/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
/nginx/o/2017/12/01/7366713t1h6e80.jpg)
Tõnu Kark pani ennast kinolinal maksma juba oma esimese suure rolliga – külavolinik Tiit Paljasmaana 1979. aasta filmis «Tuulte pesa». Kokku on ta mänginud üle 60 filmis. Neist suurima vaatajaskonnaga on Vene põnevusfilm «Markeerimata kaup» – Kargil on selles üks peaosadest –, mida vaatas 1984. aastal Nõukogude Liidus 35,9 miljonit inimest.
Jaan Ruus nimetas Tõnu Karki Eesti Jack Nicholsoniks ja Marlon Brandoks.
Olevat ürganne, nii on Kargi kohta öelnud mitu kaasteelist. «Ürgandega võib mõni end surnuks juua, ainult sellest ei piisa, peab õnne olema ja veel midagi...» teab Kark.
Kark on mitmekordne Eesti parim meesfilminäitleja ja korra on ta nimetatud ka Läti parimaks – filmi «Kõik on korras» eest 1988. aastal. 1970ndate keskel algas Eesti mängufilmi tõusulaine ja peaaegu üheski filmis ei saadud temata läbi! Teda hakati hüüdma isegi Eesti filmi Karguks.
PÖFF tänas Tõnu Karki tehtud tööde eest elutööauhinnaga ja sel puhul palus Postimees meenutada tal Eestis tehtud filme*. Pärast pikka veenmist oli vanameister sellega nõus.
*Nimekiri pole täielik
Kaljo Kiisa lavastatud draama näitab, kuidas äärmuslikus olukorras – tulekahju keset merd praamil – tuleb ilmsiks inimeste tegelik loomus ja ellusuhtumine. Juhan Smuuli stsenaariumi järgi valminud filmis mängisid kandvaid osi Enn Kraam ja Kersti Gern, Ada Lundver, Eino Tamberg, Kalju Karask jpt. Tõnu Kark mängis poissi.
Kark: Teatrikoolist võeti mind 17-aastaselt sõjaväkke, olin seal olnud vaid kaks kuud, kui mind kutsuti tagasi võtetele. Minu episoodid olid jäänud pooleli. Sõjaväest puhkusele saamine oli sündmus, kingitus, sest seal oli ka poisse, kes polnud kolme aasta jooksul kordagi puhkusele saanud.
Filmi tegemine tundus lõbus asi, vanad näitlejad hoidsid omaette, jõid veini ja mängisid kaarte. Nad olid nagu kodunt välja saanud ühte tõugu koerad, kellel oli omavahel tore olla. Mina vaatasin filmitegemist suure imestusega, sest minul kui poisikesel oli lõbus vaadata, kui palju alkoholi joodi.
Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel valminud lugu XVI sajandil Tallinnas elanud Balthasar Russowist. Virve Aruoja filmis mängisid Georg Ots, Ants Eskola, Heino Mandri, Raine Loo, Endel Pärn, Voldemar Panso jt.
Kark: Muidugi pole minu kohta Eesti Filmi andmebaasis ühtegi märget, sest tegin väga episoodilise osa. Olin nahaparkimistöökojas üks õpipoiss, kes ei rääkinud mitte midagi, istus ja vaatas, kui Russow tuli ruumi sisse. Tänu Georg Otsale pean selles filmis osalemist oluliseks. Toona mõtlesin «ahaa, see on Georg Ots, järelikult on Juri Gagarin umbes nagu tema – lihtne ja hea inimene». Gagarin oli meie jaoks kõige-kõige ilusam inimene, ta ju käis kosmoses.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7366969t1h34c6.jpg)
Olav Neulandi debüütmängufilm ühe Eesti metsatalu rahutust elust esimesel sõjajärgsel aastal, taluperemehe keerulistest suhetest metsavendade ja nõukogude võimuga. Mängivad Rudolf Allabert, Evald Aavik, Nelli Taar, Anne Maasik, Vaino Vahing, Ain Lutsepp. Tõnu Kark kehastab külavolinik Tiit Paljasmaad.
Kark: Legend räägib, et Neuland otsis filmi mootorratast ja tänu sellele sain rolli. See on sulaselge vale! Neuland kutsus mind mängima üht metsavenda, juhuslikult läksin võtetele mootorrattaga, mul oli superratas tolle aja kohta – Velocette, Inglise ratas, mis oli kunagi ringrada sõitnud. Neuland vaatas, et olen päris tubli, hakkamist täis näitleja, ja tema arvas, et võiksin oma «positiivse» aura tõttu mängida hoopis Tiit Paljasmaad. Metsavennad ei saanud olla positiivsed.
Proovivõtted olid väga kihvtid, hüppasin seal nii kõrgele, et pärast ei uskunud ise ka, küsisin, kuidas sinna lae alla sain. Olin kohapealt hüpanud umbes meetri ja siis end lae alla vinnanud. Nii suur tahe oli mängida.
Võtted olid talvel, õues oli –40 kraadi. Lehmadel olid suured kasukad ümber ja vildid jalas. Meil kõigil oli külm. Keegi oli pudeli viina lumme peitnud, hommikuks oli viin süldiks muutunud, voolas pudelist välja nagu mesi. See oli ilus talv.
«Tuulte pesa» ja «Metskannikesed» tõid mulle esimesed preemiad. Oleks väga läbipaistev vale, kui ütleksin, et see ei läinud üldse korda. Loomulikult meeldib näitlejatele tunnustus. Igale naisele meeldib, kui teda armastatakse, miks ei peaks näitlejale meeldima, kui öeldakse, et sa oled tubli, saad selle eest veel diplomi ja medali ka. See oli tore!
