Ruja film toob publiku ette tulise intriigi prooviruumis

Filmi «Eesti muld ja Eesti Ruja» põnevaimad hetked on prooviruumis Foto: Sterotek OÜ

Eelmisel nädalal jõudis kinodesse pretensioonika pealkirjaga massiivne muusikadokumentaal «Eesti muld ja Eesti Ruja».

• Muusikadokumentaal «Eesti muld ja Eesti Ruja»
• Režissöör Tarvo Mölder, toimetaja Kaidi Klein
• Eesti 2017
• Kinodes alates 2. detsembrist

Tänavu 20. augustil, iseseisvuse taastamise päeval, astus Tallinna lauluväljakul üles korraks taas ühinenud ansambel Ruja, paljude jaoks Eesti legendaarseim rokkbänd. Tarvo Mölderi dokfilm ongi pühendatud sellele kontserdile ning eelnenud prooviperioodile.

Tegu on klassikalise muusikadokiga: kontserdisalvestused lauluväljakult vahelduvad muusikute ja nendele lähedal seisvate persoonide intervjuukatketega. Loomulikult on filmis hetki, mil tahaks kinosaaliski tulemasina kätte võtta ja seda pea kohal heljutada – siinkirjutaja on generatsioonist, kellel on Ruja vinüülid ribadeks käiatud ning lemmikballaadi esituse juurde käis kohustuslik pöidlakõrvetamine. Tänapäeva nooruse kurvastuseks leiab Spotifyst aga vaid kolm Ruja lugu.

Filmi muusikaajalooliselt kõige väärtuslikum osa on suurkontserdile eelnenud prooviperiood, mille ajaks lubas ansambel kaamera prooviruumi. Kaamera jäi delikaatseks ja vaatas toimuvat nurgast. Ühelt poolt dokumentaalfilmi juures kiiduväärt omadus, aga teiselt poolt oleks ehk kübeke autoripositsiooni filmi intrigeerivamaks teinud.

Jaanus Nõgisto. Kaader filmist «Eesti muld ja Eesti Ruja». Foto: Sterotek OÜ

Mitte et intriigi oleks vähe. Suur osa filmist on üles ehitatud Jaanus Nõgisto ja Rein Rannapi konfliktile. Selles suhtes on Ruja nagu päris rokkbänd. John Lennon ja Paul McCartney ei saanud omavahel eriti läbi ja suuresti selle pärast läksidki biitlid laiali. Oasise vendade Noel ja Liam Gallagheri lapsepõlvest saadik kestnud rivaliteet viis selleni, et üks lõi teise kitarri vahetult enne esinemist puruks.

Guns N’ Rosesi Axl Rose nimetas bändikaaslast Slashi «vähiks, mis tuleb halastamatult välja lõigata». Pink Floydi bassimees Roger Waters keelas pärast bändist lahkumist neil kasutada nime Pink Floyd ja täispuhutavat siga. Asi läks kohtusse, mis andis nimetatud artefaktide õigused siiski David Gilmourile. Ja nii edasi.

Rein Rannap. Kaader filmist «Eesti muld ja Eesti Ruja». Foto: Sterotek OÜ

Suure maailma rokimeeste kakluste kõrval on Nõgisto/Rannapi nagistamised nagu spanjelikutsikate müramine – niipalju, kui seda filmis näha. Piirdutakse susinal öeldud mürgiste märkustega, nagu vana abielupaar, kes ei saa olla teineteisega ega teineteiseta (kommentaar filmist).

Lisaks tehti prooviruumistseenides mõlema korüfeega ka eraldi intervjuud, millest siis oli montaažis hea lõike üksteise alla monteerida. Näiteks nii. Nõgisto: konflikt tuleb sellest, et me oleme totaalselt erinevad isiksused. Ja järgmises kaadris Rannap: mina ja Jaanus oleme liiga sarnased inimesed selleks, et tülitsemata läbi saada.

Selliseid hetki on filmis mitu ja näha on, et režissöör on siin häbitult lustinud. Teised bändi liikmed Tiit Haagma, Jaan Karp ja Andres Põldroo saavad sõna valdavalt taustakommentaariks, samuti selle kontserdi jaoks leitud lauljad Kristjan Kannukene, Robert Linna, Kadri Voorand jt.

Kuna kõik kõnelevad toimuvast enamasti positiivses ülivõrdes, kaasa arvatud kommenteerivad kontserdikülastajad, jääb vaadates suhu maik, nagu oleks mõni auväärne ja armastatud kuluurikorüfee 80 aastat vanaks saanud ja temaga sel puhul intervjuu ilmunud.

Natuke kahju, et filmis ei saa sõna endised Ruja liikmed Margus Kappel või Priit Kuulberg. Erinevalt Urmas Alendrist ei pühendatud filmiaega mõni aasta tagasi surnud Ivo Vartsile. See on küll arusaadav, film rääkis ju konkreetselt 20. augusti kontserdist ja sellele eelnenust. Aga ikkagi.

Kaader filmist «Eesti muld ja Eesti Ruja». Foto: Sterotek OÜ

Loomulikult on piisavalt pikk lõik filmist pühendatud teemale, et korraks taas ühinenud Ruja on vaid üks moodustis Alendri-kujulise tühja augu ümber. Või nagu Rannap ütleb: «Ruja, see on Alendri laulmine ja minu laulud!» Mingist võltstagasihoidlikkusest ütles ta seda just selles järjekorras.

Selle augu täitmisega said külalissolistid, kes paremini, kes hõredamalt, ikkagi hakkama. Haruldaseks ja nauditavaks pean ka kaadreid sellest, kuidas vanu tuntud lugusid kokkutulemise puhul taas arranžeeritakse ning uutele lauljatele materjali tutvustatakse/õpetatakse.

Tänuväärselt jäetakse filmis peaaegu puudutamata nn süldi-Ruja periood, kus vorbiti valmis laulukesi stiilis «kes kellega viimse moe järgi sööklas vorstijuppi närib». Kummalisel kombel selgus, et noorema ja veel noorema generatsiooni hulgas on Ruja tuntud just selle perioodi laulude tõttu. Mis tõestab järjekordselt, et a) noorus on hukas ja b) 1980. aastad oli ikka ilge aeg.

Kui filmile üldse midagi ette heita, siis pikkust: oma kaks tundi muutub venivaks, sest süžee arenguid seal ju eriti ei toimu. Nagu oleks välja lastud plaat «Ruja liigakauamängiv». Aga saan ka tegijatest aru: kui sul on nii palju kuldset materjali käes, siis hakkab süda seda lõikudes ikka verd tilkuma.