Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Dylan Thomas laseb viskiga immutatud poeesiat

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
PÖFFi võistlusfilm «Ja enam surm ei valitse siis» | FOTO: Kaader filmist

See arukaks saab, kes hulluna läheb,
Need tõusevad taas, kes merre vaovad;
Arm ei kao, kui ka armunud kaovad;
Ja enam surm ei valitse siis.*

*Read Dylan Thomase luuletusest «Ja enam surm ei valitse siis»And Death Shall Have No Dominion», 1933; Märt Väljataga tõlge.)

  • «Ja enam surm ei valitse siis» USA 2016
  • Režissöör Steven Bernstein, osades Rhys Ifans, John Malkovich jt.
  • Linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis 28. ja 29. novembril Tallinnas, 30. novembril Tartus.

Kell on vähem kui kümme hommikul, ent räsitud välimusega Dylan Thomas (Rhys Ifans) istub juba kõrtsis, valmis viskit kummutama. Ta on saabunud New Yorki, et läbida järjekordne luuleturnee, ehkki selleks napib jõudu. Säärane on atmosfäär, mis valitseb Dylan Thomase samanimelise luuletuse järgi nime saanud filmis, «Ja enam surm ei valitse siis» («Dominion»). Biograafiline draama viib meid Thomase viimastesse elupäevadesse, aastasse 1953.

Tegu pole esimese filmiga, mis on vändatud 20. sajandi ühest tuntuimast poeedist, Dylan Thomasest, kelle kaasaegne, kriitik Philip Toynbee tituleeris parimaks elavaks inglisekeelseks poeediks. Kaks nendest, «Set Fire to the Stars» ja telefilm «A Poet in New York» keskenduvad sarnaselt kõnealusele filmile Dylan Thomase New Yorgi perioodile ehk ajale, mil juba nime teinud Dylan Thomas tiirutas turnee käigus ringi mööda Ameerikat.

«Ja enam surm ei valitse siis» näol on paljuski tegu autori adaptsiooniga, nägemusega Dylan Thomase elust, tema viimastest päevadest. Ajaloolistest faktidest enam tasub pöörata tähelepanu poeedi siseilmale, mehe ängile, südamevalule. Meie ees tuigub vaevatud romantik, kes valab oma mõtted luuleridadesse ja loputab viskiga alla soontes pulbitseva maailmavalu. Dylan Thomas oli mässuline hing, kes sarnaselt paljudele teistele kaunishingedele lasi alkoholil voolata. Selle filmi järgi isegi uppus sellesse.

Surnuks joomise müüdile on ka vastuvaidlejaid. Põhjuseks pakutakse bronhiiti, mille Thomase raviarsti (keda filmis kehastab legendaarne John Malkovich) tehtud morfiinisüstid hullemaks tegid. «Ja enam surm ei valitse siis» lähtub esimesest seisukohast ja võtab aluseks legendiks muutunud Dylan Thomas lause, et ta on joonud järjestikku 18 klaasi viskit. Filmis läheneb Thomas igale klaasile kui möödanikus kogetule. Läbi käivad meeleheide, lootus, armastus. Iga mõistet saadavad episoodid luuletaja elust. Olgu selleks komplitseeritud suhe oma naisega (Romola Garai), ovatsioonihetked, mil Dylan seisab uhke näoga oma austajate ees või mõistmine elus tehtud valepööretest.

On ühteaegu paeluv ja valus jälgida, kuidas suurhing tiksub baaripukil elu lõpu poole. Surelikkus annab endast märku armu andmata. Ent lahkumisel on ka teine pool – elu ise, kõige kogetuga. Mustvalged kaadrid, tunnetuslik varjude- ja valgusemäng ning peaaegu igas kaadris pilvena hõljuv sigaretisuits lisavad Thomase filosofeerimisele nostalgilist, möödunud sajandi vaimu. See teeb filmist ühe esteetiliselt nauditavaima ja poeetilisema filmi PÖFFi tänavuses põhivõistlusprogrammide valikus.

Tagasi üles