Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Loe: katkend Peeter Oja uuest raamatust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peeter Oja saates «Minu salajane veidrus» | FOTO: Kanal 2

Ilmunud on Peeter Oja uus ja ühtlasi esimene täispikk raamat pealkirjaga «Kuidas kirjutada raamatut». Avaldame sellest eksklusiivse katkendi.

SPORDIRAAMAT

Oli veebruar 1998. Otsustasin pühkida lumetolmu jalgelt ja põrutada lõunamaale. Erinevaid lõhnu täis õhk ja ergav päike häälestasid kiiresti igavese suve lainele. Ühel jalutuskäigul, palavuse eest leevendust otsides, peatusin varjulises tänavabaaris, kus mängis televiisor. Inimesed teleriekraanil kahlasid valges olluses. Nende jalgade külge olid seotud mingid lauad ja nägudel ilmsed kurnatuse tunnused. Vaesekesed ei jätnud aga jonni ja sumasid muudkui edasi. Mind ümbritsevas atmosfääris tundus see kõik kuidagi pentsik.

«Mida nad seal teevad?» leidsin end omaette sosistamas. Hetk hiljem taipasin. Nad ju suusatavad. Taliolümpia. Mõtteseosed tekivad väga kummaliselt. Tulemusest tagasi kerides, et kuidas selline mõte pähe tuli, avastad hüpliku teekonna, kus kohati etappide vahelisi sidemeid polegi. Raske on määratleda, mil moel üks mõttepoeg teiseni viis. Olgu kuidas on, see lõunamaine seik viis mu mõtte spordiraamatute maailma, tekitades palju küsimusi.

  • Miks peaks kirjutama spordiraamatut?
  • Kuidas kirjutada spordiraamatut?
  • Kes seda loeb? Justnimelt, loeb?
  • Mis ta lugejale annab?
  • Kas on üldse vaja kirjutada spordiraamatut või piisab ka tulemuste kogumikust?

Spordiraamatu kirjutamisel kerkib küsimusi üles rohkem, kui leidub neile antud vastuseid. Võrreldamatult enam kui ühegi teise raamatu kirjutamise puhul. Kummaline on asja juures see, et iga vastuse saanud küsimus, kergitab üles vähemalt kaks uut. Need omakorda jälle uusi küsimusi ja nii kuni lõpmatuseni. Sellises olukorras oleks ehk mõistlik üldse mitte küsida. Kuid küsimata ka ei saa.

Joonis 1. Iga vastuse saanud küsimus kergitab üles vähemalt kaks uut. Paljud küsimused ja vastused jäävad õhku. | FOTO: Peeter Oja

KRIMINAALROMAAN

Kriminaalromaani kirjutamine on tegelikult väga lihtne. Esmapilgul tundub selline avaldus liiga julge, ent vaadakem asja lähemalt.

Miks loeb inimene krimkasid? Selleks, et distantsilt kõdualgele kaasa elada. Silmakirjatsetagu palju tahes, kohtumine laipadega (läbi turvalise literatuurse filtri) tekitab üheaegselt nii õudu kui ka meeldivat närvikõdi. Argielus hoiab vähegi mõttesuutlik olend sellisest seltskonnast eemale. Saades aga raamatus nendega ninapidi kokku, mõnuleb täiega. Lugedes krampides tõmblevast mürgitatud vanaprouast, valdavad lugejat paitavad õõvapuhangud. Hingevärinaga lugemist jätkates saadab teda vaid üks soov: vast tuleb veel! Ehk jätkub sulerüütlil vunki ja lopsakat fantaasiat, et serveerida pikantsete paladega külluslik mõrvalaud!

Kas teate, mis vahe on lotol ja kriminaalromaanil? Erinevus seisneb tõenäosuses. Lotovõidu võimalus on pea olematu, kriminaalromaani avaldamisega võidad midagi alati. Ikka leiduvad mõnedki friigid, kes isegi häbematult ebaõnnestunud kriminulli endale soetada soovivad. Rahvale meeldib, kui inimese tumedam pool (ennast jätab lugeja taktitundeliselt alati kõrvale) päevavalgele tuuakse.

Mida metsikum sooritus romaanis, seda soojem vastuvõtt publiku poolt.

Raamatu avalik esmaesitlus toimub 4. detsembril kell 18:00 Solarise Apollo raamatukaupluses. Teised esitlused:

8.12 (R) kell 18:00 Pärnu Keskuse Apollos

9.12 (L) kell 14:00 Tartu Kaubamaja Apollos

16.12 (L) kell 13 Haapsalu Kaubamaja Apollos

Tagasi üles