Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Meie kõikide exodus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaja Haukanõmm «Ex(k)odus» | FOTO: Raamat

Skeptikute kahtlustest hoolimata on ajaloost ikka midagi õppida, sest inimeste põhivajadused püsivad läbi aegade sarnased ja nii on keskaegse või postmodernse inimese käitumises ühisjooni. Ka rändekäitumises on prognoositavaid trende.

Seaduspärasusi selles vallas on sõnastatud alates 19. sajandist. 1970. aastate algusest on hea näide Wilbur Zelinski nägemus, kus ta demograafilisi trende mobiilsusega sidudes ennustab üldjoontes ette tänapäeva vabatahtliku rände mustreid. Samamoodi panevad sõjad ikka liikuma põgenikevooge, peetagu sõdu siis mõõkade või rakettidega. Ilma II maailmasõjata poleks 50 miljonit inimest Euroopas oma kodu maha jätnud, ilma relvakonfliktideta Lähis-Idas ei puutuks me Euroopas praegu kokku põgeniketulvaga. Paralleelid seitsmekümne aasta taguse ja nüüdisaja vahel kutsuvad igal juhul olukordi kõrvutama.

Ajaloolase Kaja Haukanõmme minimalistliku, kuid kahemõttelise pealkirjaga teos «Ex(k)odus» sellega tegelebki. 2012. aastal kaitses autor Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal «Teisest maailmasõjast tingitud Balti pagulaste problemaatika aastatel 1945–1952 Eesti pagulaste näitel». Viimastel aastatel on Haukanõmm elanud Šveitsis ja olnud vabatahtlikuna tegev ühes sealses pagulaskeskuses – töö, mis on andnud hea võimaluse asetada kõrvuti eri ajastute ja eri kultuuritaustaga põgenike lood.

Ühed, eesti pagulaste omad, mis loetud vanadest kirjavahetustest, päevikutest ja mälestusteraamatutest, teised, mis kuuldud värsketelt pagulastelt ja suuliselt. Esimesi on suuresti setitanud aeg ja mälu selektiivsus – läbielatule lisavad aastad sobivaid värve ja toone, haagivad külge teiste saatusekaaslaste mälestusi, nii et mina-mälestused segunevad meie-mälestustega. Need omakorda paigutuvad kollektiivselt vahendatuna inimese isiklikku elulukku.

Lugude ajas muutumist ja võõraste kogemuste «isiklikuna» mäletamist on sotsiaalpsühholoogid uurinud palju, siinses raamatus tuuakse näiteid eesti sõjapagulaste lugudest. Lugude süvitsi dekonstrueerimiseni siiski ei minda, valmis vastuseid ei pakuta. Eesmärk on pigem panna lugejaid kaasa mõtlema. Mõni müüt siiski murtakse.

Juba oma doktoritöös tegeles autor palju statistikaga, millest muuseas ilmnes, et Eestist ei pagenud läände sugugi valdavalt eliit, nagu pagulaskogukondades on aastakümneid tahetud uskuda. Arvud näitavad, et enamik läände läinutest polnud põhikoolist kaugemale jõudnud. Hästi on uurijad läbi töötanud Rootsi ja Taani jõudnute andmed, millest ilmneb, et täisealistest olid kõrgharidusega 5–7 protsenti, pea pooled aga algharidusega. Ent see, et usutakse midagi muud, kuulub tähtsa komponendina pagulaskonna nn rajava jutustuse juurde.

Paralleeliks sobib teadmine, et tänapäeval Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast saabuvate põgenike hulgas on küll ka eriharidusega spetsialiste, kuid enamik on ikkagi algharidusega või üldse ilma koolihariduseta (lk 18). Ajakirjanduses ilmuvates portreelugudes tutvustatakse tänapäevastes põgenikelaagrites oma šansse ootavaid tippspetsialiste ja kujundatakse sellega vastuvõtvates ühiskondades optimistlikku suhtumist.

Kuskile aga peavad ära mahtuma ka kõik teised. Mõnes mõttes oli pärast II maailmasõda läände jõudnud eestlastel lihtsam – siis oli pagulastele pakkuda pea piiramatult lihttööd. Kui palju vajatakse tänapäeva infoühiskonnas labidamehi?

Paralleele tänase ja eilse vahel leiab raamatust hulgaliselt. Teadlasena teab autor näiteks, et 1944. aastal põgenemise käigus hukkunute arvu kindlaks tegemine on väga keeruline: tormine meri ja pommirünnakud, õnnetused ja haigused nõudsid oma, kuid tänini pole täpsed arvud teada. Pileteid lahkuvatele paatidele ju ei müüdud. Seepärast on ta üllatunud, et praegu edastab meedia teel Euroopasse uppunud põgenike arvu kümnelise täpsusega.

