab kaasteelist aidata. Vanamehel tekivad naise vastu küll tunded, ent oma olekus on ta uje, vaoshoitud. Ta on lihtsalt üks ühiskonnast ära tõugatud mees, kes ühes naise saabumisega leiab oma elule taas mõtte.

Naise isikut ja motiive jääb varjama saladusloor. Kes ta on? Kuidas ta öisel ajal inimtühja külakanti sattus? Miks ta paranedes vanamehe juurest ei lahku? Vaatajal jääb üle ainult spekuleerida. Oletused võivad isegi õigeks osutuda, ent see ei kompenseeri tunnet, et midagi jääb puudu. Sümbolistlikku tähendust võib välja lugeda ka filmi aluseks võetud Talip Ibraimovi jutustusest «Vanamees ja ingel». Binaarsed opositsioonid on selgelt tajutavad — ühel pool on alkohoolikust vanamees, teisel pool noor naine ehk antud jutustuse järgi — ingel. Mõistagi võivad rollid vahetuda, mis on ka filmi üks süvatähendusi.

Sellele vaatamata jääb häirima karakteritega, eriti nende omavaheliste suhetega seotud ähmasus. Naispoolega seotud narratiiv on niivõrd lünklik, et ei inspireeri mõttes tervikut looma. Tegelastest saavad kohati justkui vilksatused. Lohutusauhinnaks jääb hüljatud maanurga hindamine. «Öise avarii» võiks ristida olustikufilmiks, mis annab edasi Kõrgõztani hüljatud maasopi kurbmängulist elu. Mainimist väärib filmi viimane minut, mis annab kohati omapead uitavale linateosele tuumakama lõpptähenduse.