Olin Rakvere teatri näitleja, Tallinnas mind ei tuntud. Minu juurde tuli ükskord Kaarel Ird ja küsis, kas ma olen see poiss, kes sai Tammsaare festivali peapreemia lavastuses «Vanad ja noored» tehtud rolli eest, ja hakkas minuga rääkima nagu vana tuttavaga, ütles «hea näitleja on ilus asi».
Pärast «Tuulte pesa» mind teati. Sain siis tiivad laiali ajada, mind kutsuti paljudesse linnadesse, näiteks Moskvasse filmi tutvustama. Pidin neile selgeks tegema, kuidas üks eestlane mängib kommunisti pärisinimeseks, tavaliselt olid kommunistid filmides karikatuurid, halvad või koledad. Minu tegelane oli noormees, kes oli sõtta sattunud ja parteisse astunud, tagasi tulles püüdis saada aga eestlaseks.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7366983t1h1951.jpg)
1947. aasta. Sõda on lõppenud, kuid Eesti metsad varjavad ikka veel relvastatud mehi. Kui saabub teade, et oodata on välisluure dessanti metsavendade toetuseks, asub julgeolekuohvitser Rein Taim, keda mängib Tõnu Kark, juhtima NKVD vastuoperatsiooni. Kaljo Kiisa filmis mängisid esimest korda koos Tõnu Kark ja Arvo Kukumägi, teistes rollides veel Rudolf Allabert, Aarne Üksküla, Enn Klooren, Sulev Luik.
Kark: Kukumägi naeris alati heleda häälega ja pidas mind oma suureks vennaks. Meil oli tore koos olla. Me ei pruukinud üldse proove teha, vaatasime teksti läbi ja sütitasime teineteist.
Aga see on küll puha vale, et mina olevat hommikul Jõhvi hotellis Kukule karjunud: «Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!» Kuku oli hommikul vintis, mina jumala kaine, mina olin nunnu, Kuku ei olnud nunnu. Mul oli peaosa mängida, pabistasin. Kiisk oli mulle öelnud: kuule, Rakvere poiss, kui mingi jama kokku keerad, siis oled viuhti Rakveres tagasi. Kuku polnud sõjaväes käinud ega harjunud hommikul kell viis ärkama.
Meil tuli vahel pool neli tõusta ja minna raba peale kõndima. Ma siis õrnalt-õrnalt silitasin teda ja sosistasin kõrva sisse: Kukukene, tõuseeee üleeees, lähme auuuu ja kuulsust teenima. Ma sosistasin ja ta oli krapsti püsti. See oli talle tähtis, ta tahtis seda kõike väga! Kui meid ühest võttepaigast teise sõidutati, oli Kuku vaimustuses, ütles: «Tõnu, meid veetakse Volgadega, ma pole Volgat näinudki.» Ta oli õnnelik. Mina tahtsin ka. Kui sain suure osa, siis proovisin teha nii hästi kui võimalik.
Ma pole kunagi peegli ees rolli läbi mänginud, aga mul on vist olnud «karjane», kõike, mida ma võtteplatsil tegin, pole ainult minu aju välja mõtelnud. No režissöörid ka, aga ma ei taha sellest pikemalt rääkida.
Mark Soosaare lavastuslikku ainest dokumentaalsega põimiv autorifilm 1905. aasta revolutsioonidraamast Vigalas keskendub edumeelse taluniku ja rahvavalgustaja Bernhard Laipmanni traagilisele saatusele. Mängivad Evald Aavik, Linnar Priimägi, Kersti Kreismann, Jüri Arrak jt. Talumees Pipra Mihkel on Tõnu Kark.
Kark: Mäletan, et panin endale karunaha ümber, tulin trepist alla ja röökisin kõvasti, olin rumal mõisnikke rööviv talupoeg. No tuli mõte, pärast tuli välja, et see töötaski.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7366993t1heeb7.jpg)
Peeter Simmi esimene täispikk mängufilm Karl Helemäe jutustuse «Kevadkülvi volinik» ainetel vaagib noore mehe valikuid Eesti maaelu kolhoosistamise ajal. Komsomoliaktivist Mait Kukemeri (mängib Arvo Kukumägi) lähetatakse kolhoosi ülesandega tähtajaks läbi viia kevadkülv. Esimees Harald Tuvikese rollis Tõnu Kark.
Kark: See oli suur improvisatsioon Kukumäe ja Simmiga. Olime sõbrad ja meil klappis, film tuli kergelt, nagu mürades. Kallasin sprotikonservi õli pähe, et saada ärajoonud vanameheks. Pärast nägin punkareid nii ringi käimas.
Tuvike oli minu meelest õige mees. Sest kui sellel kohal oleks mõni jurakas olnud, siis... Ta oli südamega inimene, mis siis, et kommunist. Pean seda Simmi parimaks filmiks, sest filmis on palju kihte, ja seal on see, mis mulle filmides kõige rohkem meeldib – filmi pealkiri ja mõte lähevad kokku. Ideaalmaastikku pole. Ideaalmaastikku näeb vaid koolitoa kaardilt, peategelasel on seal toas halb olla, ta istus seal higisena, alanduses, saatmas väga hästi valitud muusika (helilooja Erkki-Sven Tüür).
Veljo Käsperi viimaseks jäänud film on küpses eas inimeste armastuslugu, mis areneb väikesaarele lähetatud ehitusbrigaadi igapäevatöö taustal. Mängivad Meeli Sööt, Aida Zars, Heino Mandri, Mati Klooren, Enn Kraam jt. Tõnu Kargil on nimetu roll.
