PÖFFi ulmekomöödia: suts 80ndate ufonostalgiat
30. november 2017, 15:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tito Biondi (Valerio Mastandrea) on eraklik teadlane, kes pugenud elama Las Vegase lähedasse kõrbesse. Ta nokitseb päevad läbi üksi laboratooriumis, püüdes leida kontakti maaväliste olendite ja kadunud hingedega. Ühel päeval saab mees teate oma venna hukkumisest. Viimane tähendab, et venna kaks last, Anita ja Tito asuvad elama tema – oma onu juurde.
- «Väike Tito» Itaalia 2017
- Režissöör Paola Randi, osades Valerio Mastandrea, Clémence Poésy jt.
- Linastub PÖFFi põhivõsitlusprogrammis 30. novembril Tallinnas, 1. detsembril Tartus
«Väike Tito» tuletab meelde 80ndate ja 90ndate ulmekomöödiaid, mis tiirlevad ufode ja maavälise elu ümber. Ka karakterid — veidrikust teadlane ja noored lapsed, on mainitud kümnendite koguperekomöödiatest tuttavad. Kohati välgatab silme ees isegi hetke üks populaarsemaid animaseriaale — «Rick ja Morty», ehkki kurjast geeniusest vanaisa asemel on siinkohal küllaltki sõbralik onu. Tito Biondi ja tema vennapoja, pisikese Tito duo mõjub ajuti siiski sarnaselt.
Värvilise ulmemaailma kõval tegeleb «Väike Tito» kaotusvaluga. Näeme väikest poissi, kes klammerdub teaduse külge, lootes sel viisil oma isaga taas ühendust leida. 7-aastane pole ainus, kes sel viisil talitab. Iseenda ja lähedastega toimetulek on filmi võtmeteemasid. Sõelale jääb mõttetera, et elu pole mitte olnus, vaid neis, kes meid ümbritsevad.
Põhivõistlusprogrammis linastumine muudab «Väikese Tito» hindamise siiski keerukaks. Ühelt poolt on põhivõistlusprogrammi mitmekesistamine tervitatav. Seda enam, et tegu on südamliku linateosega. Teisalt, ehk on sõbraliku teadlase lugu A-listi kuuluva festivali põhivõistlusprogrammis liiga lapselik ja üllatusefektita?
Lapselik olemislust pole miski, mille eest peaks pagema — vastupidi. Antud juhul on meenutab linateos aga südamlikku koguperefilmi, mida pühapäevahommikul pannkookide kõrvale vaadata. Linastunuks film mõnes teises PÖFFi programmis, säärast assotsiatsiooni ei tekiks. Ehkki tegu on sooja linateosega, mis sobib vaatamiseks ka pere pisimatele, tuleb nentida et «Väike Tito» ei küüni teiste põhivõistlusprogrammi filmide tasemele. Samas, miks vahel mitte ulmekomöödiaid vaadates möödunud aegade üle nostalgitseda.