Tänapäeva Tšornobõli sotsiaalpornograafiline X-files
30. november 2017, 11:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesed mõnda aega Volodõmõr Tõhhõi «Väravat» vaadates võib tõsimeeli mõelda ja imestada, kas ukrainlane on teinud Tšornobõli tuumakatastroofi tagajärgedest musta komöödia.
- «Värav» Ukraina, USA 2017
- Režissöör Volodymyr Tykhyy, osades Irma Vitovska, Vitalina Bibliv, Yaroslav Fedorchuk, Dmytro Yaroshenko, Dmitrij Tubolzev
- Linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis 30.11 ja 01.12
Filmi peategelased – vanaema Prisja (Irma Vitovska), ema Slava (Vitalina Bibliv) ja varases keskeas poolearuline perepoeg Vova (Jaroslav Fedortšuk) – on Tšornobõli elusohvrid ehk inimesed, kelle kodu ja saatused jäid 1986. aasta kevade katastroofile jalgu.
Prisja sööb kahtlasi seeni ning peab siis dialoogi raadioga, mis palub endal patareid välja võtta. Käest lastud välimuse ja kehva tervise, kuid esmapilgul Prisjast ja Vovast tervema mõistusega Slava silmad löövad särama, kui üle konarliku lagendiku sõidab kohale miilits Vasja (Dmitri Tubolzev) punane Niva: on aeg terendava kähkuka lootuses veninud dressipüksid jalast ajada.
Vova aga kütab, ranitskorv seljas, mööda võpsikuid ringi ja otsib siniste mehikeste metrood, mille liin jookseb seentsöönud vanaema jutu järgi nende kodu alt. Aeg-ajalt tehakse midagi pealtnäha suvalist: Slava mängib suure haakristiga akordioni ja Prisja põrnitseb säga maja kõrval vees.
Naiivselt võib alguses isegi mõelda, et miks kogu see asotsiaalne kamp elab aastal 2017 kohas, mis ilmselgelt ei kõlba inimasustuseks veel mitusada aastat?
Tasapisi muutub esialgu pigem «Võsareporteri» võtteplatsi meenutanud olustik aga «Salatoimikuteks» või meenutab David Lynchi «Twin Peaksi», nagu ütles režissöörile üks filmi Tallinnas korraldatud esilinastusel käinud ukraina tüdruk.
Vaatamata aga järjest müstilisemaks kiskuvale sündmustikule, kus olulised tegelased on näiteks näkid, saavad sotsiaalselt valusad küsimused üsna ammendavad vastused. Kahjuks väga trööstitu. Film annab ukraina ühiskonnale Tšornobõlist palju laiemalt poliitilise hinnangu: mis ei paista ülemäära lootusrikas.
Karmis reaalsuses hargnema hakkavad lõngad sõlmitakse kokku juba puhtas fantaasiamaailmas. «Värav» ei pruugi tähistada esimest objekti, mis selle sõnaga meenub. Poolearuline memm, aga ei peksa segast, tema asjad on tegelikult süstemaatiliselt jooksnud läbi kõigi ukraina rahva kannatuskümnendite. Ei akordion ega säga pole juhuslikud dekoratsioonid.