Tõnu Kark: Ma ei mäleta niisugust filmi. Kes seal mängisid? Äkki on eksitus? Võib-olla oli mul väga väike roll, ei tea.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367045t1hd461.jpg)
Helle Murdmaa (Karise) debüütfilm Oskar Lutsu samanimelise lastejutu ainetel, muusikaline muinasjutt heast ja kurjast, õest-vennast Itist ja Kustist ning nõiapere pesamunast Nukitsamehest. Mängivad Anna-Liisa Kurve, Ülari Kirsipuu, Ita Ever, Urmas Kibuspuu. Tõnu Kark mängib Mõhku.
Kark: Kui näitlejad saavad filmi tehes kokku, siis on neil omavahel tore olla. Lõbusam kui teatris. Teatris käiakse prooviruumides kaks kuud, vahel ka rohkem, lahendatakse mingeid probleeme. Filmis käib kõik kähku. Väga tähtis on, et süttimine oles väga kiire.
Meil oli seda filmi väga tore teha. Sain võtetel sõbraks sellise toreda inimesega nagu Kibuspuu, ta oli nii lihtne ja sõbralik, väga soe inimene. Ma ei hakka Itast rääkima, Ita on naine ja temast saabki ainult head rääkida. Meie suurim vaev oli grimm, mida tehti üle kahe tunni. Kui me Kibuspuuga (mängis Tölpat) täisgrimmis linnas käisime, siis ehmatasime joodikuid, üks lausa minestas, arvas, et on deliiriumis.
Muinasjutud on vahel koledad.
/nginx/o/2017/12/01/7367047t1h4599.jpg)
Arvo Kruusemendi film August Gailiti samanimelise romaani ainetel jutustab hülgeküttide elust saarel, mis elab muistsete kogukondlike tõekspidamiste ja tavade järgi. Filmi peategelane Matt Ruhve (Tõnu Kark) toob mere tagant endale pruudi (Merle Talvik), teistes osades Mikk Mikiver, Raine Loo, Ita Ever.
Kark: See oli suur töö, kus püüti liiga palju ühte filmikarpi panna. Ei mahtunud ära. Raamatust «Karge meri» oleks saanud väga hea sarja. Näitlejana oli selle filmi tegemine huvitav, olime kaks nädalat Põhja-Jäämerel, õigemini oli see päris õudne, sest mul tuli hülgeid tappa. Olin sõjaväes kolm aastat püssi lasknud, ütleme nii, et olin väga nobe laskja, aga ma ei tahtnud.
Hülgeküttide laev oli õudustemaja – veri voolas külgedelt välja, kõik haises. See oli kohutav. Saime venelastega suurteks sõpradeks, neile oli vaja anda soru, 250 grammi viina, siis oli ta su parim sõber, tegi sinu jaoks ükskõik mida, aitas hommikust õhtuni.
«Metskannikeste» tegemine oli jube, seal tuli kõrini soos sumbata ja järve uppuda, aga «Karge meri» oli ekstreemsem, pidime detsembrikuises merevees olema. Laevaga harjus ära, külmaga mitte. Filmitegemine ongi üks suur kannatamine.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367051t1hc1ba.jpg)
Peeter Simmi film Aino Perviku samanimelise lasteraamatu põhjal räägib hea ja kurja piirist, mille ületamine on saatuslik. Arabella (Inga-Kai Puskar) elab laevas, mille kapteniks on tema isa, kardetud mereröövel Taaniel Tina (Lembit Peterson). Teistes osades Urmas Kibuspuu, Raivo Trass, Arvo Kukumägi. Tõnu Kark mängib Meremõrtsukat.
Kark: See oli ka väga lustlik tegemine. Rääkisin Simmile kogu aeg, et andku mulle peaosa, ma tahtsin ise Taaniel Tina mängida. Ei andnud. Esimesel võttepäeval vaatasin Lembit Petersoni pool päeva viltuse pilguga. Meremõrtsukas oli episoodiline roll, käsin kohal, tore seltskond oli kokku tulnud. Suurepärane suvepuhkus.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367099t1h6941.jpg)
Kaljo Kiisa film August Gailiti romaani «Toomas Nipernaadi» ainetel jälgib üht rahutu hingega meest tema seiklusrohkel teekonnal läbi põhjamaise suve ja sügise kuni varatalvesse välja. Nimiosas Tõnu Kark, teistes rollides Paul Poom, Egon Nuter, Viire Valdma, Katrin Kohv, Aire Johanson, Jüri Järvet, Rita Raave, Kaie Mihkelson.
Kark: Nipernaadi rolli pidi mängima Aarne Üksküla, aga ta ei julgenud või ei viitsinud seda tööd vastu võtta. Lembit Ulfsak pidi mängima, aga ka tema ei sobinud. Ma vist tegin midagi proovivõttel hästi, meil tekkis Kiisaga mingisugune sünergia, ta vaatas, et Tõnu veab jälle filmi välja, paneme tema. Kõik karjusid, et ärme pane, ta pole see tüüp, terve Tallinfilm oli vastu. Aga Kiisk uskus. Talle meeldis see, mis ma tegin, itsitas teisel pool kaamerat. See ei olnud Gailiti Nipernaadi, see oli Kiisa Nipernaadi.
Kiisaga oli mul väga hea, tema tarvitas mind filmides, meeldisin talle, vedasin tema rollid välja. Muud suhet meil polnud, aitasime teineteist. Läbi me ei käinud. Aga austus meil oli. Tegelikult on kõik režissöörid, kellega olen töötanud, toredad inimesed. Ma ei taha öelda, et üks on parem kui teine.
