Kuidas seletada surnud kajakat

«Krdi loll lind»: Klaudia Tiitsmaa Foto: Heigo Teder

Ameerika lavastaja ja näitekirjaniku Aaron Posneri 2013. aastal kirjutatud «Krdi loll lind. Tšehhovi «Kajakas» unplugged» on klassikalise näidendi ajakohastatud ja lihtsustatud tõlgendus.

Taago Tubina lavastuses Ugalas etenduv «Krdi loll lind. Tšehhovi «Kajakas» unplugged» kehtestab end avaminutitest peale «Kajaka» dekonstruktsioonina, mis lammutab taotluslikult kõike klassikaliselt tšehhovlikku. Maria (Tšehhovil Maša) rebib alla publikut saalis ees ootava suurele lõuendile maalitud sügisese mõisapargi vaate. Maas lebavad värvikirevad lehehunnikud pühitakse mustadesse prügikottidesse. Järele jäävad tühi black box ja tuntud näidendi skelett.

Laia pintsliga tõmmatuna astuvad publiku ette nii tuttavad tegelased kui ka sündmused. Noor Koss (Tšehhovi Treplev) lavastab maamõisas eksperimentaalset näidendit. Tema näitlejannast ema Emma (Arkadina) ei saa kunstist aru ja pahandab. Nooruke Niina ei põhjusta mitte armukolmnurka, vaid -nelinurga. Armastus, kannatus, armukadedus, surm.

Peale keeruliste inimsuhete läbib lavateost arutelu kaasaegse teatri üle: kas peaks otsima uusi vorme ning võitlema kõige vana ja stagneerunu vastu. Või peaks, nagu peategelane Koss (Martin Mill) lõpuks otsusele jõuab, kõigepealt vaatama otsa kõigele vanale ja «tegema vanu asju lihtsalt paremini». Siinkohal tuleb Aaron Posneriga nõustuda. Ajaproovile vastu pidanud süsteemi on lihtne lammutada. Midagi samaväärset asemele pakkuda märksa keerulisem.

Ugala «Krdi loll lind» on iseseisvuse taastanud Eesti teatrites üheteistkümnes Tšehhovi «Kajaka» lavastus. Seekordne «paremini» tegemine mõjub kui lapsukeste mäss vanemate vastu, mis sunnib tegema kõike teisiti ja lihtsalt põhimõtte pärast risti vastupidi varasemale traditsioonile. Soov vabaneda klassika taagast ja tõestada oma sõltumatust autoriteedist. Selleks lammutatakse Stanislavski (Tšehhovi tekstide najal) kehtestatud lukuaugu printsiip ja neljas sein, pöördudes otse publiku poole.

Vaatajale tunnistatakse ja tuletatakse aeg-ajalt ka meelde, et me teeme siin praegu teatrit ja see on kõigest etendus. See ei ole päriselt. Selgitatakse lahti teoses esinevad kujundid ja metafoorid, jutustatakse juba olnud ja veel tulevaid sündmusi ning kuidas neid mõista («Juhuks, kui te ei ole 19. sajandi vene näitekirjandusega sina peal!»).

Uuenduslikkus seisneb ka muusikalistes vahepalades, ebatsensuurses keelepruugis, alastuses ja erootikas. Manipuleeritakse ka selle loomaga, kes võpatab, kui kajab lask, ja erutub, kui näeb paljast ihu. Selles kõiges ei ole teatri kontekstis iseenesest midagi uut ega uudset. Need võtted võiksid olla põhjendatud, omal kohal ja loomulikud. Kui need teosele tervikuna midagi juurde annaksid, mitte ei võtaks vähemaks.

Tšehhovi näidendi psühholoogilise kihistuse asemel vaesuvad rollid Posneril üheplaaniliseks. Igas tegelases vaid üks käivitav impulss, üks plakatlik iha või motiiv. Loogikavead on sisse kirjutatud nii Kossi kui ka tema armastatud Niina (Klaudia Tiitsmaa) tegelaskujusse ning sündmustesse laiemalt (nt et Semm (Semjon – Ringo Ramul) palub lõpus Kossilt andestust).

