PÖFF: mis juhtub, kui mees toob koju HIVi

PÖFFi võistlusfilm «Vaakum» Foto: Kaader filmist

HIV viirus on teema, mida ka Eesti ühsikonnas seostatakse peamiselt narkomaanide ja asotsiaalidega. Tegelikult kannavad seda tihti ka täiesti tavalised, headel ametikohtadel töötavad inimesed, kuid me lihtsalt ei tea seda. Sest HIV ei paista välja ning on tänapäevaste ravimitega hästi vaoshoitav. Ning tänu haigusega kaasnevale stigmale ei räägi selle olemasolust keegi.

• «Vaakum»  2017 Šveits, Saksamaa
• Režissöör Christine Repond, osades Barbara Auer, Robert Hunger-Bühler
• Linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis täna kell 19.00 Tartus Cinamonis

Juhtumit, kus HIV viirus tabab kedagi, kes ei tohiks absoluutselt olla selle sihtgrupp — 60ndates harilikku keskklassi pereelu elavat paari — käsitleb ka Christine Repond oma teises täispikas mängufilmis «Vaakum».

Merdith (Barbara Aurer) saab juhtumisi doonorina verd andes teada, et ta on HIV-positiivne ning ainus, kellelt naine AIDS-i põhjustava viiruse saada võis, on  abikaasa André (Robert Hunger-Bühler). Et kõik oleks dramaatilisem, juhtub see mõistagi nende 35. pulma-aastapäeva eel. 

Kuidas käitub nii pika suhtestaaziga paar kriisiolukorras, kus objektiivselt võib öelda, et üks pool on rohkem «süüdi»?. Repond lahendab selle küsimuse mitmetasandiliselt näidates, et igas konfliktis on alati kaks osapoolt ning kõik pole üheselt seletatav. Meredith, kes ilmselt tajub ka endal mingit vastutust selle ees, et André bordellis käima hakkas, lahendab lõpuks konflikti väga üllalt oma ego ületades.

«Vaakum» paneb mõtlema väärtuste üle, mis on elus tegelikult olulised. Samuti — kas tasub vahel suhte nimel oma ego alla suruda. Barbara Aureri osatäitmine Meredithina on imetlusväärne. Ta ehitab sellest rollist tõelist tugeva, aadelliku ja eneseteadliku naise, kes suudab ka muutustega leppida. Seega — «Vaakum» on hea euroopa film, mis jääb veel päevadeks mõtetetsse kummitama.