Nipernaadi on üks ilusmaid filmirolle, mida olen teinud. Nipernaadi oli tore mees, kirjanik, kes oskas vaadelda Eestit ja näha selge pilguga, mida Eesti endast kujutab. Nipernaadil ei olnud jalad maas, vaid ta lendas õhus ja vaatas päriselt, kuidas rahvas välja näeb. Juhan Viidingu kirjutatud stsenaariumis on ka rida «eile nägin ma Eestimaad». See on ilus pilt, aga ka valus, mil nii kahju toredast tüdrukust, kes armastas nii väga lehmi ja mitte midagi muud, ta ei osanudki midagi muud armastada.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367101t1h7c8d.jpg)
Helle Murdmaa muusikaline muinasjuttfilm jutustab Eesti ja põhjamaade folkloori motiividel loo isekast kuningatütrest Karoliinest, kelle elukooliks saab rännak koos salapärase teejuhi Kaspariga. Mängivad Chātrin Bagala, Martin Veinmann, Rein Aren, Luule Komissarov, Ines Aru jt. Tõnu Kark mängib röövlit.
Kark: Murdmaale meeldis vist väga, kuidas ma «Nukitsamehes» Mõhku tegin, ja võttis mind uuesti oma filmi. Toredad suvised võtted, midagi erilist me seal ei teinud, tantsisime, hüppasime ümber paja ja olime noored.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367163t1h6807.jpg)
Olav Neulandi romantiline seiklusfilm noore teadmamehe ja kauni vasallitütre armastusloost keskaegses Eestis, viimaste vabakülade läänistamise ajal. Mängivad Arvo Kukumägi, Jüri Järvet, Jüri Krjukov jt. Tõnu Kark mängib sõjasulast.
Kark: Neuland oli mu sõber, tegin tema «Tuulte pesa» natuke paremaks filmiks. «Hundiseaduste» filmis pani ta mind mängima üht kõrget ratsaväepolgupealikku ja andis mulle hobuseks täku, aga ma polnud kordagi ratsutanud. Oo, Tõnu, kas sa kardad, tüdrukud vaatavad – nii nad narrisid mind. Ma siis ronisin hobusele selga ja Kuku, vana setu, nagu ta oli, kes oskas sadulata sõita, tuli minu kõrvale ja andis oma täkule litaka ja see pani mööda von Glehni lossi asfaltteed minema, minu täkk järel.
Nii 60 kilomeetrit tunnis, tuld lendas raudade alt, mina esimest korda hobuse seljas, hoidsin hammaste ja küüntega täku harjastest kinni, sõitsime umbes kilomeetri. Mul vasardas peas, et siin ma oma lõpu leian, kukun hobuse seljast maha, aga lõpuks tõmbas Kuku oma hobuse põiki teele ette ja siis jäi ka minu täkk seisma. Irvitas saatana kombel ja küsis: «Kas said ratsutamise selgeks?» Lubasin ta maha lüüa.
Muidugi oleks võinud kõik halvasti lõppeda, aga Kuku oligi selline riski piiril elaja. Selle eksperimendi korraldasid mulle Kuku ja Neuland mõlemad. Miks? Poisid on noorena ulakad, ei olnud siin midagi muud. Tehti natuke pätti.
Võtte ajal pidin hobuse väravate ees püsti ajama ja midagi karjuma. Ma ei osanud end õigesti küüru tõmmata, sain lakaga lataki vastu pead, nii et ninaluu katki, verd purskas… Nii et sellest filmist on mul verised mälestused.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367177t1h2f70.jpg)
Arvo Kruusemendi lavastatud poliitiline detektiivfilm Ameerika kirjaniku Dashiell Hammeti romaani «Klaasist võti» alusel, mis kirjeldab valimisvõitlust Ameerika Ühendriikides 1920. aastatel. Kasiinosõltlasest eradetektiivi Ned Beaumonti rollis Tõnu Kark. Teistes osades Aarne Üksküla, Enn Kraam, Olev Eskola, Rein Malmsten, Ain Lutsepp jt.
Kark: Tegelikult tahtis Kruusement teha läänepärast filmi, kuid sellele tõmmati Moskvas kriips peale. Keerati komöödiaks, kuigi võinuks olla hea gangsterifilm. Peategelasel polnud ... midagi mängida.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367597t1h1aca.jpg)
Peeter Simmi ekraniseering Mats Traadi romaanist «Puud olid, puud olid hellad velled» jutustab ootamatult peremeheks saanud noorukese Hinnu saatusest 19. sajandil Liivimaa kubermangus teoorjuse ajal. Osades Üllar Põld, Uno Rannaveski, Maria Avdjuško, Kaljo Kiisk, Arvo Kukumägi. Mõra Siimoni rollis Tõnu Kark.
Kark: Käisin lihtsalt kohal, tegin väikse rolli, eriti ei mäleta. Simm sõbramehena lihtsalt kutsus ja pakkus väikest tööd. See on Simmi sõpruskonna film. Raha selle eest ei saanud, tal oli vaja tegelasi ja meie lihtsalt aitasime teda.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367603t1h7635.jpg)
Kaljo Kiisa lavastatud ajaloolis-psühholoogilise draama aineks on neli viimast päeva elukutselise revolutsionääri, kommunist Viktor Kingissepa elus 1922. aasta mais. Peaosas Jüri Krjukov, teistes osades Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Arvo Kukumägi, Jaan Rekkor jt. Tõnu Kark mängib tolliametnikku.