Armuvalus Koss (Martin Mill), kes peab pikki monolooge kunstist, minetab usutavuse.

Vajadus teha teatrit ja kirjutada eksisteerib temas ainult näitlejannast ema (Merle Palmiste) tähelepanu saamiseks. Selleks ta lärmab ja veiderdab. Tegemist on lapsmehe jonnihoogudega, ise silmanurgast piiludes: Vaata, ema, kuidas ma kannatan! Vaata ja tunne süüd! Karakter on arengus oidipaal-fallilisse faasi takerdunud. See ei luba tal teha ka filosoofilisi üldistusi kunsti, elu ja armastuse kohta, millise ambitsiooni tekst Kossile siiski ette kirjutab. Mill otsib, leiab ja kaotab taas – roll libiseb haardest välja.

«Krdi loll lind»: Merle Palmiste ja Janek Vadi Foto: Heigo Teder

Pelgalt kuulsusejanust kannustatud Niina pakub kirjanik Trigorinile (Janek Vadi) oma keha. Lubab hinge, aga pakub ihu – otse ja häbenemata. «Jookse!» laulab Trigorin, kui Emma (Merle Palmiste) neile peale satub. Ja Niina jookseb, ta lendab. Karakter ei evi laiemat loogikat ning räägib järjekindlalt iseenesele vastu.

Siin jääb mõistmise ruumi vaid tõlgenduseks, et Posneri «Krdi loll lind» on otsesõnu «krdi loll Niina» (deklareerib ju Niina korduvalt ja häälekalt, et tema ongi kajakas. «Saad sa aru, see on metafoor!»). Tegelane, kellest autor ei saa aru. Kes ehk peabki igas suunas laiali valguma, pidetu ja järjepidevusetu.

Merle Palmiste esitab primadonna Emma rolli enesestmõistetava professionaalsusega. Tšehhovi Arkadina on talle nagu valatud. Emma sureva käe episoodis või näiteks petliku Trigorini paika panemises on diivalikku elegantsi. Valusat vahetust leidub ema tunnistuses, et kuigi ta poega ei vihka, kuidas võikski vihata, siis häirib poiss teda küll.

Võluv on ka Maria (Laura Kalle) kehastus, ehkki seegi roll on ümberkirjutamisel palju kaotanud Maša hurmavalt väljapeetud künismist ja dekadentsist, mis pakuks noorele naisnäitlejale huvitavaid võimalusi.

Trigorin sõnab lavastuses, et talle meeldib kunsti väärtuse hindamiseks saja aasta test: kas teosel on ka sajandi möödumisel midagi öelda? Tuleb tõdeda, et kui Tšehhovi inimene on ka sada aastat hiljem olemas ja aktuaalne, siis Posneri dramaturgiline võttestik ja T-särgi lausungi filosoofia mõjuvad aegununa juba vähem kui viis aastat pärast kirja panekut. Kohtumine kajakaga võiks anda ainest mõtisklusteks inimsuhetest ja armastuse olemusest, unistustest ja igatsustest ning vabaduse hinnast.

Seekord mõtlen teatrist tulles muust. Sellest, kuidas me ümbritsevat maailma ja kultuuri järjest üle kirjutame. Tahaks öelda, et muudkui lollimaks ja igavamaks, aga võib-olla kõigest kergemini tarbitavaks. Mustvalgemaks, lihtsakoelisemaks, ühemõõtmelisemaks. Vaesemaks, aina vaesemaks. Milline võiks välja näha «Kajaka» Disney-versioon?

ARVUSTUS

«Krdi loll lind»

• Autor Aaron Posner
• Lavastaja Taago Tubin 
• Tõlkija Erkki Sivonen, kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, videokunstnik Katre Sulane 
• Osades Martin Mill, Merle Palmiste (Eesti Draamateater), Klaudia Tiitsmaa, Laura Kalle, Ringo Ramul, Janek Vadi ja Andres Tabun
• Esietendus Ugalas 7. oktoobril