:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363697t1hed52.jpg)
Ameerika Ühendriikide esikirjaniku Jonathan Franzeni romaan «Puhtus» on lugu noorest Pipist, kes liitub karismaatilise Andreas Wolfi Päikesevalguse Projektiga, et uurida välja tõde oma isa kohta. Hargnevad intriigid paljastavad nii Pipi vanemate valusa abielu kui ka Wolfi rusuva mineviku Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Vääramatu läbinägelikkusega kirjutab Franzen moraalse absolutismi võimatusest ja selle ohtudest, sõgedast armastusest ja uue alguse ihalusest.
Franzeni teoste selgeim tunnusjoon on ängistav realism, millega autor kujutab katkiseid perekonnasuhteid ja ärevust tekitavaid ühiskondlikke protsesse. USA kirjaniku viimane ja seni teine eesti keelde tõlgitud romaan «Puhtus» on selles mõttes tüüpiline: killustunud narratiivist vormub purunenud suhetest ja segipaisatud hingeeludest monumentaalne teos, moodsa aja tihe ja kompromissitu läbilõige.
Teemade valikul ei hoia Franzen end tagasi, vaid leiutab dünaamilise süžee, mille haardeulatus küündib elust Stasi valvsa pilgu all maailma ülevõrgustumuseni. Sekka puistab Franzen selliseid probleeme, nagu tuumarelvastumine, sugudevaheline sõda ning ajakirjanduse roll internetiajastul. Kaleidoskoopiline sündmustik ei valgu aga teps laiali, vaid moodustab arusaadava terviku. Tugipunktiks on saladus, mis ühendab kõiki tegelasi.
Võrreldes Franzeni varasema tööga on «Puhtus» märgatavalt leebem, mis mõne lugeja jaoks on kahtlemata märk kuulsa misantroobi mandumisest (või vanadusega kaasnevast sentimentalismist). Ootuspärase künismi ja spliini kõrval mõjuvad tundelised momendid raamatus siiski värskendavalt. Tõsi, autor ei säästa meid siingi ebasümpaatsetest tegelaskujudest.
Esimeses osas manab kirjanik meile halastamatu pildi Pipist kui infantiilsest õnnetusehunnikust – Franzeni klassika, ent omajagu väsitav. Muutus toimub, kui kirjanik osutab ideaalidele ja hõllandustele, mis iga karakteri hinges tegelikkuse rikutust trotsides peituvad. Nõnda on tegelaskujude puudused lõppude lõpuks inimlikult traagilised.
Parim näide sellest on Pipi ema, kelle vankumatu kõlblustunnetus viib põhja nii tema abielu kui ka suhte isaga ning kiivab rängalt Pipi elu. Valu, mida ta lähedastele inimestele triviaalsetel põhjustel tekitab, näib andestamatu, tema järeleandmatu õiguse tagaajamine ei erine sugugi vaimsest vägivallast, aga viimaks suudab Pip näha ema käitumist kõigest hoolimata üllana. Kuidas veel nimetada ema ideaali mitte kellelegi haiget teha?
Paraku on reaalsusest irdunud ideaalil tegelikkuses kibedad tagajärjed. Pipi ema suutmatus seda mõista hoolimata oma headusest ärgitabki lugejas kaastunnet vähemalt sama palju, kui see ajab marru. Franzeni «Puhtus» hoiatab ohjeldamatu idealismi eest.
Raamatu teravaim osa analüüsib ühiskonna absoluutse avatuse ja suletuse mõju indiviidi vabadusele. Kõneledes peategelase Andrease kaudu, kirjutab Franzen, et võrguajastu, mille aksioomiks on info vaba liikumine, ei erine sugugi represseerivast riigist, nagu seda on Ida-Saksamaa. Ta tembeldab mõlemad süsteemid totalitaarseks, kuna kummastki on võimatu loobuda. Stasi järelvalve on asendunud Google’i kõikenägeva pilguga.
«Puhtuse» keskne kuju ongi Andrease Wolf, kes püüab kinni mätsida üht kohutavat saladust oma minevikust, kuid kellest saab saatuse iroonia tahtel Stasi arhiivide avalikustamise eestkõneleja. Nõnda sünnib võrguajastu musterkuju, maailmakuulus personaaž, kes loob Päikesevalguse Projekti, mille missioon on küll salastatud toimikute levitamine, ent mille mõjuvõimu Andreas kasutab endast tõe varjamiseks.
Nii nagu enne Berliini müüri langemist tagasid perekondlikud sidemed talle teatava poliitilise puutumatuse, hüppab Andreas vana korra nurjudes oma naha päästmiseks uue süsteemi rüppe. Mõlemal juhul sõltub ta valitseva süsteemi eestkostest.
Räpase saladusega eneseimetlejana, kes alatasa muretseb selle pärast, mida teised inimesed temast arvavad, näeb Andreas tõsist vaeva, et konstrueerida internetis endast võimalikult positiivne kuvand ja tagada endale nii «Google’i toetus». Ta tajub aga, kuidas virtuaalne kuvand on tõelisem kui tema ise, tunnistades, et «internet tähendas surma». See on ka faustilik moment Andrease elus: et võita ülemaailmses veebis kuulsus ja poolehoid, müüb Andreas oma hinge maha.
Üheks Franzeni tuummõisteks ühiskonna ja inimsuhete lahkajana «Puhtuses» on «saladus». Kahtlemata on «saladuse» mõiste seotud võimuga, mis on inimesel, kellele me saladusi pihime, kuid ka riigiorganitel või äppidel, mis meie taga nuhivad. Saladused ühtlasi eraldavad meid ning seda, kui õudne on isolatsioon, milleni üks saladus võib inimese viia, võime välja lugeda Andrease hingeseisundist.
Ometi on saladused hädavajalikud, nagu selgub Pipi vanemate armastusloost. Lähedus ilma ühegi saladuseta vangistab Pipi vanemad läbinähtavasse ja pinnapealsesse ruumi, millest reaalsus, mis pole ainult vahetult nähtav ja on seega alati ambivalentne, ei suuda läbi tungida. Tulemuseks on piinarikas sõltuvussuhe. Franzen annab jõuliselt mõista, et selleks, et armastada, tuleb meil hoida ka saladusi – saladused rikastavad meie elu ja annavad meie maailmale, ka armastusele, kindla tugipunkti.
Iga teema puhul, mida Franzen «Puhtuses» käsitleb, jääb kõrgel noodil kõlama justkui üleskutse leida äärmuste vahel kesktee. Kui äärmused, nagu absoluutne moraalsus ja moraalitus või infovabadus ja tsensuur, teineteisega pigem sarnanevad, jääb kuldne kesktee ju ainsaks tõeliseks alternatiiviks. Säärane üleskutse on aga lugeja väljamõeldis.
Franzeni looming annab meile järjekindlalt põhjust kahelda, kas inimesed on niisuguse lahenduse jaoks üldse piisavalt mõistlikud. Irratsionaalsus on «Puhtuse» kosmogoonia alusprintsiip, mida ka peegeldab teose epigraaf Goethe «Faustist»: «... kurja kavatseb, kuid korda saadab head.»
***
Jonathan Franzen «Puhtus»