Kark: On jäänud meelde mõjuv stseen, kus peategelase Viktor Kingissepa isa korrutas: «Miks sa, poeg, niisugune kangekaelne oled, miks sa, poeg, kõike seda teed, miks sa, poeg, miks sa, poeg, miks sa, poeg…?» Isal on poeg ja ta kartis poja surmamõistmist.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367605t1h6998.jpg)
Lembit Ulfsaki režissööridebüüt on teekonnafilm keskeakriisi jõudnud inimestest: Tõnu ja Pille Loorits (Tõnu Kark ja Maria Klenskaja), Hubert Raud ja abikaasa Silva (Lembit Ulfsak ja Ülle Kaljuste) ning Helena (Kaie Mihkelson) sõidavad läbi suvise Eesti imearsti juurde.
Kark: Lõbus seltskond, toredaid noori inimesi mängisime. Lembit hoidis meid toredasti koos, ta on ikka öelnud, et tema ei mängi, kui nalja ei saa. Me meeldisime nii üksteisele, ja see positiivne energia töötas meie kasuks. Kui kõigil on hea tuju, siis võib film ka juhuslikult õnnestuda.
Miliza Korjuse lõpulaul lõi pildi selgeks.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367613t1hfc45.jpg)
Kaljo Kiisa ekraniseering Aimée Beekmani romaanist «Valikuvõimalus» käsitleb vanemate vastutust järeltulijate eest. Peaosas Ülle Kaljuste ja Tõnu Kark (Ants), teistes osades Ita Ever, Erika Kaljusaar, Hilja Varem ja Rein Aren.
Kark: See joodikufilm? Ülle Kaljuste muutub niiiiiii toredaks ja armsaks, kui ta sinuga koos tööd teeb. Oleme väga palju koos mänginud, meile sobib tööplatsil koos asju teha.
On meeles, et joodik olla on vastik. Ühel korral olin sunnitud päris suure hulga alkoholi ära jooma, et siis üle rippsilla joosta nagu joodik, ja see oli väga paha. Ma ei saa rolliga hakkama, kui tarvitan alkoholi, seda väldin.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367615t1h9346.jpg)
Jüri Sillarti režissööridebüüt näitab Eesti küla saatuslikul 25. märtsil 1949, mil kümned tuhanded inimesed küüditati Siberisse. Pealinnast saabunud julgeolekutöötajad ja nende abilised ootavad ajutises staabis märguannet operatsiooni alustamiseks. Kohalikku aktivisti Voldemar Rassi mängib Tõnu Kark, teistes osades Ülle Kaljuste, Väino Laes, Sulev Luik, Maria Klenskaja, Kaljo Kiisk jt.
Kark: Võtteperioodiga seostub mul hais paviljonis. Seal oli räpane laud, mis seisis kolm päeva meie ees, ja selleks et keegi toitu ära ei sööks, kallati laud petrooleumiga üle. See hais, riknev toit ja petrooleum, oli jälk. Lisaks veel kärbsed. Sealjuures pidime olema verega kokku määritud nägudega, Üllega suudlema, olime verised ja kires. See oli üks jälgimaid võttestseene.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367629t1h295c.jpg)
Arvo Kruusemendi järg legendaarsele «Kevadele» ja «Suvele». Paunvere rahvast mängivad Liina Tennosaar, Anne Reemann, Ita Ever, Margus Lepa, Aare Laanemets, Riina Aare jt, Aaberkukk on Tõnu Kark.
Kark: Tegin Aaberkuke pisikeseks mehikeseks, kükitasin, mul oli parukas peas ja rääkisin kileda häälega «ärimiiiiis» jne. Ega siin midagi suurt olnud, lihtsalt üks naljakas kapitalistihakatis, püüdsingi naljaka rolli teha. Proovin ikka nii teha, et äkki saab parem.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367633t1h5983.jpg)
Jüri Sillarti sümbolistlik draama ühe Eesti aleviku noorte viimasest koolikevadest stalinismiaja loojangul, kus ikka veel püsiv terroriõhkkond halvab püüdlused vabaduse, armastuse ja inimväärikuse poole. Sõjalise õpetaja Võmmi rollis Tõnu Kark, teistes rollides Sulev Luik, Ülle Kaljuste, Gaute Kivistik jt.
Kark: Jube tegelane oli see Võmm. Meeles on, et vaatasin Rohke Debelakki (Gaute Kivistik), et küll on ikka tore poiss, heledate juustega, pruunide silmadega, kõhn ja minust pool pead pikem. Vaatasin ja mõtlesin, et küll see on huvitav ja särav poiss, teistsugune. Filmist ma midagi ei mäleta, keegi andis kellelegi vastu lõugu. Aga mina andsin vastu lõugu Debelakile, olin armukade, ta püüdis Ülle Kaljuste tegelasele külge lüüa. Kaljuste oli minu pruut selles filmis.
Ma ei tea, miks me Üllega toona palju koos mängisime. Töötasin siis Noorsooteatris, küsisin võtete ajaks teatrist vabaks ja kuna mul oli päris hea renomee, minust peeti teatris lugu, olin suuri-toredaid rolle teinud, siis ei olnud mul sellega probleeme. Kui filmivõtetele läksin, siis öeldi teatri juhtkonnast: «Tee siis kodumaale filmis ka midagi kasulikku.»
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367637t1h57b5.jpg)
Lembit Ulfsaki lavastatud koguperefilm jutustab huumoorika loo poiste suvistest detektiiviseiklustest. Loodusesõber Ahvena rollis Tõnu Kark, kaasa teevad Margus Alver, Dan Põldroos, Kalju Orro, Ain Lutsepp, Aarne Üksküla, Ülle Kaljuste jt.
