Aja auk. Jimi Hendrix 75 ehk Jimi oli rokkstaar

Mängib Jimi Hendrix. Foto: Caters News / Scanpix

Omamoodi huvitav on mõelda, nagu sellistel puhkudel ikka, mida oleks Jimi Hendrix edasi teinud, kui ta poleks 1970. aasta septembris 27-aastasena oma okse sisse lämbunud ja surnud, kui barbituraatide üledoos poleks võtnud oma ja Jimist ei räägitaks praegu kui ühest väga eksklusiivse «27 klubi» liikmest. Kuna Jimit tõmbas džässi poole, on mõned arvanud, et ta oleks valinud kosmilise ja müstilise džäss-fusion’i suuna, kuhu tema viimane muusika ka osutas. Milline oleks ta olnud 75-aastasena? Arvan, et väga cool.

«Jimi was a rockstar,» laulab hiphopimees Common oma mälestusloos Jimile. Tõesti oli. Jimi Hendrix ülistas waltwhitmanlikku keha elektrilist. «May I land my kinky machine,» küsib skafandrisügavusest kostev hääl loos «Third Stone From The Sun». Kas ma võin oma seksmasinaga maanduda?

Johnny Allen Hendrix sündis 27. novembril 1942 afroameeriklastest joodikute perre ja tema lapsepõlv polnud kiita. Teismelisena avastas ta bluusi ja rütmibluusi ning kuulas Muddy Watersit, BB Kingi, Chuck Berryt jne. Ka olid tema elus olulisel kohal Flash Gordoni koomiksid.  

Muusikukarjääri alustas ta r’n’b-tähtede, nagu Isley Brothers, Wilson Pickett, Ike ja Tina Turner jne taustabändides. Samuti Little Richardi tuuribändis. Millalgi sai tal sellest ringkonnast villand ja ta hakkas rihtima mujale. Alguses asjad ei edenenud.

Kui Hendrix 1966. teises pooles Londonisse kolis, läks palju paremaks. Ühte esimest tema bändi Jimi Hendrix Experience kontserti juhtus nägema Eric Clapton, kes pidas nähtut elumuutvaks kogemuseks. Ahjaa, varem esines Jimi kui Jimmy Hendrix, kuid ta mänedžer Chas Chandler pani ette, et Jimi oleks kuidagi ägedam variant.

Mõne aasta ja kolme plaadiga – «Are You Experienced», «Axis: Bold as Love» (mõlemad 1967) ja «Electric Ladyland» (1968) – muutis Jimi rokkmuusikat, saatis bluusi signaalid orbiidile ning tegi sellest võimendeid ja stuudiotehnikat oskuslikult kasutades psühhedeelse mutantvormi, millist poldud varem nähtud. Ta lasi elektri muusikasse ja tegi sellest säriseva voodoo-lapse, nagu ütleb ühe tema loo pealkiri. Pähe kasvatas afro. Tarvitas palju narkootikume; alkohol tegi ta lolliks ja vägivaldseks. Ma ei tohi juua, ütles Jimi.

1967. aastal esineb ta Monterey muusikafestivalil, kus teeb oma kuulsaks saanud teo ja paneb kitarri põlema, millest õnnestub saada üks muusikaajaloo tuntumaid ülesvõtteid. Voodoo-preester ja tema nõidobjekt, falliline kitarr, mis hävib ja transformeerub. Pildistaja, 17-aastane noormees nimega Ed Charaeff, oli oma fotoaparaadiga esiridades. Kuna leegist sündinud kuumus oli nii suur, ei kasutanud ta aparaati algul mitte pildistamiseks, vaid näo katmiseks, et mitte põletushaavu saada.

Mainisin Flash Gordoni koomikseid. Ulme oli tema jaoks oluline, see võimaldas utoopiat, paremat maailma. Afroameerika popkultuuris on ulmel tähtis koht. 1969. aasta Woodstocki festivaliks oli Jimist saanud maailma enimtasustatud rokkmuusik.

Kuna Hendrix suri, ei jõudnudki ta näha rohkem või vähem temast lähtunud science fiction’i muusika arendusi, ja seda eriti mustas muusikas. Ta ei näinud Miles Davise maailma-fusion’it, Parliament/Funkadelicut, Prince’i, Detroiti ulmeunistusi, Outkasti, D’Angelot jne.