Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuidas elada pärast tuumaplahvatust?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
PÖFFi võistlusfilm «Värav» | FOTO: Kaader filmist

Tšernobõli keelutsoonis, Pripjati linna lähedal elab metsistunud vanaema, tema tütar ja lihtsameelne tütrepoeg Vova. Kuid see maailm pole selline radiatsoonist läbi imbunud maa, mida meie ette kujutame vaid meenutab hoopis müstilist maagilist tsooni Tarkovski «Stalkerist», kus loodus ja elu on inimesele salapärase katastfroofi poolt mõistetamatuks muudetud.

«Värav» Ukraina, USA 2017

Režissöör Volodymyr Tykhyy, osades Irma Vitovska, Vitalina Bibliv, Yaroslav Fedorchuk, Dmytro Yaroshenko,  Dmitrij Tubolzev

Linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis 30.11 ja 01.12

Kas tsooni loonud tuumakatastroof leidis ka päriselt aset? Vanaema Prisja teab, et kogu värk on hoopis keerulisem ning tegelikult oli tsoon vaja luua lihtsalt inimeste välja ajamiseks, et alul Nõukogude ja hiljem Ukraina valitsus saaks ellu viia oma hoopis tumedamaid plaane. Kuidas teisiti seletada tsoonis leiduvaid ebamaiseid näkke, salametrood Pripjatist Kiievisse või looduses toimunud muutusi?

Suurepärase rolli teeb Irma Vitovska vanaema Prisjana. Prisja keeldus pärast väidetavat tuumakatastroofi oma kodust lahkumast ning hiljem naasevad tema juurde ka tütar koos peatrauma tõttu poolearuliseks jäänud pojaga. Vanaema Prisja on segu Valdur Mikita stiilis tarkuseteradest metsaelu hüvede kohta, võimukast ja ropust matroonist ning psühhedeelsest nõiast, kes ei lase endale ja oma lastele karva võrdki liiga teha.

Stsenarist Pavlo Arie jaoks on «Värav» ka midagi väga isiklikku, tema perekonda puudutavat. Tšernobõlis juhtunut saab võrrelda parvlaeva Estonia uppumisega. Esimene on kindlasti mütoloogilisemgi ning sellega on seotud suur hulk rahvajutte ja vandenõuteooriaid. Samas on tuumakatastroof endiselt rahvuse meeles püsiv arm, selle asetamine ulmelisse konteksti on uus viis õnnetust mõtestada. Küsimus ei ole siinkohal selles, kas või mis tegelikult toimus, vaid kuidas eluga edasi minna. Prisja ja tema pere jaoks ei ole teist võimalust kui uute tingimustega kohaneda, need omaks võtta. Kui maailm neid hülgab, siis naasevad nad tsooni ning elavad kõige kiuste oma argist elu. Mis siis, kui argipäeva osaks on mõistust ja füüsikat eiravad anomaaliad ning bandiitlikud stalkerid.

Kuigi siinkirjutaja meelest oleks film oma ulmelisusega kohati veel kaugemale minna, siis samas annab just fantastilise tavaliseks seadmine mõista, et «Värava» rõhuasetus ei ole mitte tsooni loomuse välja uurimises. Peamine küsimus, mis jääb ka pärast filmi lõppu kõlama on aga see, kuidas eluga edasi minna?

Tagasi üles