Kark: Tore seltskond, suurepärane võtteperiood. Lembit oskas väga hästi hoida trupis head meeleolu. Kui tahtis. Vahel ta ei viitsinud. Olime mõlemad palju filme teinud, kuid kade pole Lembitu ega kellegi teise peale tööalaselt kunagi olnud. Kui ma pole mõne asjaga elus hakkama saanud, vaat siis olen enda peale tige. Kui teistel läheb hästi, siis olen ikka rõõmus. Näiteks kui Lembit sai 2012. aastal Eesti Filmi sajandi meesnäitleja tiitli, meie Itaga saime rahvahääletusel tunnustuse, siis oli mul Lembitu üle nii hea meel. Lembit tögas aga mind minu enda nalja kasutades: «Sina kõikse paremb, aga üts on viil edimpene», ja naeris.
Ma ei oska kade olla.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367641t1h2e0f.jpg)
Ilkka Järvilaturi märulifilm Eesti kullavarude toomisest Tallinna pärast iseseisvuse taastamist ja maffia suurejoonelisest plaanist kuld röövida. Mängivad Enn Klooren, Jüri Järvet, Peeter Oja, Väino Laes, Ivo Uukkivi, ahelsuitsetajast Koni rollis Tõnu Kark.
Kark: Räige kuju, jälle röövel-pätt, ere Baltikumi mafioosnik. Ilkka oli näinud lavastust «Lendas üle käopesa», mängisin vist seda kuramuse McMurphyt lihtsalt nii mõjuvalt, sest kust muidu need pätirollid tulevad? Käidi isegi Moskvast toona vaatamas, olin selline eriline inimeseloom. Mul on kahju, et ära jäi üks roll, mida oleks tahtnud mängida – marssal Žukovit, kes oli jõuline tüüp. Seda ma oleks tahtnud Mosfilmis mängida.
Tänu McMurphyle olen saanud mängida atraktiivseid tüüpe.
Ma ei tahtnud, et Puustusmaa paneb «Käopesa» lavastusest lõigu filmi «Rohelised kassid», aga see oli režissööri nägemus, ma ei saanud keelata. Ma ei taha seda lavastust meenutada – jah, see on mulle oluline töö –, aga las see jääb legendiks, pole videosalvestust, pole ametlikult tunnustatud, seda lihtsalt mäletatakse.
«Ilme, pane kingad jalga, varsti peab püsti tõusma.» See on pealtkuuldud lause. «Käopesa» oli üks esimesi lavastusi, kus saal hakkas pärast etendust püsti tõusma, rahvas tundis, et peab austama just nii.
Aga ma ei taha sellest rääkida, sest miks peaksin elama vana rasva peal, võiks midagi uut teha. Ma ei taha üldse endast rääkida ega intervjuusid anda. Ma ei taha meenutada vanu aegu, ma ei viitsi enam seda teha.
Leo Ilvese totalitarismi anatoomia, sarkastiline tagasivaade süngeimale perioodile Eesti ajaloos samal sajandil. Jüri Krjukov loeb diktoriteksti, mille toon on irooniline ja sarkastiline. Peategelane on Stalin, keda mängib Tõnu Kark, ja tema aeg. Arhiivikaadrid 1940ndate Eesti eluolust.
Kark: Mängisin Stalinit. Mis keeles ma rääkisin, seda ei mäleta. Vene keel on mul suus, kui tegin nüüd «Rohelisi kasse», siis tuli keel kohe meelde, ju kolm aastat teenistust mõjus. Kui sõjaväest tagasi tulin, öeldi, et ma vist pole pärisvenelane, vaid ukrainlane.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367643t1he2fd.jpg)
Hardi Volmeri põnevusfilmi 1920ndate salapiirituseveost Eestist Soome tänapäevastab võimuringkondade korruptsiooni kujutamine. Mängivad Erik Ruus, Epp Eespäev, Jaan Tätte, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak jt. Onu Juliuse rollis Tõnu Kark.
Kark: Oli tore mehike, salaviinavedaja, ruttu-ratsa-rikkaks-tüüp. Olen tihtipeale mõelnud, et Eestil hakkas viltu vedama juba salaviinavedamise ajast, see ahnus on meid mõjutanud. «Detsembrikuumuses» ütleb kindral Põdder: «Ikka ja jälle mõeldakse enne enda peale rohkem kui riigi peale.» Selle lause ma mõtlesin Põdderile ise välja.
Jaan Kolbergi romantiline seiklusfilm 19. sajandi õilsast röövlist, kelle kartmatus ja tabamatus tegid temast rahvuskangelase. Peaosas Hannes Kaljujärv, teistes osades Merle Palmiste, Rein Oja, Katariina Lauk. Tõnu Kark mängib politseimeistrit.
Kark: See oli väike, episoodiline roll, olin hädas. Mulle anti jälle täkk. Treener ütles, et räägiksin hobusega, siis vestlesin temaga. Päeva lõpus said mul jutud otsa, siis hakkasin hobusele numbreid lugema, sest kui vait jäin, läks loom vahtu.
Tean, kui palju õnnetusi on võtetel juhtunud. Budraitis. Jakobi. Kard. Kõik hobustega. Kuidas ma aga saan rollist keelduda? See ju trenn. Tööd peab tegema.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367645t1h17ca.jpg)
Peeter Simmi film mehest, kes lastakse pärast pikki vangisolekuaastaid salapärasel moel lahti. Koju saabudes selgub, et vabadusel on eriline hind. Mängivad Jüri Krjukov, Emil Rutiku, Kärt Korss, Kaljo Kiisk. Kullakaevajat Aleksandrit mängib Tõnu Kark.
Kark: Suur raske osa, mida oli keeruline käivitada. Väga palju liine.