Pagulasteema puhul on oluline ka rännete jätkuvuse teema. Mitte kõik ei jää paigale riiki, kuhu põgeneti ja kus elatakse põgenikelaagrites või ajutistes elupaikades. Kolmandatesse riikidesse liigutakse edasi turvakaalutlustel (nt sõjajärgne Rootsi, kes andis Nõukogude Liidule välja baltlasi; osalt tehti seda ka liitlastsoonides sõjajärgsel Saksamaal), aga enamasti ikka majanduslikel põhjustel (nt sõjajärgne Saksamaa, praegune Ida-Euroopa, sh Eesti).

Meil ei õnnestu ju oma kvoote kuidagi täis saada – Eestisse ei soovi põgenikud lihtsalt jääda. Šveitsiga, kust on näited selles raamatus, on lugu muidugi teine – see on sihtriik, kus pagulased on valmis paigale jääma ja tegema läbi kohanemisfaasid ühest kümneni. Sealgi ilmnevad aga mustrid, mida on rändeuuringutes ikka välja toodud: inimesed peavad võõrsil, eemal harjumuspärasest sotsiaalsest ja füüsilisest keskkonnast, alustama nullist, leppima kvalifikatsioonile ja sotsiaalsele staatusele mittevastava rolliga.

Raamatus on toodud näited eesti loomeinimestest paguluses (Karl Ristikivi) ja paralleelid tänapäeva süürlastest Šveitsis (helilooja Maher, laulja Selda, lk 36–37). Arusaadavalt võib rutiinne tegevus vaimu pärssivas valdkonnas mõjuda pidurina ka loomingule. Sellega seoses on näiteks Raimond Kolk, ise paguluses tegutsenud eesti kirjanik, rääkinud pagulaskirjanduse «vitamiinipuudusest».

Suurem osa ta enda «Ütsiku tähe» luuletustest sündis Göteborgis tekstiilivabrikus ketrusmasina taga kõmpides, romaani «Sulajää» ettevalmistamine toimus treipingi taga. Sellest ja teistest kurbkoomilistest juhtudest annab ülevaate folklorist ja kirjandusteadlane Felix Oinas oma essees «Kuidas kirjanikud loovad» – sobilik lisalugemine Kaja Haukanõmme raamatu juurde.

Kui Haukanõmme pagulusteemaline doktoritöö oli faktoloogial põhinev sisutihe uurimus, siis siinses teoses lähenetakse pagulusele eelkõige humanistliku nurga alt. Teosel on väga isiklik mõõde. Autor kirjutab oma mõtisklustest, sisemistest arupidamistest, toob ka nimeliselt ära eesti pagulasi, kes on paguluse mõistmisel talle mõju avaldanud. Ta kirjutab, kuidas tänapäeva pagulaste siseheitlustele tunnistajaks olemine aitab tal paremini mõista aastakümnetetaguseid eesti pagulasi. Tõesti – masendus ja lootus vahelduvad päevast päeva üha uuesti nii eesti pagulaste kirjades kui nüüdisaja pagulaskeskustes.

Migratsioonikirjanduses kohtab sageli mõtet, et töömigrandid on altimad võõral maal kohanema kui sõjapõgenikud – viimased elavat pigem pilguga kodumaa poole. Kaotatud kodumaa on viimaste jaoks kultuuriline ressurss, mis turgutab nende kõikumalöödud identiteeti ja kuhu, vähemalt sõnades, ihaletakse tagasi. Samas on fakt see, et näiteks eesti pagulaskonnast oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist tagasipöördujaid ikkagi vaid paari tuhande jagu.

Kaja Haukanõmme raamatu lõpus avaldab üks Süüria pagulane arvamust, et Lähis-Idast Euroopasse saabunud ja siin mitte sulanduvad põgenikud ei lähe kodumaale tagasi. Mis nende mittesulandujatega peale hakata, pole küll selle raamatu teema, kuid mõtlema peab ikkagi. Sest see on kahtlemata ka meie asi, kes me omas kodus elame.

Raamatu lõpus toodud mõttega, et seista tuleks selle eest, et keegi ei peaks oma kodust või kodumaalt põgenema, tuleb kahtlemata nõustuda. Kui äkki sõdiks vähem? Kui äkki ei suruks oma kultuuriruumist pärit väärtusi teistele peale? Sest on ju teada, mis sellele järgneb. Midagi võiks ikkagi ajaloost õppida.

***

Kaja Haukanõmm

  • «Ex(k)odus»
  • Fotod: Raul Kuusk
  • 2017
  • 62 lk
Tagasi üles