Nooruslikult hoogne lennureis

Helen Käit «Fööniksi viimane lend» Foto: Raamat

Mitme populaarse ja auhinnatud lasteraamatu autor Helen Käit on seekord kirjutanud raamatu täiskasvanutele, mis samuti ei ole jäänud tähelepanuta: raamat märgiti ära kirjastuse Tänapäev viimasel romaanivõistlusel.

Teose tegevus toimub mitmes ajas ja kohas, mille seob kokku lennukireis Barcelonast Düsseldorfi, kus kolm eri vanuses ja rahvusest naist igavuse peletuseks üksteisele oma elust värvikaimaid seiku jutustavad. Siin on Düsseldorfis õppiv eestlanna Sandra, kes pooleldi vastu tahtmist sõbranna mahitusel Barcelonasse lõbutsema sattus, hispaanlanna Ana, kes sõidab Saksamaale poja pulma, mis teda sugugi rõõmuga ei täida, ja sakslanna Gerda, kes unistab arhitektuuriõpingutest ja käis Barcelonas Gaudi kõvermaju imetlemas.

Kadestusväärse kergusega saavad naised üksteisega jutule ja kadestusväärse kergusega voolab jutt ka raamatus – nii kiiresti loetava raamatu peale pole ammu sattunud. Küllap on osalt selles «süüdi» ka lood, mida naised jutustavad. Kuna kaks neist on veel üsna noored, Gerda 19-aastane ja Sandra veidi üle 20, siis on mõistetav, et nende elu tähtsamad ja meeldejäävamad sündmused leidsid aset lapsepõlves, ja ka 47-aastane Ana alustab oma lugu teismelisena kogetud seikadega.

Ana suvine lugu retkest, kus koolivaheaja alguse tähistamiseks koos sõpradega järvemajakesse sõidetakse ning kus ühest ta kambasemust midagi enamat hakkab saama, on pärit justkui mõnest paremat sorti noorteraamatust ja toob meelde Heljo Männi «Miks sa vaikid?» ja Aino Perviku «Õhupalli» (uuema aja kõikevallutava noortekirjandusega ei oska paraku võrrelda).

Sandra lugu sellest, kuidas ta uues koolis oma koha leiab, kui ronib neljanda korruse aknalauale masendunud klassiõde maha rahustama, meenutab jällegi Leelo Tungla «Kirju liblika suve» ja muid n-ö keskmisele koolieale mõeldud raamatuid, kus on nii ohtu ja muresid kui ka asjalikke lapsi. Gerda lood on puhas lasteraamatumaterjal: püsimatu põngerja rahmeldamised ja ulakused teevad nalja (täiskasvanutele muidugi peavalu) ja ka tema teine lugu koeraigatsusest on üldlapselikult mõistetav.

Hiljem räägib Ana ka oma täiskasvanuelust ja Sandra ootamatust armumisest, aga need lood pole nii köitvad. Seevastu varasemad lood võiks vabalt ka eraldi lasteraamatu või noortenovellina välja anda, sest kahju, kui need õigel eagrupil muidu lugemata jäävad.

Poole pealt tuuakse sisse ka neljas tegelane, Herman, kes mängib olulist rolli lõpplahenduses, aga värvikate naistegelaste kõrval jääb ta kahvatuks ja ka tema tegutsemisajendid pole piisavalt lahti kirjutatud.

Pealkirjas ja tagakaanetekstis räägitakse «viimasest lennust» ja «saatuslikust lõpust», mis tekitavad tunde, et on täpselt teada, mis sorti lugu siin räägitakse, kuid hoolimata naiste elumuredest ja -traagikastki on raamat nii kerge ja elujanune, et lugeja hakkab endas kahtlema ja ikkagi lootma, et ehk on oluline sõna pealkirjas «fööniks», millena Sandra, Ana ja Gerda ees ootavast hukust tõusevad.

Kõige tõhusamini töötab raamat siiski reklaamina autori lasteraamatutele. Kui mulle peaks lasteraamatu lugemise tuju peale tulema, siis vaatan ma kindlasti ka selle autori teoste poole, sest praeguse loo põhjal tõotavad need olla hoogsad, seikluslikud ja lustakad.

***

Helen Käit «Fööniksi viimane lend»

• Tänapäev 2017
• 278 lk