«Kirjad idast» (1994)
Briti režissööri Andrew Grieve’i film sõjas purustatud peredest ja lahutatud lähedaste taasleidmisest vabanevas Eestis. Mängivad Ewa Fröling, Mikk Mikiver. Tõnu Kark kehastab Vene onu.
Kark: Filmi peaosa mängis üks inglise või saksa näitleja, kes keeldus võtteplatsil kaevuveest. Ta jõi ainult pudelivett, sest kartis mürgitust saada. Minu roll oli väike, istusin suure seltskonnaga suure laua taga ja muudkui imestasin.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367647t1h17ed.jpg)
Peeter Simmi film Toomas Raudami jutustuse «Arnold» alusel on seiklusterohke lugu sõprusest, inimlikkusest ja armastuse avastamisest. Mängivad Rēzija Kalniņa ja Leonarda Klavina, Lembit Ulfsak. Tõnu Kark kehastab doktor Lepikut.
Kark: Olime Lembituga peaosades, sõbrad. Ma pole kunagi Lembitut nii tigedana näinud. Ta, noh, ei saanud hommikul õigel ajal kohvi ja sigaretti, ta oli väga-väga raevus, lubas filmidirektori… Kui lõpuks kohv toodi, siis pani kaks suitsu ette ja tõmbas neid korraga. Lembitul oli harjumus, et hommikul jõi kohvi ja alles pärast seda tegi suitsu. Aga meile ei tulnud takso õigel ajal järele, kohvi ei antud ja tema kohvita suitsu ei teinud. Ta oli põhimõtteline.
See ei olnud jonnimine, vaid see oli protest selle vastu, et võtetel ei peetud ajakavast kinni.
Täpsuse suhtes olen ka mina nõudlik.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367653t1h25d5.jpg)
Läti režissööri Varis Brasla lustakas perefilm õekestest, kes jäävad vanemate äraolekul kaheks nädalaks tädi hoole alla. Läti näitlejate kõrval mängis koeraomanikku Tõnu Kark.
Kark: Ma ei saanud läti keelest sõnagi aru, õppisin rolli selgeks nagu papagoi rääkima, kordasin lihtsalt pähe õpitud lätikeelseid lauseid. Pärast öeldi, et korralik töö.
/nginx/o/2017/12/01/7367655t1h3739.jpg)
Roman Baskini tragikomöödia põhineb Friedrich Dürrenmatti näidendil «Der Besuch der alten Dame». Laostunud Gülleni linnas oodatakse miljardäriproua Claire Zachanassiani (Ita Ever) saabumist. Teistes osades Raivo Trass, Aleksander Eelmaa, Kaljo Kiisk, Hendrik Toompere, Aarne Üksküla jt. Tõnu Kark mängib politseiülemat.
Kark: Imetlesin Ita Everit, ta teadis, mida ta teeb ja mängib. A-klassi sooritus. Filmis on oluline teada, keda sa mängid. See roll sobis talle suurepäraselt. Ta mängis nagu oma elu. Milline naine!
:format(webp)/nginx/o/2017/12/01/7367657t1h51f8.jpg)
Peeter Simmi draama eesti nimekaima laulja Georg Otsa elust. Mati Põldre ja Aleksandr Borodjanski stsenaariumi aluseks on Asta Otsa meenutused. Peaosas Marko Matvere, teistes osades Mirtel Pohla, Elle Kull jt. Estonia ooperisolisti Karl Otsa mängib Tõnu Kark.
Kark: Georg Ots oli minu jaoks suurmees. Tema isa mängida oli suur au, seepärast võtsin ka selle rolli vastu. Proovisin teda kujutada tõsimeelse ooperimehena, kes ei saanud eriti poja andekusest aru.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7368797t1hccae.jpg)
Filmiüliõpilase Janno Jürgensi kursusetööna valminud Tammsaare-aineline draama-komöödia näitab värvikalt sündmusi filmivõtetel. Vanapagana rolli mängib Tõnu Kark.
Kark: Olgugi et tudengid on väga armsad, ei taha ma enam tudengifilmides mängida. Sest ajakava oli võtetel nii lõtv, et mitte miski ei hakanud õigel ajal peale ja mitte miski ei liikunud. Tööd ei saanudki teha.
Nõukogude kinoajaloos oli Baltimaade näitlejatel üks eriline ja tänamatu roll: mängida sõjafilmides tähtsaid verejanulisi natse. Filmi režissöör on Arbo Tammiksaar.
Kark: Ei mäleta sellest suurt midagi. Mängisime mingeid sakslasi, natse, tõusikuid.
/nginx/o/2009/01/13/117184t1he46d.jpg)
Asko Kase esimene täispikk mängufilm on kaasakiskuv ajaloolistel sündmustel põhinev märulidraama 1924. aasta 1. detsembri kommunistlikust mässust Eestis. Kindral Põdder on Tõnu Kark. Teistes osades Jevgeni Knjazev, Rein Oja, Priit Pedajas, Sergo Vares ja Liisi Koikson jt.
Kark: Tähendusrikas osa. Kui rolli sain, siis ma ei teadnud, kuidas seda teha ja mis mees see Põdder on. Olen rahulik ega pelga inimestega kontakti võtta, mul on ükskõik, kellega räägin. Pidasin Mart Laari Toompeal Rüütelkonna hoone trepil kinni ja ütlesin: «Oota, Mart, iseloomusta viie minutiga, mis inimene see kindral Põdder oli.» Laar ütles: «Põdder oli õige eesti mees. Kihvt mees.» Ütlesin aitäh, ärme rohkem räägi – sellest piisas.
Kui mees on kindral, andekas ja töökas ka veel, siis ta peab olema väga sisukas inimene. Põdder oli mehe moodi mees, lisas kirsi sellele filmile.
