«Tundmatu sõdur»: klassikaline nagu iga-aastane sõjaväeparaad

«Tundmatu sõdur» linastub Eestis PÖFFi ajal. Foto: Kaader filmist

Aku Louhimiesi «Tundmatu sõdur» ei raba, aga ometi väärib teatud mõttes oma aegsasti välja müüdud seniseid seansse Eestis. Loodetavasti on filmil arvukalt vaatajaid ka siis, kui see pärast PÖFFi siinsetesse kinodesse jõuab.

Tegu on siiski seda sorti Soome klassikaga, mida kultuurne eestlane peaks tundma. Uusimat versiooni tasuks vaadata isegi siis, kui filmi aluseks olev Väinö Linna «Tundmatu sõdur» või selle pärast autori surma välja antud tsenseerimata variant «Sõjaromaan» on loetud ning 1955. ja/või 1985. film nähtud. Värskendamise ja mõõdukalt uue perspektiivi mõttes.

Kui aga raamatust ning kahest filmist on varem õnnestunud kuidagi mööda libiseda, on nüüd käes päramine hetk end uusima «Tundmatu sõduri» abil vaikselt kinos põhiliinidega kurssi viia – et vähemalt Rokkat ja Koskelat teada.

Nagu tavaliselt, on film võrreldes raamatuga skemaatilisem. Samas on Louhimiesi «Tundmatu sõdur» korralikult tehtud soome sõjafilmina piisavalt hea selleks, et olla žanrispetsiifilise publiku ees iseseisvalt elujõuline isegi siis, kui selle taga polekski muud kui üks stsenaarium. Nišipubliku põhivajadused nii ajaloolistehnilise usutavuse kui tempo mõttes paistavad olema täidetud.

Louhimiesi suurim õnnistus ja needus näib aga olevat just see, et ta ei teinud lihtsalt filmi Jätkusõjast, vaid taasekraniseeris konkreetse soome rahvale olulise loo, mis on inimeste teadvusse mingitpidi juba kinnistunud. Mis omakorda tähendab ühiskondlike ootuste rasket koormat. See on kord 30 aasta jooksul – ja veel Soome Vabariigi juubeliks –, kui tehakse uuesti midagi nii klassikalist.

Kui järele mõelda, paistab režissööri ees seisev ülesanne pigem nagu paraadi korraldamine. Vaatajate seas leidub ilmselt rohkem neid, kes ootavad patriootliku rituaali täitmist, kui neid, kes tahaksid näha midagi eksperimentaalset ja loomingulist. Polkasammul marssivaid sõdureid ei saadaks mitte imetlus uudse koreograafia üle, vaid vaen rahvuslike aadete mõnitamise pärast.

Loomulikult on vaatajate perspektiiv aja jooksul teisenenud. Kümme aastat pärast sõda, kui valmis Edvin Laine «Tundmatu sõdur», moodustasid suure osa kinolistest inimesed, kes ise toda konflikti mäletasid. Rauni Mollbergi versiooni ekraanile jõudmise aastal tuli NSVLis küll võimule Mihhail Gorbatšov, aga Euroopa elas veel külmas sõjas ja soometumine õitses. 2017. aastal pole enam NSVLi, aga Venemaa teeb geopoliitilist kolli isegi veel etteaimamatul moel.

Ehk midagi on muutunud, aga võib-olla olemuslikult mitte nii väga. Mis tähendab, et ehk ongi põhinõudlus selle järele, et uus «Tundmatu sõdur» annaks võimaluse tuttavates rollides särada tänapäeva noorte meesnäitlejate paremikul ja võtaks nad üles värskeimate olemasolevate vahenditega.

Konservatiivsem osa rahvast kindlasti vaid rõõmustab, kui leiab rollidest kümnendeid varem samas osas olnud kolleegidega välimuselt ülisarnaseid mehi. Ja kui midagi neile üldse täiendada, siis vaid ajaloolise autentsuse tehnilisi detaile.

Kuigi Linna mõte polnud sõja glorifitseerimine, on tema teos lõpuks ikkagi monument soomlaste Jätkusõjas näidatud visadusele. Ja Louhimies on monumendi taaspüstitanud klassikalisena koos filmitäie karakterite ja dialoogidega, kõik see nii üdini soomepärane, kui üldse olla saab.

ARVUSTUS

• «Tundmatu sõdur» («Tuntematon sotilas», Soome 2017)
• režissöör Aku Louhimies
• Linastus PÖFFil, kinolevis uuest aastast