Minu roll meeldis Mart Laarile ja president Toomas Hendrik Ilvesele ka, nad ütlesid, et nii hea, et sa selle rolli just nii tegid, muidu poleks see film see olnud.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7368801t1h675d.jpg)
Peeter Simmi lühimängufilm üksildastest inimestest sootsiumi vereringes. Mängivad Maria Avdjuško, Erki Laur, Liina Orlova. Produtsenti mängib Tõnu Kark.
Kark: Rahata tehtud film. Kõik mängisime tasuta, Simm filmis laenatud paviljonis fotoaparaadiga. Mul olid enda riided seljas, aga need ei kõlvanud. Produtsent Kris Taska andis mulle oma riided, ütles, et need on veel koledamad kui sinul, mängi nendega.
/nginx/o/2010/08/23/421391t1haa0f.jpg)
Andres Puustusmaa tõsielusündmustel põhinev draamapõnevik, kus peale eesti näitlejate osalevad ka tuntud vene näitlejad. Mängivad Kirill Käro, Mait Malmsten jt. Eduardi rollis Tõnu Kark.
Kark: Pidin mängima Puustusmaa «Punases elavhõbedas», aga kuna ma ei soovinud ropendada, lubas ta rolli ümber teha, roppused välja võtta. Juba õppisin rolli ja siis kuulsin raadiost, et minu rolli on saanud keegi teine. Helistasin Puustusmaale ja ütlesin, et ta on nüüd mulle võlgu.
«Rotilõksu» oli vaja profivana.
Puustusmaaga on meil hea klapp, tal on kõrge valulävi, me meeldime teineteisele, meil on tore kino teha.
Valentin Kuigi ja Manfred Vainokivi suhtedraama elevantidest magamistoas ja luukeredest kapis, väikestest ja suurtest pettustest, mida leidub iga perekonna salakroonikates. Mängivad Roman Baskin, Tambet Tuisk. Lindneri rollis Tõnu Kark.
Kark: Kujutasin seda filmi teisiti, aga see film keeras tegemise ajal külge.
/nginx/o/2016/12/16/6179549t1ha1c9.jpg)
Jaak Kilmi seikluskomöödia kolme sõbra õnneotsingutest siin- ja sealpool riigi- ning seaduse piire. Osades Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet, Veiko Porkanen. Vanaisa rollis Tõnu Kark.
Kark: Ma ei osanud mitte midagi selle rolliga peale hakata. Mul oli siis varbas mõra, proovisin võtetel kabedamalt kõndida, mõtlesin, et jumala pärast saaksin valudeta pika maa ära käia-joosta ja oma teksti öelda. Töö võtsin vastu sellepärast, et tahtsin näha, kuidas noored on, huvitav oli noori vaadata.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/17/7320371t1h109a.jpg)
Andres Puustusmaa lugu kahest vanast pätist, kes on enamiku aja oma elust veetnud vanglamüüride vahel. Sõpru mängivad Tõnu Kark (Markus) ja Sergei Makovetski (Eduard).
Kark: Andres Puustusmaa arvas, et ükskõik milline mootorratas võib Markusel olla. Mina ei olnud sellega nõus. Oli vaja tolle aja unistust, Jawat, mis ei sobi enam praegustele tänavatele sõitma. See motikas on nagu ka Markus, vana ja ajale jalgu jäänud. Otsisin just sellise ratta.
Kõigil võtetel on alati midagi jaburat juhtunud. Kogu aeg. Võin õnnelik olla, et võtete ajal pole minu peas midagi tagurpidi pööranud või... Pinged on võtetel alati suured, sest kui on suur roll, siis on ka vastutus suur.
/nginx/o/2017/07/27/6929259t1h14ab.jpg)
Hardi Volmeri mängufilm jutustab seiklusliku ja romantilise loo Eesti esimesest filmitegijast Johannes Pääsukesest. Filmi võtmeisikute rolle kannavad Ott Sepp, Märt Avandi, Tõnu Kark ning Ester Kuntu.
Kark: Mul telefon helises, helistas keegi, kes ütleb hallo asemel: «Ae-ae, kuule, Tõnu, on sul hetk aega, Kuku jättis sulle pärandi.» Ehmusin, et Kuku jättis mulle vana sara või küüni Setumaal, aga tuli välja, et rolli. Helistajaks oli Hardi Volmer. Kuku arvas, et kes seda veel välja veab kui mina. Jäin nõusse. Aga see roll oli Kukumäele kirjutatud.
Sündinud
Õppinud
Töötanud
Filmitunnustus
Režissöörid, kellega tööd teinud
Olav Neuland, Virve Aruoja, Kaljo Kiisk, Peeter Simm, Jüri Sillart, Hardi Volmer, Arvo Kruusement, Jaan Kolberg, Lembit Ulfsak, Helle Murdmaa (Karis), Rodion Nahhapetov, Olegs Rozenbergs, Jonas Vaitkus, Andrei Benkendorf, Veljo Käsper, Leo Ilves, Maria Kiisk, Valentin Kuik, Ilkka Järvilaturi, Mark Soosaar, Edgardo Cozarinsky, Peeter Urbla, Roman Baskin, Andrew Grieve, Varis Brasla, Pirjo Honkasalo, Janno Jürgens, Arbo Tammiksaar,Tomas Alfredson, Mart Kivastik, Lukas Moodysson, Oleg Fessenko, Asko Kase, Sergei Ursuljak, Stanislav Govoruhhin, Andres Puustusmaa, Jaak Kilmi, Vladimir Popkov, Valetin Kuik ja Manfred Vainokivi.